Äkiline eriti tugev tuuleiil haaras need sõnad kaasa ja saatis keereldes kõrgele taevasse, kus kajakad lendasid sisemaale, et otsida toitu, sööstes ja pikeerides suurtel valgetel tiibadel ning tuues kuuldavale oma kummalisi kriiskeid. Oli peaaegu sedamoodi, nagu oleksid kõigi nende hinged, kes olid võidelnud ja surnud kaitsevallil, karjunud julgustusi kõige uuematele vaenlastele, kes sellel iidsel verevainul vastamisi seisid.
teine peatükk
Oma naha ja karvadega riskides.
Ursula Gretton soovis, et see enesekindlust õõnestav kõnekäänd poleks ennast tema teadvusse surunud. Naine oli aastaid jalgrattaga Oxfordis ringi vändanud, kuigi see oli muutunud aina rohkem ja rohkem iseenesele peale sunnitud takistussõiduks, sest liiklus muutus üha tihedamaks, juhid üha sallimatumaks ja heitgaasid üha haisvamaks. Üks auto lõikas naise eest läbi ja Ursula vankus. Kahekorruseline buss tema selja taga tuututas. Ostude ja lapsekäruga koormatud naine tema kõrval kõnniteel vahtis. Ursula kiristas hambaid ja kirus Dani. Parem olgu tal hea põhjus teda niimoodi siia välja ajada!
Ursula kirus ka oma iidvana, logisevat jalgratast, kuid paleontoloogidel on harva palju vaba raha. Kui nad just ei töötanud kuskil eriti lugupeetud kohas, mida eelistatavalt finantseeris mõni helde juriidiline isik, ega kavatsenud kirjutada uurimisaine kohta otsustava tähtsusega raamatut. Mitte aga töötades lihtsalt Ellsworthi Fondis, väikeses iseseisvas haridusfondis, mis tunneb erilist huvi pimeda keskaja arheoloogia vastu ja millel on mööndavasti piiratud rahalised vahendid.
Viimane oli eriti tähenduslik, sest see fond rahastas Bamford Hilli kaevamisi. Kõik teised fondid, mille poole pöörduti, polnud võimelised aitama. Ellsworth oli oma harta pärast valmis aitama, kuid selle ressursid olid laiali ja taotlused väga erinevad. Muidugi, kui Ian…
Dan ütles – sel korral võib-olla põhjusega –, et Ian Jackson on millelegi jälile saanud ja tal võib väga hästi õigus olla selles, et seal on tähtsam matmispaik, kui keegi siiani avastanud on. Dan oli senini suutnud utsitada fondi kaevamisi toetama.
Dan ütles. Justkui poleks tal Dan Woollardi kuulamise pärast juba piisavalt palju jamasid.
Ma olen täielik tobu! mõtles Ursula vasakut kätt välja sirutades. Ja mitte lihtsalt rattaga laupäevasel päeval sellel tänaval sõitmise pärast. Ma olen täielik tobu, et end sellesse jamasse mässin!
Ta pööras kergendustundega kõrvalteele. Ausalt öeldes hirmutas tihe liiklus teda. Ursula aeglustas maja otsides käiku ning seda märgates tõstis jalad pedaalidelt ja lasi hool vabalt raugeda. Pannud ühe jala maha, hoidis ta jalgratast enda all püsti ja silmitses kahtlevalt maja esikülge. Mis iganes see ka oli, kindlasti oleks mees võinud seda telefonitsi seletada?
Ursula tuli ratta seljast maha, manööverdas jalgratta pargitud autode vahele, lükkas selle üle mõranenud kõnnitee, läbi selle koha, kus oleks pidanud olema värav, ja toetas ratta kivisillutisega eesõues vastu eendakent. Siis ajas ta turvaketi ettevaatlikult esiratta kodaratest läbi ja pani lukku, kuigi ta ei suutnud ette kujutada, milline terve mõistusega inimene säärast vanarauahunnikut üldse näpata tahaks.
Need majad siin olid kunagi olnud 19. sajandi lõpu kaubandusinimestele ja kontoriametnikele ehitatud moodsaimad eluasemed. Nüüd oli neil isesugune hea maine ja „lobisev seisus”1, nagu mõni neid ristis, oli sisse kolinud. Aadressina oli tänav „täitsa kobe” ja siinsed hinnad olid väljunud igasugustest seda sorti kinnisvarale mõistlikest proportsioonidest. Uued omanikud olid enamiku majadest hoolikalt renoveerinud. Seda siin aga mitte. Selle värv murenes. Maja pitskardinatel oli hallikas varjund. Natalie’l polnud ei koduperenaise kalduvusi ega annet ning Dan ei pannud selliseid asju kunagi tähele.
Ursula vajutas kellanuppu ja ohkas.
