Ta heitis mõtted mõrvast kõrvale, kuid need püsisid kohvi rüübates Alani juures. Kohv oli liiga kuum ja põletas keeleotsa. Ta pidas seda põhjuseks, miks tema süda põksub pisut kiiremini kui vaja. Ei saa ometi olla, kinnitas ta enesele, et selle tekitasid mõtted Alanist! Kuid mees oli talle meeldinud, meeldinud rohkem, kui ta laskis välja paista. Ka Alan oli avaldanud huvitatuse märke, kuid olukorras, mis järges Westerfieldi mõrvalooga seotud kohutavatele sündmustele, polnud armusuhte arendamine mõistlik tegu. Meredith oli taktitundeliselt tagasi tõmbunud. Tookord oli ta öelnud enesele, et tegi nõnda selle pärast, et ei tahtnud solvata Alani tundeid. Kui ta oleks olnud enda vastu aus, oleks ta pidanud tunnistama, et ta ei tahtnud Alanit endast igaveseks eemale peletada.
Kõik need vastuolulised reageeringud pahandasid Meredithi. Teda peeti osavaks probleemide lahendajaks; teiste inimeste probleeme on alati kergem lahendada kui enda omi. Ta oli lahkunud oma viimaselt konsulikohalt, saateks õnnitlused ja tänusõnad aastatepikkuse raske ja hea töö eest, mis kumisesid siiani meeldivalt kõrvus. Isegi välisministeerium oli tunnustanud ta saavutusi. Kuid sellele vaatamata ei pakkunud nad töökohta, mis Meredithile oleks meeldinud! Nad määrasid ta kontoritööle Londonis, mis oli hullem kui surm. Milline tobe võrdlus, mõtles ta kohe. Ta oli just praegu meenutanud vägivaldset kohutavat surma ja sellest hullemat oli raske ette kujutada.
Ent VM oleks võinud väljendada oma tänutunnet mõne parema kohaga kui igapäevase Londonisse ja tagasi kihutamisega. Nad kinnitasid, et see pole sellepärast, nagu oleks ta halb töötaja. Nad olid kuulnud isegi viimasest juhtumist, millega oli seotud inglise turist, kohalik plika ja selle armukade noormees.
Juhtum oli leidnud aset paar nädalat enne Meredithi töölt lahkumist ja võimaldanud tal seda teha kogu aus ja hiilguses. Tavalises olukorras oleks ta lasknud noormehel ise oma asju klaarida. Kahjuks oli inglane ainult seitsmeteistkümneaastane, seega alaealine, ja Meredith tundis ennast olevat kohustatud poiss hädast välja aidata. Kõigepealt oli ta suutnud veenda Horvaatia politseid loobuma poisi kongi pistmisest. Ta lubas maksta kompensatsiooni tüdruku läbi pekstud noormehele ja purustatud mööbli eest baarile, kus madin aset leidis. See tähendas raha hankimist Inglismaalt kaitsealuse pikameelselt emalt. Asekonsul Toby Smythe oli olnud poisi kinni panemise poolt ja maininud mornilt, et Meredith võtab endale vastutuse inimese eest, kes on absoluutselt ebausaldusväärne. Meredith ei jätnud jonni. Ta tõi poisi ära haiglast, kus too lamas murtud ninaluuga, ja sai isegi toriseva Toby nõusse lubada tal öö oma korteri põrandal magada. Järgmisel hommikul viis Meredith seadust rikkunud nooruki isiklikult lennujaama. Tema kõrval lonkides polnud poiss ilmutanud mingit erilist tänu endale osutatud teenete eest. Murtud nina oli rikkunud nii poisi välimust kui ka artikulatsiooni, kuid sellest hoolimata ähvardas ta maksta kätte röövimise eest ja tegi teistele reisijatele solvavaid märkusi.
Meredith, kes pidas kinni konsulile kehtestatud reeglist „olgu mu kaasmaalane süüdi või ei”, talutas noormehe kindlakäeliselt kohvikusse ja ostis talle üht-teist hommikusöögiks, mis peatas vähemalt sõimuvalangu. Kuid seal piirasid neid ümber peksa saanud kallima sugulased, kes – nagu selgus hiljem – olid neid haiglast saadik jälitanud. Meredith oli jahmunud, eriti siis, kui hoolealune näis tundvat heameelt, et on taas tuttavas olukorras ja haaras kätte lauale jäänud õlleklaasi. See oli olnud väga kriitiline hetk. Meredith seisis kahe kuue jala pikkuse lihaselise Banati boksiidikaevuri ja lustaka inglise kodaniku vahel, kes vehkis rõõmsalt õlleklaasiga.
