„Ainult suitsu? Näh, sellest ühest pudelist ei saa me ju kõik midagi peaaegu!” pahandab Aliis.
„Ärge muretsege, mina ei taha enam,” poetan vaikselt. Südamepööritus on läinud hullemaks. Luban endale vaikselt mõttes, et ei joo enam mitte kunagi. Rasmus vaatab mind uurivalt ning hakkab siis naerma: „Noh, juba täis või? Palju te siin siis ära jõite?!”
„Hähähää, see on ju tal esimene kord, kohe tõmbas üle muidugi,” irvitab Aliis õelalt. „Jota! Väike jota!” tögab ta mind ja ma tunnen valusat torget kõhus. Kõik mingi poisi pärast! Miks ta peab nii vastik olema! Otsin õigeid sõnu, et end kaitsta, kui võsast kostab taas rabinat. Poisid ja Aliis jäävad ootavalt vait, Rasmus vaatab küsiva näoga meile otsa.
„Mina küll enam kedagi ei oota!” sosistab Aliis rutakalt ning hakkab kätega vehkima, et suitsuhaisu onnist välja saada. Aga juba on hilja. Tugev sooniline lühikeste küüntega käsi lükkab oksad eest ning vanaema tuttav nägu vaatab sisse. Hetke oleme me kõik liikumatult: vanaema hindab olukorda ning meie oleme kangeks ehmatanud. Pole enam mõtet lootagi, et vanaema suitsuhaisu ei tundnud. Aliis üritab poolikut alkoholipudelit minu selja taha lükata, kuid ka selleks on hilja.
„Nii, sina tuled koju. Kohe praegu! Aliis, sinu vanematega räägin ma õhtul. Ära sa arvagi, et asi nii jääb.” Aliis vaatab mulle kohkunult otsa, kui end püsti ajan ning kergelt tuikudes vanaema järel minema löntsin. Kodutee jooksul ei räägi me omavahel sõnagi. Vanaema kõnnib kiirel sammul ees, tema tuttavlik kodukitlis selg on täis etteheidet ning ma näen ta pinges õlgadest temasse peitunud raevu ja pettumust. Kui me tuppa jõuame, poetab vanaema mokaotsast: „Kööki. Purke pesema,” ning läheb ise välja. Kui mõne hetke pärast akna juurde piiluma lähen, näen, et ta küürutab peenarde vahel ning kitkub umbrohtu. Ma tunnen tohutut süükoormat ning vanaema vaikimine teeb kõik ainult hullemaks. Kui ta midagi ütleks, mind kuidagi karistaks! Aga see ootus, see ajab mind hulluks!
Lõpuks tuleb vanaema tuppa tagasi, istub köögilaua taha maha ning jääb mind vaatama, ühes kanavarvastega ehitud silmanurgas pisar helkimas. Ma ei ole kunagi oma vanaema sellisena näinud ning ma tunnen, kuidas minulegi nutt peale tükib.
„Ma rääkisin Aliisi emaga. Aliis ütleb, et see kõik oli sinu idee.”
„Ei olnud!” pahvatan sõjakalt. „Ausõna, vanaema, ma luban, et see polnud minu idee!”
„Aliis ütleb, et sa tõid suitsud juba linnast kaasa.”
„Aga vanaema…”
„Mis „aga vanaema”?! Ma ju tean, et siin majas suitse pole. Aga jumal teab, millega sa seal linnas veel tegeled!”
„Ma ei tegele millegagi! Ausõna!”
„Tead, eile oleks ma sind veel uskunud. Aga nüüd – ma enam ei tea. Ma ei tunne sind äragi, ma ei tea, kes sinust on kasvanud. Sa oled siin minu vastutada ja kuni kojuminekuni ei luba ma sul enam kuhugi üksinda minna. Linnas tee, mis tahad, aga siin sa selliste lollustega enam ei tegele.” Vanaema hääl on rahulik ja kindel, ainult kergelt värisev lõug annab aimu sellest, kui pahane ja pettunud ta tegelikult on. Ma vaatan krobelist kulunud köögilauda ning nokin küünega lahtist värvi. Vanaema ohkab raskelt. Nii me seal istume: mina häbis ja natuke veel purjakil, tema pettunud, murtud südamega. Lõpuks vanaema tõuseb ning hakkab pihta oma igaõhtuste toimetustega: koorib kartuleid, puhastab kala, viib välja solgipange. Me sööme vaikides ning alles mõned päevad hiljem hakkame me taas rääkima, teeseldes, nagu poleks midagi juhtunud.
Aga mina enam alevilastega mängima ei lähe. Ühel päeval enne suve lõppu ja uuesti linna sõitmist näen Aliisi meie väravast mööda käimas. Tema näeb mind ka, vaatab mulle jonnakalt otsa ning jalutab sirge seljaga edasi.
Kui isa mulle ühel palaval augustihommikul järele tuleb, kallistan ma vanaema kõvasti-kõvasti ja sosistan talle enne autosse istumist kõrva: „Ma enam ei tee, ma luban! Anna mulle andeks!”
„Annan,” sosistab vanaema vastu. Lehvitan talle veel autoaknast järele, kergendunud ja kurb samal ajal. Terve pikk suvi on möödas, linnas saan ma jälle teha, mis tahan, kartmata vanaema etteheiteid või keelde. Aga ometi on siin hea, tegelikult ma ju tean, et vanaema teeb kõike sellepärast, et hoolib. Vaatan, kuidas ta kõhetu, natuke küürus kuju kurvi taha kaob ja ohkan, pühkides siis nostalgiamõtted peast. Ees ootab terve põnev kooliaasta!
