Öö Kleopatraga. Theophile Gautier

möiretest kajavaid amfiteatreid ega mereveega täidetud basseine muinasjutuliste koletiste ja vaaladega; kadunud on linnad oma hiigelkõrgete müüride, üksteise peal paiknevate terrasside, pilvi puudutavate tornide, tohutute paleede, akveduktide, viletsate agulite ja süngete nekropolidega! Kahjuks pole järel muud kui kiviplaatidel vedelevad varemelasud.

      Imelik, et inimesed ei protestinud, kui kõik rikkused ja hüved olid neile kättesaamatud ja kuulusid ainult vähestele väljavalitutele, ning et oma pööraste fantaasiate elluviimise verisel rajal ei kohanud nad mingeid takistusi. Asi on selles, et selline muinasjutuline elu oli ilmsi tõelisuseks saanud unenägu, millest igaüks salamisi unistas – see kehastas kõigi inimeste soovunelmaid ning rahvas uskus, et selle või teise sajandite udus igavikustatud nime kaudu elavad edasi nemadki. Nüüd kui kõikvõimsa tahte sünnitatud pimestav vaatepilt ja võimalus vaadata inimhinge, kelle pisimgi soov jäädvustus ennekuulmatutes graniidist ja pronksist monumentides, on igaveseks kadunud, vaevab maailma sügav ja lootusetu igavus; inimese kuninglikud fantaasiad ei leia enam rakendamist.

      Lugu, mida meie jutustame, ja sellega seotud Kleopatra kuulus nimi viisid meid neile tsiviliseeritud inimese jaoks ebameeldivatele mõtisklustele. Kuid neile inimestele, kelle arvates on neid õnnistatud ohjeldamatu kujutlusvõimega ning kes harrastavad selle toel ülimalt luksuslikku elu, mõjub muistse kirjeldamine nii rusuvalt ja lohutult, et tahtmatult tuleb avaldada kahetsust ja kaastunnet selle üle, et nemad ei olnud Assurbanipali13, Tiglatpilesari14 ja Egiptuse kuninganna Kleopatra või äärmisel juhul Rooma keisri ja Päikese preestri Heliogabaluse kaasaegsed.