Sallyle turgatas pähe mõte, et ta peaks meest parandama. Tegelikult oli see tema aed. Tema oli ostnud selle maja. Kuid ta ütles: „Bodicote on hekimulgu uuesti ära parandanud.”
„Jah! Seekord vana voodiotsaga! Nüüd näeb see veel jubedam välja kui plekktahvel, ja kitsed närivad ennast nagunii kuskilt mujalt läbi.”
„Kas ma valan sulle kohvi?” küsis Sally lepitavalt.
„Ei! Jäta see siia! Küll ma valan, kui tahan!”
„Kas sul on muresid?” Sally üritas olla osavõtlik.
Liam turtsus: „Ma pean minema homme Oxfordi laborisse. Võib-olla isegi täna õhtupoolikul. Nende venelaste pärast tuleb kogu ajakava ringi sättida.” Ta heitis pilgu termosele. „Jäta see siia. Ja vii post minema. Tegele sellega ise.”
„Aga pakis on video.” Sally pööras pakki. „Kuigi see on videokasseti jaoks pisut raske. Aga nii on siia kirjutatud. Kas sa tellisid mõne video?”
„Ei! Küllap on see mõni napakas jõulukink. Ja ma ei kavatse katkestada tööd ega hakata videofilmi vaatama! Korista see minema!”
Sally kuuletus. Kui Liam on taolises tujus, oli see kõige mõistlikum. „Hästi. Ma keedan endale ka midagi kuuma kaasa ja sõidan tööle. Ma tulen hiljem. Täna on homse müügi kinnine eelnäitus. Ma tahan rääkida Austiniga tädi Emily asjadest. Ta lubas, et hindab need sel nädalal ära, kuid ma kardan, et selle väljamüügiga on tal praegu liiga palju tegemist.”
Liam mühatas midagi ja pööras tähelepanu arvutile.
„Oi, ja Meredith ütles, et ta tuleb ka. Ta tahab näha, mis seal on. Ma ütlesin, et meil on ühed väga ilusad Victoria-aegsed veiniklaasid. Ta võib need endale broneerida. Ja pärast seda me läheme arvatavasti lõunat sööma.”
Liam haaras peast kinni. „Püha taevas! Kas sa ei võiks minna ja tegeleda oma asjadega ning mind rahule jätta?”
Sally läks kööki ja lülitas veekannu sisse, et valmistada endale tööle kaasa võtmiseks termosetäis teed. Tema ümar nöbininaga nägu oli täna ebaharilikult masendunud. Sally oli hea tervise juures ja veetlev naine. Tema tõrksad pehmed heledad juuksed olid lehviga kinni seotud ning ta kandis mugavaid riideid: volditud seelik, sviiter, selle all pluus, jalas paksud sukkpüksid ja madalad kingad. Maaelu sobis talle. Tal oli olnud tükk tegemist, et Liamit samas veenda. Mees võiks keskenduda siin raamatu kirjutamisele, mille pärast ta töötas laboris ainult poole kohaga ja veetis ülejäänud aja kodus. Ja tema, Sally, võiks pühendada oma vaba aja aiale.
Aga tegelikkuses see ei toiminud. Liam ei harjunud maaeluga. See oli talle tülikas. Näiteks kitsed. Sallyl polnud midagi kitsede vastu, kuid vastas tõele, et vana Bodicote ei võtnud midagi ette, et loomad Caswellide aeda ei tungiks. Sally kahtlustas, et see süstemaatiline tegevus oli mõeldud uute naabrite minema peletamiseks. Kunagi oli Sally isegi arvanud, et kui poleks Liamit, võiks tema vanamehele isegi meeldida. Aga siis juhtus see õnnetu lugu naeristega.
Tänu jumalale, et mul on töökoht, kuhu pakku minna, mõtles Sally. Ta tundis kohe süümepiina. Sally armastas oma meest, ent mõnikord oli Liam lihtsalt võimatu. Kuna mees vihkas maaelu ja miski polnud nii nagu loodetud, polnud ime, et Sally kannatas stressi all. Bamfordis tööl käimine hoidis teda tasakaalus.
Ka Liami Norwichis käimiste ajal sai Sally hinge tõmmata. Raamatu kirjutamisest hoolimata juhendas Liam Oxfordis vahetustudengeid uurimislaboris ja taoline programm oli käimas ka Norfolkis. Nüüd oli see reis viimasel hetkel muudetud – mis oli ilmselt Liami halva tuju põhjuseks – ja röövinud Sallylt Liamivaba päeva.
Sally läks köögikapi juurde, kus seisis rida kinni korgitud ja etikettidega varustatud savipurke. Sally ei joonud kohvi ega tavalist teed, kuid talle meeldisid ürditeed. Siin, maal, olid need omast käest võtta. Suvel tõi ta aiast sobivaid lehti või õisi, valas peale kuuma vett, lasi tõmmata ning lisas lõpuks tubli supilusikatäie mett. Suvel korjas ta ka talvevarusid, kuivatas need õhurikkas kohas, kuigi talvistel ürtidel polnud seda värskust mis suvistel. Loomulikult on oluline teada, mida sa korjad, peab olema ettevaatlik, et nende hulgas poleks teeks sobimatuid taimi.
