Meredith pani pintslid likku ja purgile kaane peale, kui Katie vee keema ajas. „Mul on selle üle hea meel,” ütles Meredith tänulikult, kui Katie talle aurava kruusi ulatas.
Katie naeratas mõtlikult. „Kindlasti on mõnus iseseisev olla, isiklikku maja omada ja sisustada seda selliste asjadega, millega ise tahad.”
„Mina tahan köögikummutit,” ütles Meredith. „Kuid paistab, et vanad kummutid on sama haruldased kui kukemunad! Aga jah, mulle meeldib mu väike maja. See on natuke väiksem kui sinu oma, nagu ma olen kuulnud!”
Katie nägu läks pilve. „Park House on alati olnud Devaux’de perekonna käes. Ma loobuksin tast hommepäev millegi sellise vastu nagu see siin! Mugava väikese maja, tavalise korraliku kodu ja tavaliste vanemate vastu!”
Ahaa! mõtles Meredith. Kas temaga on tõreletud? Mis neile ei meeldi? Kas see poiss – Josh? Või see, et ta käib õhtul väljas rockbände kuulamas?
„Kas teie saite oma vanematega hästi läbi, Meredith?” Küsimus esitati nii siiralt, et see ei saanud olla solvav. Pealegi oli Katie oma ninaotsa kollaseks määrinud.
„Sain nendega päris hästi läbi, kuid nad olid üsna vanad lapsevanemad. Mingil moel see aitas. Pälvisin palju tähelepanu. Kuid nad surid, kui ma olin kahekümnendate eluaastate alguses, ja see ei olnud eriti hea.”
„Kas nad siis olid veel elus, kui te hakkasite välismaal töötama? Kas nad panid seda pahaks?”
Meredith kõhkles. „Võib-olla panidki pahaks, kuid mina olin nii otsustanud ja nemad nõustusid sellega.”
„Nii ongi!” pahvatas Katie. „See oli teie valik! Nad austasid teie otsust. Mul pole mitte kunagi võimalust midagi ise otsustada!”
Oh halastust küll, teismelise mäss! mõtles Meredith pilkavalt ja natuke ärevalt. Ta ei tahtnud, et teda Conwayde perekonnatülisse kistakse. „Anna neile aega harjuda mõttega, et sa kasvad suureks, Katie. See on ka neile raske.”
„Kuid nad pole sellised nagu teised vanemad! Kuidas nad saaksidki olla, elades säärases kohas nagu Park House, mis on kokkukukkumise äärel! Välja arvatud see väike osa, kus issi oma äri ajab. Ja kui emme on kogu aeg haige ja issi…” Katie jäi korraks vait. „Ja kui issi on kellegi teise leidnud.”
Ohtlik teema ja läheb iga minutiga aina ohtlikumaks. „Kuule, Katie, see ei ole küll minu asi!” ütles Meredith kindlal toonil. „Ma olen valmis rääkima üldistel teemadel, aga mitte sinu vanemate eraelust!”
„Kui te oleksite selle jubeda Marlaga kohtunud, siis te mõistaksite! Viimasel ajal on meie kodune õhkkond lausa kohutav. Ma ei suuda seda kirjeldadagi.” Katie pani kruusi käest. „Ma arvan, et mu ema üritab sellega omal kombel hakkama saada. Tema lahendus on saata mind aastaks ühe oma sõbranna juurde Pariisi.”
„Paistab vahva mõte olevat.”
„Mitte Mireille’ga, see on võimatu. Igal juhul pole ma mingi postipakk, mille saab lihtsalt postiga jalust ära saata. Marla on see, kes peaks minema! Tema on kogu selle pahanduse põhjustanud. Mõnikord ma soovin, et ta sureks lihtsalt ära!”
„Olukord näib keeruline olevat,” sekkus Meredith. „Kuid sa ütled, et su ema katsub seda omal kombel lahendada. Nii et miks ei võiks sa teda aidata? Mine Pariisi. See peaks sulle meeldima.”
„Ma ei lähe!” ütles Katie jonnakalt. „Muidugi tahaksin ma teie kombel reisida. Kuid nii, nagu mulle sobib!”
Meredith jõudis otsusele, et selle noore, murest murtud fassaadi all peitub raudne tahe. Matthew Conway oli edukas ärimees. Võibolla oli tütar pärinud talt kange iseloomu. Kindlasti kääris Conway majapidamises pahandus. Kuid sel polnud mingit pistmist temaga ja ta polnud kindel, kas ta tahab olla lohutaja-nututädi. Ta tahtis kööki värvida. Meredith heitis pilgu kuivavale värvirindele.