Ta kuulis mehe sammude kaja, kui need piki koridori tema poole tulid, ja manas endale vaimusilmas ette pildi möbleerimata ja vaibaga katmata esikust. Jumal ise teab, miks nad küll niimoodi elasid. Natalie peaks nende närve kõditavate seksihõnguliste romaanidega kindlasti head raha tegema. Võib-olla peegeldas maja seisukord lihtsalt nende abielu seisundit.
Uks avanes ja mees hüüatas: „Sula!” ning tema lai nägu lõi heameelest särama.
„Päevast,” pomises naine.
„Mul… mul on hea meel, et sa siiski tulid.” Mees vaatas Ursulat läbinisti pateetilise pilguga, ent see tekitas naises siiski üksnes piinlikkust.
„See olgu nüüd küll parem tõeline hädaolukord, Dan. Ma ju ütlesin sulle, et tahtsin sel nädalavahetusel oma märkmeid kirja panna.”
„See ongi hädaolukord!” Mehe hääl kuuldus sünge. Võib-olla siis oligi, kõigest hoolimata.
Ursula tõstis ühe jala üle lävepaku ja peatus siis. „Kas Natalie on kodus?”
„Ei, läks Bamfordi oma ema vaatama.”
„Oh.” Ursula jäi paratamatult kõhklema.
„Noh, ära nüüd ringi keera ja jooksu pista!” ütles mees vihaselt. „Mul pole plaanis sind rünnata! Igal juhul on Ian siiapoole teel.” Mees heitis pilgu oma kellale. „Ta on umbes kümne-viieteistkümne minuti pärast kohal. Ma torkan kannu sisse.”
Häbistatuna oma kahtlustuste läbipaistvuse pärast, järgnes Ursula mehele mööda koridori elutuppa, mis asus maja tagumises otsas. Päike langes maja sellele küljele hommikuti ja paistis praegugi veel säravalt läbi akna ruumi, mille Woollardid olid muutnud laiaotstarbeliseks kabinetiks. Ühel pool seisis Natalie trükitud paberilehtedega üle puistatud kirjutuslaud. Teisel pool oli Dani oma. Võinuks arvata, et siin töötab harmooniline abielupaar. Nii nagu paljud teised asjad Dani ja Natalie juures, oli seegi vale. Kuid toas valitses mugav korralagedus ja seal olid kenad vanad hobusejõhvidega täidetud toolid. Ursula vajus ühele neist ja pani oma õlakoti tooli kõrvale põrandale. Dani võis kuulda tassidega kolistamas köögis, mis nägi välja nii, justkui kuuluks see hoopis mõne kirikusaali juurde. Äkitselt närviliseks muutudes tõusis naine püsti ja hakkas toas ringi kõndima. Ta läks üle toa Natalie laua juurde ja silmitses trükitud lehtede lasu.
„Kas need siin on Natalie uue raamatu korrektuuripoognad?”
Mees hüüdis: „Jah!” ja vandus siis, ilmselt ennast kannu sangaga põletades.
Poognate lasu peal lebas teade. See oli Natalie toimetajalt ja kõlas nii: „Vabandust, et need hiljaks jäävad. Oleks kena need 12. augustiks tagasi saada. Tänan.”
Oli juba kaheksas kuupäev. Kui Natalie kavatses need poognad õigeks ajaks tagasi saata, pidanuks ta ennast liigutama. Vaevalt et see nüüd hea hetk oli minema putkata ja ema külastada, kui just polnud pakilise kutsega tegemist. Ursula hüüdis: „Kas Natalie ema on jälle haige?”
„Mida?”
Dani hääl kõlas kohe sealsamas ja Ursula mõistis, et tal poleks pruukinud karjuda. „Natalie emme!” kordas ta selgemalt, kuid vaiksema häälega.
„Ah, Amy. Ma ei tea. Ta helistab ja Natalie jätab kõik sinnapaika ja kiirustab Bamfordi. Ma ei tea. Ausalt öeldes ei huvita ka.”
„Ta peaks olema juba, ma arvan, üle seitsmekümne?”
„Pole tal häda midagi, kui sa seda mõtled, kuid talle meeldib, kui Natalie teenindades tema ümber tantsib. Ma ikka – me ikka vaidlesime selle üle. Nüüd teeb Natalie seda, mida ise tahab – nii selles kui igas muuski asjas.” Mees ulatas talle kruusi.
„Tänan.” Ursula taandus kohviga oma toolile. „Milles siis asi on?”
„Ian seletab. Meil on häda käes.” Dan krimpsutas nägu. „Seda on ju tänasel päeval vaja, kas pole? Et veenda sind minuga kohtuma kusagil mujal kui väljakaevamistel? Ma näen sind ainult töö ajal. See kõik võiks muutuda, sa tead ju küll. Ma võiksin… asju teisiti teha.”
„Kui on hädaolukord, siis asu juba asja kallale ja räägi mulle sellest!” lausus naine järsult.
„Pole mingit