Minu Moskva. Manona Paris

suruvad tunduvad. Aknad on kaetud raskete kardinatega, mille taga roomavad tänavavalgustuse varjud.

      Kuid üldmulje on kummaliselt soe ja turvaline. Või tekitab selle tunde veidi väsinud silmadega Ira, kellest õhkub tohutut hoolitsemise vajadust? Esikuhämaruses tundus ta oma lühikese kleidikesega üsna plikake olevat, kuid köögilambi eredas valguses näen silme juurde joonistunud kanavarbaid. Pakun, et ta on umbes 35–40aastane.

      Iral on köögis pastaroog pooleli. Pakun end köögitoimkonda appi, kuid Ira tõrjub ettepaneku malbelt naeratades. Küll aga pakub ta mulle köögis istet ja valab punast veini. Tükeldan talle kastmesse veidi tomateid ja vabandan, et saabusime nii ette teatamata. Õbluke Ira muutub selle peale veel malbemaks ja ütleb, et pole hullu, häid inimesi on ikka tore kohata. Ja nii me rõõmsalt vestlemegi, lihtsate lausetega, nii et ma aru saan; pastast, kokandusest, ilmast, reisidest ja Eestist – Irale see koht meeldib, sest tema noorem õde töötab meie maal.

      Ohhoo? Selle peale kutsub Ira ühest tagumistest tubadest õe Katja ning palub seltskonnaga ühineda. Tõmmu, miniatuurse kehaehitusega ja punaseks lakitud küüntega Katja on märksa iseteadlikum ega heida Vadimile, kes nurgas viinapudelit lahti korgib, mitte ühtegi pilku. Ta tunneb paari sõna eesti keelt, kuid eelistab suhelda täiuslikus inglise keeles. Jah, ta töötab merelaevanduse vallas ja käib tihti Eestis komandeeringus.

      Vadim protesteerib, et miks Venemaal räägitakse võõras keeles. Katja ei tee temast väljagi ja jätkab. Haistan varjatud tormi – ju pole noorem õde sugugi vaimustunud sellest, et vanem on häbematu armukese mõju all. Pakun ise kiiresti välja, et edasi võiksime rääkida vene keeles, kuna seda me kõik oskame. Või peaaegu oskame.

      Iral saab pasta valmis ning see on erakordselt hõrk. Naudime sööki, limpsime veini (kellel oli rumal idee osta kaasa viina ja šampust? Õige, Vadimil.) Teed joome elutoas, kus on parasjagu hakanud kohalik telehitt „Jäätantsud tähtedega”.

      Olen siiralt vaimustuses. Uisutamine on mu lapsepõlveunistus, mida ma kunagi täita ei saanud, sest mul polnud hoolimata pidevast näärivanade ja jõuluvanade painamisest uiske, ja ma ei õppinud sellest tulenevalt ka uisutama. Seda heldinumalt vaatan ma, kuidas vene uisutähed on kohalikest staaridest koolitanud paari kuuga täiesti nauditaval tasemel jääl tantsida oskavad tegelased. Ja millised kostüümid, milline koreograafia!

      „Mis, sa tahad öelda, et sa ei tundnud ära, mida nad etendasid,” torkab Vadim. „Kui ignorantne sa saad olla, see on ju nõukogude filmiklassika, mille järgi nad uisutavad!”

      Olen hämmingus. Tõepoolest, meloodia oli nagu tuttav, kuid film ei tule kohe kuidagi meelde. Ega tule ka Vadimile, kui aus olla. Igatahes kordab ta, et see on klassika ja et ma peaks seda teadma, Nõukogude Liidus sündinuna. (Aastaid hiljem õnnestub mul teada saada, et tegemist oli tõepoolest menu-filmiga „Armastus tööpostil”, mis räägib loo sellest, kuidas malbe üksikisa üritab karjääri nimel oma naisbossi ära võluda.)

      Mul hakkab Vadimist vaikselt küllalt saama. Küsin Iralt, kus ma võiksin suitsu teha. Lähen rõdule, läidan sigareti ja puhun suitsujoa praokil rõduakna kaudu välja. Uks mu selja taga kriuksatab. Vadim. Küsib suitsule tuld ja hakkab rääkima vabameelsusest. Et tema on väga vabameelne inimene. Kas ka mina?

      Arvan, et tal on häbi oma armukese pärast, ja ütlen, võibolla liiga kiiresti, et oh, pole hullu, mina olen ka, et kõik siin ju inimesed, pole vaja piinlikkust tunda.

      „Oo, tõesti või,” rõõmustab Vadim. „Aga mis sa arvad, kui me kolmekesi, sina, mina ja Ira – noh, su mees võib ka tulla –, läheksime teise tuppa seksima?”