Aastaid hiljem, kui seisan vanaema haua veerel ning hakkan suitsu ette panema, kangastub see suvine hetk mulle täie selgusega. Surnuaialt lahkudes kärtsutan oma sigaretipaki kokku ja viskan prügikasti. „Ma enam ei tee, vanaema. Ma luban,” sosistan. „Anna mulle andeks!”
BIANCA
Pastakahull
Kui ma lõpetasin neljanda klassi (kiituskirjaga, muide!), otsustas isa meie juurest ära kolida. See on pikk lugu, aga lõppkokkuvõttes pidime emaga leidma endale uue kodu ja nii ma olingi sunnitud kooli vahetama. Mul ei olnud selle vastu ausalt öeldes midagi – vana kool oli külm ja kõle ning ma kartsin meie klassijuhatajat varvastest juusteotsteni. Ta oli suur, kimedahäälne ning kui ta tunnikontrolli tegi, kõrgus ta alati meie laudade kohal, kahtlustades, uurides: ega me ometi maha ei kirjuta! Alati, kui õpetaja jäi minu laua juurde pidama, tabas mind kirjutamiskramp, isegi siis, kui mul kõik õpitud ja kristallselge oli. Ma lihtsalt ei suutnud ühtki sõna paberile panna, kui ta mul selja taga seisis. See kramp on mul senimaani – ma ei suuda nüüdki ühtki tähte kirjutada, kui keegi mu kohal heljub.
Pealegi oli nii mul kui ka mu klassikaaslastel liiga selgelt meeles, kuidas ma ükskord esimesel kooliaastal tahvli ees püksi pissisin. Hüüdnimed nagu Pissi-Vissi ja Kusekott käisid minuga kaasas ja ma tundsin igal hommikul õõva, kui pidin taas suure koolimaja uksest sisse astuma. Ma mäletan seda õnnetut hetke nii selgelt: mul oli hirmus-hirmus pissihäda, aga kuna ma õpetajat nii metsikult kartsin, ei julgenud ma tualetti küsida. Ning kui õpetaja mind tahvli ette vastama kutsus, mõtlesin ma: ainult natukene siristan, keegi ei saagi aru, peaasi, et see suur häda üle läheks! Muidugi ei tulnud „siristamisest” midagi välja ning kogu stseen lõppes sellega, et mina seisin tahvli ees ja nutsin ning klassikaaslased ei suutnud naeru tagasi hoida. Sel õhtul tuli ema mulle kooli järele ning ma mäletan selgelt tema etteheitvat pilku ja sõnu: „Sa oled ju juba nii suur tüdruk, kuidas sa siis…”
Edaspidi olin ma väga hoolas, et enne tundi vetsus ära käia, et mitte iial enam ei tekiks olukorda, kus ma tunni ajal häda pean kannatama. See veel puuduks, et ma pärast seda häbistavat vahejuhtumit avalikult veel vetsu julgeks küsida! Ma ei tahtnud ettegi kujutada hirnumist ja pilkeid, mis sellega kaasneks. Nii et kõike eelnevat arvesse võttes tundsin ma kergendust, et sain uude kooli, alustada puhtalt lehelt. Aga millega ei osanud ma arvestada, oli tõsiasi, et kõik need poisid ja tüdrukud, kellega mind ühte klassi pandi, olid juba neli aastat üksteist tundnud. Peale minu polnud klassis ühtki uut õpilast ning nõnda läkski nädalaid enne, kui keegi uutest klassikaaslastest vabatahtlikult mind enda kõrvale istuma kutsus. Seni istusin vabadel kohtadel, tühjade laudade taga või kui teinekord vaba kohta polnud, siis istusin sinna, kuhu õpetaja mind suunas. Tajusin võõristust, kuid see oli igal juhul parem kui põlgus, mis oli mind saatnud eelmises koolis!
See keegi, kes mind lõpuks enda juurde istuma kutsus, polnud lihtsalt keegi. Tema nimi oli Bianca („bee ja tseega!” ütles ta alati uhkelt) ja me jagasime sama pinki kunstiõpetuse tunnis.
Alguses oli Bianca lõbus kaaslane. Ta tutvustas mulle minu uusi sõpru ja saatusekaaslasi ning tundus, et Biancal on nende üle mingi imelik võim: paistis, justkui oleks kõik tema sõbrad, kõik tahtsid temast osa saada. Kui üks tüdruk ühel päeval oma uue kutsika kooli kaasa tõi, siis oli just Bianca see, kellel kutsat kõige rohkem hoida lasti. Kui Bianca kodutöödega jänni jäi, siis rivistusid pea kõik üles, et teda aidata. Mina nautisin Bianca sõbraks olemist, sest lõpuks ometi sain ma aimu, mis tähendab olla populaarne! Kuigi ma ise seda ei olnud, sain ma end Bianca aupaistes soojendada ja see oli imeline tunne. Mitte keegi ei vaadanud mulle viltu ning keegi ei kutsunud Prillipapaks või Pissipüksiks, nagu mind vanas klassis kutsuti. Mul oli justkui alanud uus elu! Bianca