Ema ja tütar. David Herbert Lawrence

elu ebemeid, tõi kaasa liiga tugeva südamepöörituse. Ei, ei! Mitte Winifredi, mitte lapsi. Mitte maailma, mitte inimesi. Pigem surmaheitlus, et edasi minna, kui iiveldamapanev tagasiminekupingutus. Pigem edasi selle kohutava tööga, lahustuda surma musta merre, lõpu äärmusse, kui sirutada end tagasi elu poole. Unustada! Unustada! Sootuks, sootuks unustada surma suures unustuses. Murda elu tuum ja ühtsus ning vajuda sellest välja suurde pimedusse. Ainult seda. Murda võti, seguneda suure pimedusega, ilma selleta, mis on pärast või eespool. Las surma enda must meri lahendab tulevase elu probleemi. Las inimese tahe murdub ja annab alla.

      Mis see on? Valgus! Hirmuäratav valgus! Mis kujud? Kas need on hiigelsuure hobuse jalad, mis tema kohal kõrguvad: tohutud, tohutud?

      Sakslased kuulsid nõrka heli ja võpatasid. Siis, valguspommi pimestavas helgis nägid nad mürsust ülespaisatud mullahunnikus koolnu nägu.

      PILETID, PALUN

      Kesk-Inglismaal on ainult ühe rööpapaariga trammiliin, mis vapralt maakonnalinnast väljub ja tumedasse tööstusmaastikku sukeldub, mäest üles ja alla orgu, läbi pikkade koledate tööliskülade, üle kanalite ja raudteede, mööda suitsu ja varjude kohal uhkelt kõrgusse pürgivatest kirikutest, läbi määrdunud külmade väikeste turuplatside, tormates kiiruga mööda kinodest ja poodidest kuni mäekaevandusteni, siis jälle üles ja mööda väikesest maakirikust saarepuude all ning kiiruga lõppjaama, viimasesse väikesesse kõledasse tööstuskeskusse, külma väikelinna, mis võdiseb selle taga laiuva metsiku süngevõitu maa äärel. Seal näib rohelise ja koore karva vagun pausi pidavat ja kummalisest rahulolust nurru löövat. Aga mõne minuti pärast – kell hulgiühistute liidu tornis näitab aega – alustab ta uuesti oma seiklust. Taas hulljulged sööstud mäest alla, mis vaguni pöörmetel hüplema panevad, jälle külmavõdinas ootamine künkatipu turuplatsil, uus hingetukstegev libisemine järsul langusel kiriku juurest alla, jälle kannatlikud peatused, et sõlmedel teist trammi oodata, ja nii edasi ja edasi kaks pikka tundi, kuni linn lõpuks lohmaka gaasivabriku tagant nähtavale ilmub, kitsad vabrikuhooned tulevad lähemale ja ta ongi linna räpastel tänavatel, hiilib veel kord, külg ees, kuni jääb seisma oma lõppjaama, suurtest punakreemjatest linnatrammidest segaduses, aga ikka veel krapsakas, reibas ja hulljulge ning roheline nagu sünge kaevuriaia lustlik petersellivõsuke.

      Nende trammidega sõitmine on alati seiklus. Kuna me elame sõjaajas, on trammijuhid tegevteenistusse kõlbmatud mehed, vigased ja küürakad. Ja neis on kuradike peidus. Sõidust saab võiduajamine. Hurraa! Hüppasime puhtalt kanalisildadest üle – nüüd edasi neljarealise nurga poole. Kriiksu ja sädemepilvega selja taga oleme jälle pääsenud. Muidugi jookseb tramm tihti rööbastelt välja – aga mis sellest! Siis istub see kraavis, kuni teised trammid teda välja tirima tulevad. On üsnagi tavaline, et inimesi täis tuubitud vagun jääb tumedas öös pilkases pimeduses ei tea kus järsku seisma ning trammijuht ja konduktorineiu hüüavad: „Astuge kõik välja – tramm põleb!” Selle asemel et paanikas välja tormata, kostavad reisijad selle peale rahulikult: „Lase edasi – lase aga edasi! Meie välja ei tule. Jääme sinna, kus me oleme. Vajuta aga, George.” Ja nii edasi, kuni vagun on tõepoolest leekides.