„Ei ole poisirajakate tembud, ei ole,” vaidlesin mina. „Ma olen näinud, kuidas suured inimesed neenetsitega praalivad. Ma olen kuulnud isegi, kuidas neenetseid neegriteks sõimatakse ja ennast Ku Klux Klaniks peetakse.”
Seejärel kirjeldas Anna, kuidas talle on pimedas kallale tuldud.
„Aga nad said! Kahekesi tulid väiksemale kallale. Ja veel naisele. Esimese hoobi andsin ma põlvega munadesse, seejärel virutasin teisele sirge peoga kuklasse, siis väänasin tal käed selja taha,” rääkis Anna ja ma kujutasin ette, kuidas nääpsuke naine suurte mehemürakatega võitleb.
„Oleks tulnud miilits kutsuda,” õpetas Kaabu.
„Miilits on nendega mestis,” sõnas Anna. „Kui see, kes munadesse sai, põlvili ja küürus maas oigas, sain ma plehku.”
„Kes nad olid?” küsisin mina.
„Mina ei tea, kes nad olid, igatahes ei olnud nad neenetsid,” vastas Anna.
„Mis nad tahtsid?” jätkasin mina.
„Kasukat tahtsid. Kõik vene röövlid tahavad neenetsi kasukat, Moskva turul maksab see mitu tuhat rubla,” vastas Anna. „Ja võib-olla tahtsid pealekauba natuke vägistada kah.”
Just sel momendil astus söögisaali John.
„Otsisin sind igalt poolt. Mõtlesin, et oled üle Obi ujunud,” ütles ta.
„Nyimyi ka… nyimyi dyanta käywey ngey,”8 teretas Anna Johni.
„Nyimyi, nyimyi,” vastas John.
„Mida nad räägivad?” küsis Kaabu vene keeles.
„Teretavad,” tõlkis Tamara Grigorjevna.
„Kas ma saan täna oma passi kätte?” küsis John seejärel eesti keeles, mina panin selle ümber vene keelde.
„Passid? Ärge passide pärast muretsega. Passidega on kõik okay, nagu ameeriklased ütlevad,” sõnas Kaabu.
„Okay?” täpsustas John.
„Okay,” kinnitas Kaabu.
„Siis on okay, kui on okay,” okeitas John.
Viskasime vatid selga ja väljusime. Kahvatu kuu kumas uduses taevas, hiigeljõgi auras. Septembri keskel valitses veel pärast kümmet hommikul hall hämarus, polaaröö lähenes.
Lund oli juurde sadanud, eile porisegune valgevaip valendas täna piimjana.
Ülemuste must Volga ootas trepis. John paigutati tema vastuseisust hoolimata esiistmele, Tamara Grigorjevna, Anna ja mina pugesime taha.
Väljusime autost keskplatsil, laudpõrand oli porine ja kummis, tundratuul ulus.
Inimesed uudistasid meid põnevil silmi, tundus, et kõmu välismaalastest on lahti läinud. Või visati pilk mustale limusiinile, mis Obi kaldal oli ju harukordne nähtus.
Keskplats oli sadade kilomeetrite ulatuses ainus küngas muidu laudtasasel tundramaastikul. Selle ühes küljes paraaditses Salehardi kõrgeim, kolmekorruseline ehitis, kus asusid nõndanimetatud raikom ehk kompartei kohalik osakond, lisaks täitevkomitee ja neenetsi raadio.
Poe ees käratses pikk-pikk looklev saba, õiguse jaluleseadmiseks välkusid rusikadki. Paar kavalat ja hakkajat ostuhimulist olid tuulekoja katusele roninud, sealt oli lihtne libistada end otse ukse ette. Siin käis vaheletrügimine õhu kaudu, mujal tehti seda kahe jalaga maapinnale jäädes.
„Jube-jube, mida nad meie rahvaga on teinud. Kell üksteist hakatakse viina müüma,” lausus Grigorjevna.
„Inimesed, te joote meie rahva maha! Ma hakkan nutma, kui ma seda näen. Oma käega tahaks kõik neenetsid järjekorrast välja tõmmata,” ahastas Anna Vampõlova.
„Mina tõmbaksin välja venelased,” ütles Tamara Grigorjevna.
Keset puuplatsi seisis valge büst inetul hallikasvalgetest tellistest jalamil otsekui korstna otsas.
„Kes see on?” küsis John.
Hoolimata meie eesti keelest mõistis Tamara Grigorjevna jällegi, millest käib jutt, ja vastas: „See on Vladimir Iljitš Lenin.”
