„Vaat sihuke lugu,” ütles Meredith, kui oli seletanud Natalie Woollardi kadumist. „Ta arvab, et mees valetab, ja ta on mures.”
Alan oli vaikides kuulanud. Nüüd keris ta ennast oma küürus poosist lahti, sirutas selga ja küsis: „Tahad mu professionaalset nõuannet kuulda? Ära sega end sellesse!” Ta nägi naise näol protesteerivat ilmet tekkimas ja tõstis rahustavalt käe. „Minu jaoks on selge, et Woollarditel oli mingi ilmatu suur tüli, arvatavasti mehe ja Ursula vahekorra üle. Naine, kes tundub olevat bravuurika iseloomuga, pani uksest välja ja otsustas oma abikaasa maapakku mineku abil põlvili suruda. See olukord pole sugugi nii ebatavaline, nagu sina ja Ursula nähtavasti arvate. Ma tean palju sääraseid juhtumeid, kus naine on minema marssinud, jah, isegi ilma käekotita. Mehel on nüüd piinlik ja ta tunneb end süüdi ning püüab asja summutada, rääkides inimestele, et ta naine läks Bamfordi oma elatanud ema vaatama. Proua Woollard tuleb koju, kui ta selleks valmis on. Või nõuab naine kauge maa tagant kohtu kaudu lahutust ja tema abikaasa saab sellest naise advokaatidelt teada.”
„Minu arvates on see ikkagi veider!” jäi Meredith kindlaks. „Hea küll, ma ütlesingi juba Ursulale midagi taolist. Kuid kus iganes Natalie ka poleks, on ta seal ilma isiklike asjadeta ja ta jättis pakilise töö lõpetamata oma kirjutuslauale.”
„Mis asi on pakiline? Kas su töö või su abielu? Normaalses olukorras poleks ta oma tööd jätnud, kuid olukord ei ole ju normaalne, eks ole? Ta polnud kainelt kaalutlev, kui ta lahkus. Võid kihla vedada, et ta läks pimedast vihast lõõmates ja kättemaksuhimust põledes! Ütle mulle, kui Ursula avastab märke sellest, et põrandalauad on üles võetud või et Woollard hakkab keset ööd maja üle värvima!”
„Alan!” hoiatas Meredith. „Kas sa võtad seda ikka tõsiselt?”
Üks mööduja müksas vastu Markby selga ning vabandas. Peainspektor nihutas oma tooli lauale lähemale.
„Kuula nüüd,” jätkas mees ja ta häälde sugenes kerge ärritusenoot. „Ma olen selle kõik ise läbi teinud! Mitte et ma – olgu kohe öeldud – oleksin ringi tõmmanud nagu Woollard! Kuid Rachel tormas alalõpmata minema ja tuli siis mõne päeva pärast jälle tormates tagasi. Ta tavatses minna ja sõbrannade pool peatuda. Vanade koolisidemete naiselik variant. Mõned esimesed korrad pingutasin asjata, helistades igale poole, aga nemad kudrutasid: „Rachel? Oi ei, ma pole teda näinudki!” Siis jagasin ma ära, et nad valetasid mulle suu sisse ja Rachel istus samal ajal teiste selja taga sohval, kallates džinni kurku ja liigutades hääletult suud: „Ära ütle talle, et ma siin olen!” Niisiis olin targem ja istusin kindlalt paigal, kui ta jooksus oli. Ta tuli alati tagasi.” Mees lõpetas oma jutustuse pisut sünge noodiga hääles.
„Kuid tema ei jätnud oma krediitkaarte maha!”
„Kust sa tead, et Natalie’l pole vähemalt ühte neist kaasas? Või tšekiraamatut? Kust sa tead, et ta sõprade juures pole? Sa ei tea seda ja samamoodi ei tea ka Ursula. Muidugi tekitab tema puudumine probleeme. Mõtlematu olla või otsustada, et sa ei taha, et sind leitaks, ei ole kuritegu. Ja ei ole keeruline kaduda, kui sa seda tõesti tahad. Me elame vabas ühiskonnas, kas tead. Kui me oleksime isikutunnistuste ja elamislubade riigis, kus iga nurga peal seisab politseinik, oleks ehk teisiti, kuid mitte siin, usu mind! Sa võid minna, kuhu iganes, öelda ükskõik mis nime, ja juhul kui sa selle nime all mingit kuritegu toime ei pane, ei peata sind miski. Ja inimesed teevadki seda. Nad kõnnivad oma majast ja elust ette hoiatamata välja. Nad ütlevad, et lähevad poolt liitrit piima ostma – ja neid ei nähta enam kunagi. Vähesed neist juhtumeist on enesetapud. Väga üksikud on mõrvad. Enamasti on tegu inimestega, kes on aastaid talumatu surve all elanud. Ühel päeval nad lihtsalt löövad kaane pealt. Nad jätavad maha kaasa, lapsed, vanemad, töökoha ja sissetuleku, kohustused ja mälestused. Eriti just viimased. Selleks et alustada puhtalt lehelt ja et teha seda ilma kohustuseta selgitada kõigepealt asja töökaaslastele ja sinust sõltuvatele inimestele. See on ahvatlev! Just sellepärast ei võtagi nad midagi kaasa! Mitte mingisuguseid dokumente, mis võiksid neid minevikuga siduda ja uue identiteedi valeks tunnistada. Mitte midagi, mis paneks neid tundma endal kohustusi selle elu ja nende inimeste vastu, kelle nad maha on jätnud! Mitte midagi, mis neid meenutaks ja kahtlema paneks.”