„Katsu vältida sõnasõda,” andis ta nõu. „Lihtsalt kaitse oma seisukohti vaikselt ja loogiliselt. See on tegelikult kõik, mida ma sulle öelda võin.”
„See ei toimi!” vastas Katie kirglikult. „Nii et mida ma pean tegema? Kõik, mida ma teha saan, on ehmatada nad ennast kuulama! Ma olen ka teinud tegusid, mis neid šokeeriksid, kui nad vaid teaksid!”
Meredith läks ärevile: „Mis tegusid?”
„Ah, niisama!” Katie oli äkitselt häbelik. „Aga nad ei tea neist.”
„Nii ei ole nende tegemisel erilist mõtet.”
„Ma ei saanud sinna midagi parata! Ma tahtsin lihtsalt… välja murda ja metsik olla, nii et ma… tegingi. Kuid ma ei saa oma vanematele haiget teha, olgugi et ma tahan neid šokeerida. Ma armastan neid. Mäherdune segapundar.”
„Katie,” lausus Meredith aeglaselt, „sind ei ole ju ometi ahvatletud midagi rumalat proovima? Näiteks uimasteid?”
Katie ilme oli tõrges ja ta ei vastanud.
„Kui nii, siis lõpeta kohe. Sa võid ju arvata, et sul on probleeme, aga usu mind, need ei ole midagi probleemide kõrval, mis sind ootavad, kui uimastid sulle harjumuseks saavad.”
„Ma tean.” Tüdruku ilusal väikesel näol oli kangekaelne ilme.
„Niivõrd, kuivõrd.” Meredith pani kruusid kraanikaussi ja loputas puhtaks. Neid kuivatusrestile kummuli asetades ütles ta: „Mul on kahju, Katie. Jääb mulje, nagu oleks elu kodus sulle raske, kuid midagi muud ei saa ma öelda ega teha.”
Katie ütles kõheldes: „Ma mõtlesin, et kui te läheksite ja räägiksite mu vanematega?”
„Mina?” pööras Meredith ringi. „Nad isegi ei tunne mind!”
„Ma olen neile teist rääkinud. Teid nad kuulaksid, olen selles kindel.”
„Ei, Katie, ma ei saa seda teha!” ütles Meredith talle kindlalt.
Tüdruk oli tüki paberit lagedale toonud. „Vaadake, ma kirjutasin üles meie telefoninumbri ja oma vanemate eesnimed. Adeline ja Matthew. Isa kutsub ema Addyks. Adeline on kole nimi, suguvõsa traditsioon. Mul vedas, et ma seda endale kaela ei saanud. Issi pani oma sõna maksma. Katherine on samuti suguvõsas käibel, nii saingi selle, tänu jumalale. Kuid ma arvan, et emme soovib ikka veel, et ma oleksin Adeline.”
„Katie, ma ei saa seda teha!”
Kuid külaline toppis paberilehekese moosipurgi alla. „Jätan selle siia. Ma pean nüüd minema. Tänan, et lubasite mul end värvimisel aidata. Umbes kell kuus on sobiv aeg mu vanematega ühendust võtta. Ema teeb pärastlõunati uinakut.”
„Ei, Katie!”
See laps on kangekaelne, selge see. Välja näeb küll selline kahjutu väike süütuke! Ta võttis roosa kitli seljast ja riputas korralikult ukse taha. „Nägemiseni, Meredith!” Välisuks klõpsatas ta järel kinni.
Üksi jäänud, korjas Meredith paberitüki moosipurgi alt üles ja – soovides panna seda ükskõik kuhu mujale – pistis roosa kitli taskusse. Ta ei kavatsegi seda teha. Katie peab õppima, et ta ei saa inimestega niimoodi manipuleerida.
Kuid Meredithi meelerahu oli häiritud ja tööle keskendumine oli nüüd võimatu. Ta ei saanud midagi parata, et arutles edasi selle üle, mida Katie oli rääkinud. Kes on Marla ja kas ka tema elab Park House’is? Kas Matthew Conway harrastab jultunult otse tütre nina all ménage à trois’d?
Kell kaksteist ta pea valutas. Ta pani purgile kaane peale, võttis seljast maalrisärgi, tõmbas selga sviitri, harjas juukseid ja läks välisukse juurde.
Kui ta välja astus, sulges keegi proua Pride’i ukse ja ilmus tillukesest eeskojast nähtavale. See oli lühikeste juuste ja pinevil ilmega noor naine. Ta peatus ja põrnitses Meredithi, kes põrnitses vastu.
„Helen Turner?” söandas Meredith viimaks katkestada vaikuse, mis ähvardas piinlikuks muutuda.
„Jah, teie olete Meredith Mitchell. Proua Pride…” Helen jäi vait ja