Võib-olla tegi ta seda möödakäijate tarvis, näitas oma lojaalsust, sest mine tea, kelle silm võib ameeriklast jälitada.
„Kui mind siia pärast ülikooli tööle suunati, võeti parajasti just Jossif Vissarionovitš Stalinit maha, seda tehti öösel, taheti, et keegi ei näeks. Aga meie laev saabus pimedas, nõnda et see toimus laevatäie rahva silme ees. Miilitsad kamandasid inimesi küll eemale, aga paljud jäid, rahvas lihtsalt ei kartnud enam miilitsaid. Mõned nutsid, sest paljud ikka armastasid Stalinit, teised plaksutasid ja hurraatasid, kui büst vankrile tõsteti, kuid enamik siiski kartis ja vaatas õudusega – ei tea, mis nüüd saab, kas maailma lõpp on käes või? Paar aastat seisis alus tühi, otsekui toigas keset platsi, raikom oli võtnud vastu otsuse püstitada sinna ausammas porole, neenetsite toidule, transpordile, rõivastele, ehitusmaterjalile ja arstirohule, aga siis pandi hoopis Lenin, see oli tähtsam,” jätkas Tamara Grigorjevna.
Tõlkisin selle jutu Johnile.
„Milleks kujusid maha võtta? Milleks? Oleks võinud ju Lenini Stalini kõrvale panna,” arvas John.
Tee sa ameeriklasele Vene asju selgeks!
„Ja poro nende keskele valvama, et Lenin ja Stalin omavahel kiskuma ei läheks,” lisasin ma.
„Mind võeti siin Lenini kuju ees pioneeriks. Alati valmis, tõotasin ma siin, kui mulle kaelarätt kaela seoti,” meenutas Anna.
„Sängi pugema, jah?” frivoolitses sohver.
Ma märkasin, kuidas kerge piinlikkusepuna õhetas selle vulgaarsuse peale üle Tamara Grigorjevna aristokraatse palge.
Meie peame venelasi labasteks ropendajateks, aga mõni neist vajuks häbi pärast maa alla, kui pisimatki rõvedust kuuleb.
„See Lenin siin on maailma kõige geniaalsem geenius,” ütlesin mina jälle eesti keeles.
„Mis mõttes?” tundis John huvi.
„Leninit peetakse Nõukogude Liidus geeniuseks, aga see kuju siin on Nõukogude mustmiljonist geeniusekujust geniaalseim, sest tal oli kunagi kaks mütsi, kaks töölissoni. Üks oli peas, see oli peasoni, teine oli kokkurullitult käes, see oli peosoni, sellega näitas ta tegeliku võimu, julgeolekumaja poole. Ja keegi ei pannud mütside arvukust tähele, sest kes see ikka Leninit vahib. Ei projekti kinnitanud kõrge žürii, ei parteitšinovnikud raikomist ja gorkomist, kes iga päev siit mööda käivad, kes oma ametiruumide akendest võinuksid sõrmedel lugeda – üks müts, teine müts, kokku kaks mütsi. Alles üks lollakas postkaardikoguja kuskilt kaugelt Vinnitsast märkas postkaardilt, et Salehardi Leninil on kaks soni, kirjutas sellest oma ajalehes kui järjekordsest Lenini geniaalsuse tõestusest ja kutsus üles kõiki kodanikke võtma eeskuju Lenini ettenägelikkusest ja muretsema endale kaks mütsi – üks päikese ja teine vihma puhuks. Võib ju juhtuda, et te lähete ilusa ilmaga välja, aga äkki pöörab pladinal sadama.
Kummatigi lülitusid selle peale mutrikesed tööle, leidus ametnikke, kes seda signaali umbusaldavalt tõlgitsesid, parteija julgeolekumasinavärgid käivitusid, keskkomiteest hakati siia saatma kontrollbrigaade Lenini mütse lugema. Kaks mis kaks! Seejärel kaeti monument pikaks ajaks valge linaga, Kremlis ja mujal peeti koosolekuid, kus arutati – kas Leninil võib olla kaks mütsi? Põhimõtteliselt muidugi, kindlasti oli tal kaabu, talvemüts, tudengiajal tekkel, võib-olla ka barett ja kui ta põrandaalusena rühmeldas, siis ehk mitmesugused maskeerimispeakatted. Aga kas tal tohib olla kaks mütsi korraga kasutuses? Korraga kaasas?
Nagu ikka, leiti vastus konkreetsest olukorrast – kuna kenad mütsid on Nõukogude Liidus tohutu defitsiit, siis on õigem mitte propageerida peavarjudega priiskamist.