„Ja sa arvad, et Natalie Woollard tegigi nõnda?” küsis Meredith, kõigest hoolimata jutust mõjutatuna. „Et tal oli mingisugune meeltesegadus ja ta otsustas järsu lõpu teha, isegi kui see on traumaatiline?”
Markby võttis oma pindist pika sõõmu. „Mitte täieliku lõpu. Rohkem nagu sümboolse žesti oma abikaasa hoiatamiseks. Mis puutub Ursula hirmudesse, siis kannatab su sõbranna – kui sa minu käest küsid – südametunnistuspiinade ja elava kujutlusvõime kombinatsiooni all. Ta arvab, et kogu jant käib tema pärast. Ta kardab, et on vastutav. Lõppude lõpuks mängis ta ju tulega, eks ole?”
„Ei! Ta arvas, et on Dani armunud ja ta uskus meest, kui too ütles, et tema abielu on sama hästi kui läbi!”
„Ja nüüd ei ole ta mehesse armunud, ei usu ühtki sõna, mida too räägib ja on ärevil tema abielu püsimajäämise pärast! Nii et ta muutis meelt, Meredith! Ta tahab lõpetada! Ainult et mees on temast endiselt sisse võetud ega taha tal niisama lihtsalt minna lasta. Ursula on hädas. Muidugi tahab ta, et naine välja ilmuks ja eksinud abikaasa tagasi nõuaks. Woollard hirmutatakse tagasi hea käitumise juurde. Afääri lõpp, viks ja viisakas. Ursula ongi vaba.”
„Sa ei paista Ursula vastu just erilist sümpaatiat tundvat!” lausus Meredith etteheitvalt.
„Ma ei peagi tundma!”
Meredith nõjatus ettepoole, pannes laua kõikuma, ja Markby päästis kiirelt oma õlleklaasi. „Ega sa juhtumisi ometi arva, et Ursula üritab Dani vastu mingisugust väiklast kättemaksu või kasutab olukorda lihtsalt ära, et temast lahti saada, kuna mees jätkuvalt peale käib? Sest ma võin sulle siin ja praegu öelda, et ta ei teeks seda! Ta teab, et esitab tõsise süüdistuse, ja ta ei tee seda kergekäeliselt!”
„Ja mina võin sulle öelda, et millal iganes politsei abipalvega kurjategijat identifitseerida avalikkuse poole ka pöörduks, on telefoniliinid umbes nende naiste kõnedest, kes arvavad, et süüdlane võib olla tema abikaasa või peigmees! Sageli on nende põhjendused kõige nigelamad ja neil ei teki õrnematki kõhklust vaest kutti üles andes! Nad on lihtsalt liiga agarad halvimat mõtlema! Kuid enne, kui sa mind siidriga üle valad, ma ei ütle, et sinu sõber on kas kättemaksuhimuline või neurootiline! Ma ütlen, et ta lihtsalt ei mõista, kui veidralt võivad inimesed käituda!”
Meredith trummeldas kannatamatul ilmel sõrmeotstega vastu lauda. „Pole niisiis mingit mõtet paluda sul juurdlus algatada?”
„Ma ei saa! Sa peaksid paremini teadma, et üldse küsida. See pole nagunii minu piirkond.”
„Natalie ema elab Bamfordis, keegi proua Salter. Mul on tema aadress. Sa võiksid minna ja tema käest küsida…”
„Ei! Pole ju mingit märki kuriteost! Lihtsalt järjekordne „perekonna siseasi”. Värvikas, kuid tavaline ja kergelt halvamaiguline. Palun, jäta see sinnapaika.”
„Ma ei saa. Ma veedan koos Ursulaga nädalakese vagunelamus Bamfordi mäel ning sellest tuleb paratamatult juttu.” Meredith ohkas. „Ma soovin, et see nurjatu naine ometi koju tuleks!”
„Kas näed? Sa tegelikult ju ei arva, et tegemist on mingi ebaausa mänguga! Südamepõhjas sa arvad, et Natalie mängib lihtsalt lolli.”
„Noh,” möönis Meredith õnnetult, „kui ma sind kuulan, siis jah. Kuid Ursula pole mingi põhupea, Alan. Ta on väga intelligentne.”
„Intelligentsusel pole kunagi olnud vähimatki pistmist terve mõistusega. Ja kui sa tahad selle kohta lisatõendeid, siis kelle nupust nikastanud mõte see on, et teie kaks peaksite magama Bamfordi mäel külg külje kõrval mingi hipilaagriga? Ursula mõte!