Markby polnud selles kaugeltki nii veendunud, kuid James Holland vajas julgustust.
Vikaar oli teraselt kuulanud ja tundus, et üks osa Markby jutust oli talle eriliselt mõjunud.
„Kummaline,” pomises ta. „Mõelda vaid, et nägu saab kolba põhjal taastada! See on omamoodi uuestisünd, eks ole? Panna liha luudele. Läheneda isiklikult, anda talle nimi, otsekui oleks ta meie seltsis. Me võtame ta hauast välja ja asetame taas endi keskele. Vaene tüdruk!”
„Kui me suudame ta identifitseerida,” lausus Markby vaikselt, „siis aitab see meil leida… leida selle, kes seda tegi.”
Ta oleks äärepealt öelnud „kes ta tappis”. Kuid ametlikult oli see veel surm kahtlastel asjaoludel. Mitteametlikult nõustusid nad kohaliku politsei kahtlusega. Neiu on mõrvaohver. Nad peavad ootama, kuni saavad loost tervikliku pildi – kui üldse saavad! Kuid igal juhul peavad nad alustama tuvastamisest. Igal juhul tuleb neil läbida pikk ja vaevaline tee, enne kui see kurb lugu saab lahti harutatud.
Hollandile ütles ta: „Pärast seda avaneb sul võimalus ta väärikalt puhkusele saata.”
„Puhkusele? Ahjaa, puhkusele…” Vikaar oli taas hajevil. „Ma olen surmaga harjunud nagu sinagi.” Ta vaatas Markbyle otsa. „Muidugi mitte nii jõhkrate juhtumitega. Ma pole puutunud kokku lahangute ja kotti topitud moonutatud surnukehade ning muude õudustega, millest kirjutatakse. Kuid see kolp, mis mulle hauast vastu vaatas, elas oma elu, kuigi see tundub absurdne. Kas sa saad aru, mida ma öelda tahan?” Ta vaatas Markbyle küsivalt ja veidi kohmetult otsa.
Markby noogutas. „Ma saan aru.”
„Pärast tabasin ma ennast Shakespeare’i tsiteerimas: „Vaene Yorick. Ma tundsin teda, Horatio.” Kummaline, kas tead. See on vist kõige tuntum tsitaat inglise keeles ja paljud inimesed tõlgendavad seda valesti. Nad ütlevad: „Ma tundsin teda hästi!” Ma tahan öelda, et Hamletile meenutas kolp Yorickit, inimest, keda ta oli tundnud. Minu jaoks oli kolp, mille Denny ja Gordon välja kaevasid, inimene. Mul oli tunne, nagu tahaks ta mulle midagi öelda. Hiljem, kui inspektor Bryce ütles, et see oli noor naine, hakkasin ma mõtlema, kas ta oli ilus. Ja kui hakati oletama, et ta on mõrvaohver, mõtlesin ma kireroimale, mis on õudne, kuid mitte võimatu. Muidugi ma romantiseerisin üle. Ent nüüd, kui sa rääkisid sündimata lapsest, on see tegu lihtsalt nurjatu, õel ja isekas. Ei rohkem ega vähem kui inimlik kurjus.”
Vikaar laiutas oma suuri käsi. „Milline inimene võiks teha midagi säärast? Tapja peab ju veel kuskil siin olema, eks ju? Kaksteist aastat pole nii pikk aeg. Kui ta oli tollal noor mees, peab ta praegu olema üle kolmekümne. Anna andeks, mu mõtted uitavad ringi. See on šokist.”
„Ma mõistan. Aga su mõtted ei uita ringi, sa arutled probleemi üle nagu meie kõik, vaatled seda erinevate nurkade alt. Meil on tegemist reaalsete inimestega. Kuskil siin peavad olema tüdruku sugulased, kes on senini elus.” Markby vahetas teemat: „Näib, et Greshami matused tuleb edasi lükata?”
„Ahjaa. Kirikuaed on politsei valduses. Noh, sa ju tead. Ma tahtsin sinult küsida, kui kaua…” Isa Holland oli kimbatuses. „Ma ei taha sind kiirustada, kuid politsei ja kõik need atribuudid, sirmid ja nii edasi, meelitavad inimesi ligi. Nad trambivad haudadel ja rasivad põõsaid. Nad tekitavad pahandust ja takistavad teiste haudade külastamist. On tulnud juba mõningaid kaebusi.”
„Kindlasti tekitab sündmuskoha ülevaatus suurt segadust,” ütles Markby kahetsevalt. „Mul on väga kahju. Kuid kirikuaed tuleb läbi uurida. Me teeme nii ruttu kui võimalik, ent seda ei tohi teha ülepeakaela.”