Kindlasti oli see hetk, mis nõudis kiiret tegutsemist ja mõistust. Meredith sukeldus grupi keskele ja tänas õnne, et pursib serbohorvaadi keelt ja on ise ka viis jalga kümme tolli pikk. Ta surus kummagi kaevuri suurde kämblasse paki Inglise sigarette, mis tal hädaolukordade tarbeks alati kaasas olid, võttis oma hoolealuselt õlleklaasi, pomises midagi lühidalt ja manööverdas poisi selle protestiavaldustest hoolimata lendu ootavate reisijate jaoks mõeldud ooteruumi. Seal, turvalises paigas, tegi poiss teisele poole klaasi jäänud kaevuritele ilmeka žesti. Ta embas Meredithi, ütles, et ta on „täitsa tots”, ja kõmpis minema, hoidudes kaasreisijatest aupaklikku kaugusse. Meredithi lohutas, et löömavenda ei lubata tagasi, kuna kaevurid luurasid ikka veel suures fuajees ja nendega oli liitunud paar tursket lennujaama politseinikku. Kõik olid kogunenud ühe naise juurde kohvikunurka. Meredith otsustas raisata pisut oma väärtuslikust ajast ja otsida lepitust. Ta ostis kõigile joodavat. Teised vastasid samaga. Nad kordasid protseduuri. Selleks ajaks, kui Meredith pisut pehme sammuga lahkus, olid nad kõik parimad semud.
Turgutatuna selle kordamineku mälestustest, vaatas Meredith uuesti Alani saadetud kaarti, mis oli praegu pelgalt sõbralik žest nagu hoolealuse kallistus lennujaamas. Jah, oli Alani moodi olla tähelepanelik, kuid see oli ka kõik. Meredith veeretas hetke mõtet, et Alan võis kinnitada uksele selle jõleda plastpärja. Kuid selliseks maitselageduseks poleks ta võimeline. Ta vaatas oma viga saanud pöialt. See ei tuiganud, kuid kipitas ja oli endiselt punane ja hell. Pole midagi imestada, kui ta saab sellest traadist veremürgituse. Tore algus jõuludele! Võib-olla oli pärja külge kinnitatud linnu moodi olevus halb enne.
Otsekui selle mõtte tõestuseks kuulis Meredith äkki mingit heli. Ümberringi oli nii vaikne, et iga heli riivas kõrva kui kõuekärgatus. Aga need olid aeglased ja rasked sammud, mis lähenesid tagauksele. Meredith tõmbus pingule ja tundis selgroos närvivõbinat. Ta oli olnud veendunud, et Pookis ei viibi kedagi. Ja kui siin ongi keegi peale tema, siis on tal põhjust karta. Ta hüppas püsti ja haaras õlleklaasipoisist õppust võttes seinal rippuvate köögitarvete reast lihahaamri.
Nüüd kostis hingeldamist, millele järgnes jalgade pühkimine. Siis suruti võti lukuauku. Meredith tundis kergendust ja pani lihahaamri ära. Ta ei teadnud, kes on ukse taga, kuid sellel inimesel on võti ja ilmselt pole tal halbu kavatsusi.
Uks avanes kriiksudes ja nähtavale ilmus matsakas naisterahvas. Meredith surus alla itsituse, mis talle oma rumaluse pärast peale kippus, kuid kontrast tema ees seisva naise ja paanikas loodud kujutluspildi vahel oli liiga suur. Külaline astus edasi, kandiline kere beeži vateeritud vihmajopega kaetud. Hallidel kiharatel kükitas roheline kootud tuttmüts ning tema jalgu kaitsesid tõmblukuga varustatud pööratud nahast talvesaapad.
„Terekest!” ütles naine heakskiitvalt. „Nii ma arvasingi. Proua Russell kirjutas mulle, et te tulete sel nädalal. Ütles, et enne jõule, ja palus, et ma käiksin siin koristamas nagu varemgi.” Selle monoloogi ajal noogutas ta kogu aeg enesega rahul olevalt ning mütsitutt kõikus lõngast nööri otsas edasi-tagasi. „Preili Needhami juurest tulles – ta elab vastasmajas – nägin ma autot,” lisas ta selgituseks.
„Kas te olete proua Brissett?” küsis Meredith.
„See ma olen, kullake. Ja teie olete preili Mitchell. Ma panin külmkappi üht-teist. Kas te leidsite need üles? Ah jaa, leidsite küll, sest leib on laual. Kui te midagi juurde soovite, peate sõitma Bamfordi, sest siin pole poodi. Homme on reede ja Bamfordis palju rahvast, sest jõulud on ukse ees. Oh seda raha, mida jõuludeks kulutatakse! Ma mõtlen, et on tore vaadata kõiki neid ilusaid asju.”
Väike mõistatus lahenes iseenesest. „Kas see olite teie, kes kinnitas uksele jõulupärja?
„Oi, te siis nägite seda?” ütles proua Brissett kergendatult. „Ma kartsin juba, et keegi on selle sisse vehkinud. Nagu ma ütlesin, meeldivad mulle jõulukaunistused, ja teades, et te tulete välismaalt, arvasin, et see teeb teile rõõmu. Ma ei tea, kas välismaal nad teevad selliseid asju.