Liamile ei meeldinud ürdisegud. Kuid tundus, et talle ei meeldinud suurem osa asjadest, mida Sally tegi. „Sa ei tea, mida sisse jood,” ütles ta mõnikord. Millele võiks vastata: „Tean küll. Sinust paremini.”
Neil päevil, kui Sally Bamfordi tööle läks, keetis ta endale kaasa termosetäie teed ja jättis Liamile kohvi. Nüüd hakkas ta valmistama teelaari ning istus vee keema minekut oodates laua äärde ja avas ümbrikud. Nagu võiski oodata, olid need varased jõulukaardid. Sally püüdis meelde jätta, et ta ostaks täna Bamfordist paar pakki. Siis pööras ta oma tähelepanu pakile.
See oli moekas pehme voodriga postikotis, aadress oli kirjutatud käsitsi ja nimi suurte tähtedega: CASWELL. Ka märge „videokassett” oli kirjutatud käsitsi. Sallyl polnud aimugi, kes selle võis saata. Peale Londoni peapostkontori templi polnud sellel muud saatjatunnust. Sally raputas pakki. Vesi hakkas keema. Sally vaatas kannu, siis pakki ja jäi kõhklema. Kann lülitas ennast välja. Sally pani paki käest, tõusis ja läks köögikapi juurde, kus veekeetja seisis.
Põmaki! Ta selja taga kostis plahvatus, nagu ta mäletas lapsepõlvest, kui pühkimata korstnaga kaminas söed tuld võtsid. See algas nagu kurgupõhjast tulev lõrin ja lõppes võiduka möirgega, otsekui oleks loom vangist lahti pääsenud. See pani kõrvad lukku. Sally sai otsekui rusikahoobi selga, mis paiskas ta ettepoole, peaga vastu köögikapi nurka. Talvehommikuses hämaras köögis lahvatas tulelõõm. Kõik toimus ühel ajal ja samas oli Sally kõikidest üksikasjadest teadlik. Riiulil purunesid nõud. Õhus vihisesid millegi tükid, üks lendas aknasse ja puruneva klaasi kilde jätkus nii sisse kui õue. Laualt tõusev suits varjas vaate. See täitis köögi, ja sellega kaasnes sulanud plastiku ja puidulaki kirbe hais.
Ehmunud ja segaduses Sally oli kapi kohal kummargil, käsi ikka veel elektrikannu käepideme külge klammerdunud. Kann oli jäänud mingi imeväe läbi püsti ja päästnud Sally põletushaavadest. Hais suurenes. Kopsudesse tungiv suits ajas köhima ja läkastama. Sally lasi kannu lahti ning surus käed suu ja nina ette. Ta nägi – ja millegipärast pahandas see teda rohkem kui miski muu –, et kuivatatud ürdid on kapil laiali. Ta ei jõudnud veel mõtet lõpetada, kui savipurk veeres üle kapiserva ja kukkus põrandale tuhandeks tükiks. Ja läbi selle kuulis ta abikaasa häält. See kostis ukselävelt.
„Mida kuradit sa nüüd oled teinud? Kas ma saan lõpuks rahu või ei?”
Sally ajas ennast sirgu ja pöördus, otsides kapilt tuge. Ta laubalt langes verenire mööda nina alla ja tilkus punaste piiskadena ta sviitrile. Läbi suitsu nägi ta mehe siluetti ukseavas.
Sally pomises süüdistusele vastuseks: „Ma ei teinud midagi.”
„Mis siin juhtus?” Liam liikus, käsi ette sirutatud, laua poole.
Sallyle tuli elu sisse, ta tõukas ennast kapist eemale ja sööstis ettepoole. „Ära tule! Ära puuduta seda!”
Liam jäi naise paanilist häält kuuldes seisma ja põrnitses jahmunult lauda.
„Pakk…” kogeles Sally. „See pakk…”
„Mis pakk?”
Selline see Liam just on! Kui ta kirjutab, ei tea ta muudest asjadest maad ega ilma. Ent võib-olla võib selle küsimuse andestada, kuna pakist polnud enam midagi järel. Kohal, kus see oli seisnud, haigutas kohutav põlenud sõõr.
Sally tundis ühtaegu nii hirmu, viha kui ka segadust. „See, milles pidi olema videokassett! Ma näitasin seda sulle vaevalt kümne minuti eest. Selle asemel, et minuga õiendada, võiksid oma paganama raamatu korraks unustada! Pakis polnud mingit kassetti! See oli kirjapomm, saad aru? Loomade õiguste eest võitlevad ekstremistid saatsid sulle kirjapommi! Need, kes su laborisse möödunud aastal sisse murdsid. Kindlasti nemad!”
Liam avas suu ja Sally oli kindel,