„Kes ma talle olen?” imestas vanahärra. „Üldiselt öeldes… nojah, ma olen temale tema ise,” seletas ta ja hakkas oma hea nalja üle naerma.
„Plastiline operatsioon! Mingi fanatt! Maniakaalne meeltesegadus! Sonimine!” mõtles David kergendustundega, katsudes kavandada, mis edasi. Ta ajas end sirgu ja küsis juba veidi lõdvestunult:
„Kuidas ma saan teile kasulik olla?”
„Oo!” häälitses vanahärra õhinal. „Ma olen kindel, et te saate mind paljuski aidata.” Nagu midagi juba ette nautides hakkas ta ringikujuliste liigutustega rituaalselt oma sõrmi masseerima, neid nagu enne operatsiooni algust pestes.
„Muide, kas te ei palu mul sisse võtta patsiendi koht?” vihjas ta viisakalt, osutades kušetile.
„Jah! Loomulikult!” lausus David sarkastiliselt, andes käsi laiutades sõbralikult mõista, et siin on kõik visiidile tulija teenistuses.
„Tänan,” kostis vanahärra ja heitis tseremoonitsemata kušetile. „Millest me alustame?” Ta pööras rahulolevalt pea Davidi poole.
„Ükskõik millest!” pakkus David ja mõjutatuna külalise sellisest vahetust käitumisest, istus hoogsalt oma nahktugitooli. Püüdes sundimatult naeratada, sirutas ta sirge jala üle teise, tabamata, et sellega võttis ta tahtmatult sisse kaitsepositsiooni. Vanahärra kissitas kavalalt silmi.
„Teid huvitab nähtavasti, kuidas ma siia sattusin? Teie aega,” lausus ta mõistvalt naeratades.
„Tõepoolest! Oleks huvitav teada!” Kaldudes üha rohkem professionaalile lubamatu veiderdamise poole, kinnitas David mürgisel toonil vana mehe oletust.
„Asi on selles,” asus too flegmaatiliselt selgitama, pööramata tähelepanu psühhoterapeudi närvilisusele, „et ma surin kolmteist päeva enne mulle ette nähtud aega… Ma surin 23. septembril 1939. aastal, kuid oleksin pidanud siitilmast lahkuma 6. oktoobril. Ma sain seda alles hiljuti teada.” Ta jäi nukralt vait.
„Jajaa…” Toetanud pea käele ja maigutades nagu mõnusat juttu kuulates, õhutas David jutustajat oma muinasjutulist lugu jätkama.
„Juba siis, kui ma elasin, hakkas mind häirima ähmane tunne, et ma olen midagi pöördumatult käest lasknud… Ma nagu oleksin pidanud veel midagi tegema, kuid ei suutnud kuidagi taibata, mida nimelt. Andsin endale kogu aeg veel aega, lubades endale, et ühel päeval mõistan oma sisemise rahutuse põhjust… Kuid ma ei jõudnud selleni.” Vanahärra vaatas igavleva psühhoterapeudi poole ja ta erutunud ilme selgines. „Teile võib tunduda naljakas, kuid isegi seal ei leia me alati vastust!”
David väljendas oma näoilmega teatraalselt kahetsust, kuid patsient jätkas solvumata:
„Võib-olla sellepärast antigi need kolmteist päeva mulle tagasi, et ma… pärast vaheaega… saaksin siia tagasi tulla, vastust otsima.” Ta ajas silmad salapäraselt pärani, jäi vait ja vaatas pingsalt Davidi poole.
„Hästi!” alustas kannatust kaotama hakkav David käsi laiutades, kuid sai siis endast võitu, pani käed aeglaselt kokku, ajas sõrmed kukeharjana sirgu ja sirutas need segase vana mehe poole. „Teie sõnade järgi surite te 1939. aastal ja sündisite nüüd uuesti, sellel 2014. aastal. Täna, nagu ma aru saan!” rõhutas ta iga sõna, püüdes vanahärra mõistusele koputada.
Too tõstis pea kõrgemale ja kuulas tähelepanelikult Davidi skeptilist arutlust. Tema reageeringust rahuldatud David püüdis nüüd vastast lõplikult maha suruda:
„Ja kes suutis teid täna sellisel kujul sünnitada? Ma ei tahaks olla jäme, kuid, vabandage, imikuga te ei sarnane. Muide, kaheksakümne kolmesena te ka ei näi, olete päris värske moega!”