„Ma saan aru, Alan.” Vikaar tõstis käe. „Ma ei taha su tööd segada. Aga ma olen mures enda töö pärast. Ma pean Eunice Greshami maha matma. Nüüd on kerkinud üles küsimus tema viimase soovi austamisest. Võib-olla tuleb ta sängitada kuskile mujale, isegi uuele surnuaiale. See tuleb kohe ära otsustada. Aga kui me poleks üritanud tema soovi täita, poleks me leidnud…”
Ta jättis lause lõpetamata ja ta pilk otsis kiivrit. „Ma pean nüüd minema. Arvata võib, et leiab aset eelistung – kas mina pean ka osalema?”
„Seda küll, kuid kindlasti annab koroner meile aega tüdruku tuvastamiseks ja surma asjaolude selgitamiseks. Ma arvan, et see ei toimu enne kolmapäeva.”
Vikaar noogutas. „Mul on hea meel, et juurdlust juhid sina, Alan. See on mulle suureks lohutuseks. Aga…” Isa Holland kortsutas kulmu. „Kas sina ja Meredith ei pidanud minema puhkusele? Kanalile? Ma loodan, et see siin ei löö teie plaane segi. Meredith on sellest nii innustuses.”
Markby ohkas. „Nüüd ei tule sellest midagi välja. Ma pean ütlema Meredithile, et see lükkub edasi. Ma ei tea, kuidas ta sellesse suhtub. Ma tean, et ta on innustuses.”
„Ta tahtis laenata minult raamatut sisemaa veekogude kohta. Ta käis minu juures, kuid Lowe’id olid just… Oh heldeke! Noh, me kohtume ju laupäeval? Me kõik oleme kutsutud meie parlamendiliikme juurde õhtustama.”
„See ka veel…” lausus Markby pahuralt.
Isa Hollandil õnnestus lõpuks esimest korda vestluse jooksul naeratada. „Hädad ei tule kunagi üksi!” Ta sirutas hüvastijätuks käe. Ja pahvatas siis äkki: „Olgu tapja kes tahes, aga kui ta kuuleb, et tema ohver on leitud, kohkub ta surmani ära. Huvitav, mida ta teeb?”
Markby sõnas süngelt: „Loodetavasti teeb ta mõne vea.”
neli
Parlamendiliige Lars Holden istus oma laua taga väikeses kabinetis, mida ta jagas kolleegiga.
Kõik, kes kõndisid mööda uhkest Viktoria-aegsest gooti stiilis parlamendihoonest, leidsid, et see sobib suurepäraselt tegevuseks, mis seal aset leiab. Aga need, kes veetsid suurema osa tööajast selle kuulsa portaali taga, teadsid väga hästi, et maja – eriti alamkoda – on tänapäeva vajadustele liiga väike.
Saalis polnud nii palju istmeid, et kõik liikmed ära mahuksid. Kabinette nappis ja need, kellel polnud töölauda, pidid leppima raamatukoguga. Teised – näiteks Lars – pidid kabinetti jagama.
Hetkel oli Lars küll üksi. Tema kolleeg oli kuskil Aafrika valupunktis „jälgimas”. Lars nautis harjumatut privaatsust. Täna oli ta üldse heas tujus. Veel mõni päev, ja parlament läheb suvepuhkusele. Selle auväärt liikmed saavad hinge tõmmata.
Lars hõõrus rõõmsalt käsi. Käed olid kitsad, pikkade saledate sõrmedega. Ema oli lootnud, et temast saab muusik nagu ta ise, kuid Lars oli juba lapsena täpselt teadnud, kelleks ta soovib saada. Ta tahtis pääseda võimu juurde, olla sündmuste keskpunktis. Ta tahtis olla just siin, „Londoni parima klubi” liige. Ja seda ta nüüd on.
Tõsi küll, ta pole veel tippu jõudnud. Kuid poliitilised vaatlejad pidasid teda perspektiivikaks. Ta oli täitnud mitmesuguseid väiksemaid ülesandeid ja järgmised ümberkorraldused kabinetis võivad viia edutamiseni vastutusrikkamale tööpostile. (Hästi informeeritud allikad teadsid, et peaminister kavatseb teha need sügisel, kui parlament on uuesti koos. Lars tundis, et kuulsus on käeulatuses.) Jah, ta on teel tippu.
Lars naeratas õnnelikult ja pomises: „Vaatame, mis meil siin täna on.”
Tema sekretär Ruth oli asetanud äsja lauale virna valijatelt tulnud posti. Kõik kirjad olid kenasti lahti volditud ja Ruth asetas alati kõige peale need, mis tema arvates võisid Larsile kõige rohkem huvi pakkuda. Täna oli ta jäänud laua juurde seisma ja öelnud, et kõige pealmine kiri ei meeldi talle.
„Võib-olla mõni vemp,” ütles Ruth. „Kuid saatja aadress on teie elukoha lähedal. Ma arvasin, et võib-olla on nimi teile tuttav.”
Millegipärast rikkus Larsi tuju pilguheit odavale joonelisele, veidi kortsus paberilehele. See oli taoline asi, mida ei lubatud tal lapsena puudutada, sest „keegi