„Ah te räägite sellest?” kostis vanahärra heasoovlikult naeratades oma kehale osutades. „Ei, asi on lihtsam,” püüdis ta vestluskaaslast rahustada. „Ma ei sündinud täna. Ma kehastusin täna… läksin uude kehasse. Muide, seal seletati mulle, et see keha kuulus kodutule hulgusele, kes hiljuti oli kiirabiautos kliinilisest surmast välja toodud. Te ehk ei usu,” hüüatas vanahärra vaimustunult, „kuid sellega pikendati tema elu täpselt kolmeteistkümne päeva võrra!”
„Aga mis peamine, see hulgus ja Sigmund Freud olid sarnased nagu kaks tilka vett!” tegi David võidukalt kokkuvõtte sellest südantlõhestavast loost.
„Mitte täiesti,” lausus vanahärra vaikselt ja kortsutas kulmu.
David muutus valvsaks.
„Ma saan aru, et teil on seda raske uskuda,” sõnas patsient kaastundlikult leebel häälel. „Teie asemel kahtlustaksin mina siin ise ka varjatud fantaasiate esinemist…”
„Stopp, stopp!” hakkas David protesteerima, tunnetades, et nii võib ta takerduda psühhoanalüüsi terminoloogia võrku.
„Kuid mina tulin ju teie juurde abi otsima… Nagu kolleeg kolleegi juurde,” hoidis vanahärra oma joont. „Pealegi, teid soovitas mulle lord Bedford.”
„Lord Bedford!” haaras David erutatult kinni päästvast informatsioonist. „See lord Bedford, kes suri kolme aasta eest Viagra ja kokaiini segu tarvitamise tagajärjel?!”
„Ausalt öeldes, oma surma põhjust ta mulle ei öelnud,” vastas vanahärra kavalalt muiates.
„Mõistagi!” torkas David kahtlustavalt vahele. „Kuid sellest kirjutasid ju kõik ajalehed!”
„Nagu te aimata võite, seal ei saanud ma seda lugeda,” märkis patsient tähendusrikkalt.
„Miks siis?” ägestus David. „Kui te järgmine kord seal olete,” ta osutas sõrmega ebamääraselt ülespoole, „soovitage Peetrusele, et ta jagaks paradiisi värava juures peale reklaamibrošüüride veel ka värskeid ajalehti. Näiteks ajalehte Metroo! Sellest piisab, et olla kursis kõigi maiste uudistega!”
„Soovitan Peetrusele?!” Vanahärra hakkas naerma. „Paradiisi värava juures? Ajalehti?!”
Suutmata ennast tagasi hoida, haaras ta endal kõhust ja pahvatas nakatavalt naerma, pühkides silmist pisaraid.
„Väga naljakas!” pomises David peaaegu kadedalt. „Vaadake, et te suurest naerust minu kušetti märjaks ei tee. Selliseid juhtumeid on esinenud.”
„Tõsi või?” Vanahärra rahunes järsku, vaatas nagu variante analüüsides ringi ja küsis juba tõsiselt: „Kas te pole proovinud…”
„Ei, pole proovinud!” katkestas David patsienti järsult, laskmata tal lauset lõpetada, ja jätkas siis pahuralt: „Ja teate mis, see võib teid kurvastada, kuid ma kardan, et ma ei saa teid kuidagi aidata. Mul on väga kahju.”
„Olgu siis pealegi,” jäi vanahärra nõusse ja hakkas end kušetilt püsti ajama. „Te vähemalt üritasite.”
„Jah,” rahunes ka David. „Muide, maksmise pärast ärge muretsege. Lepime kokku, et seanss toimus tasuta.” Ta manas näole naeratuse ja osutas käega ukse poole.
Vanahärra naeratas tunnustavalt ja hakkas aeglaselt ukse poole minema.
„Suurepärane!” rõõmustas David ja astus patsienti välja saates ka ise koridori.
„Oo, David!” kostis äkki kõlav hääl, täis naiivset usaldust.
„Tere hommikust, Russel!” tervitas David nooruslikuna näida püüdvat näitlejat, kes oli parajasti lõbusalt tema assistendiga lobisenud.
„Ma tulin vist pisut liiga vara,” lausus Russel lipitsevalt.
„Pole hullu. Ma võtan sind kohe vastu,” kinnitas David.
„Oh issand!” ajas Russel silmad suureks. „See olete tõesti teie!” Ta nägu väljendas piinarikast mõtlemist. „Woody Allen!” Ta plaksutas käsi. „Habe sobib teile väga hästi! Ma jumaldan teie filme, eriti seda… „Sa kohtud pika salapärase võõraga”,” hakkas