Tuulte pöörises. August Kitzberg

Enne – rentisite meile – ääre maid. Oli mõnel kokkuhoidlikul sulasemehel mõni rubla raha kogutud, kohe oskasite temale naese kaela määrida ja kõrge hinna eest ääre maid rendile anda. Iial ei jõudnud rentnik renti ära tasuda. Lõpp oli oksjon ja mehe kopikud oliwad jälle teie käes. Nüüd, kus see abinõu enam ei tõmba, olete uue wälja mõtelnud, ja – masinad peawad teie käed lahti päästma, kui raudsed orjad, kes palka ei küsi, teiega ühes töölisi suruma.

KAAREL

(äritatult, aga ennast pidades):

      See on kuritahtlik kahtlustamine. Sina – tõrwad ka päikese taewas mustaks. Sa tead seda ise wäga hästi ja ainult minu wastu käib see kõik. Mis sul minuga õieti tegu on?

JAAN:

      Sinuga tegu? Mitte midagi? (istub pilkawa naeratamisega woodi ääre peale ja kõigutab jalgu.)

KAAREL:

      Mis sa siis hirwitad?

LEENA

(waigistades):

      Kaarel!

JAAN:

      Hirwitan kui tahan ja ei hirwita, kui ma ei taha. Sellega on teistel wähe tegemist.

KAAREL

(wihasemaks saades):

      Minul on. Mina keelan sind enesele näkku hirwitamast.

LEENA:

      Jaan!

JAAN

(üleskarates ja lähemale astudes):

      Sina.. keelad! (Tagasi pöördes): Keela pääle. (Urisedes): Ega see ei ole kooli-Aadu juures, kes küll wahel sind minu üle seadis. Minu kontrahis meie peremehega ei seisa sellest midagi.

KAAREL:

      Sina tuletad poisikese põlwe asju meelde? Siis on minul ka weel mõni wana arwe õiendada.

JAAN:

      Õienda. Mina olen saadawal. Sel ajal jah, kui sinu leibkotis korbid ja põrsa-pooled oliwad ja minu karbis ainult kartuli pudru… aga nüüd – ära orjapoisiga tüli norima hakka. Sellel on künnapud käewartes ja peab oma meest igal ajal.

(Õuest on lähemale tulewat töörahwa laulu kuulda)

LEENA

(kes kõige selle aja tüli pärast õnnetu oli):

      Jaan!

KAAREL

(põlastades):

      Rusikatega?! Tule! (Mõlemad tõmbawad käed rusikasse ja on nagu wihased härjad, üksteist silmadega puurides, rinnu pääletungimiseks walmis. Põnew silmapilk.)

LEENA

(kargab wahele ja haarab nuuksudes Kaarli kätest kinni):

      Jumala pärast! Ära ometi sina enesele.. kätega hakka õigust muretsema!

KAAREL

(ennast waigistades):

      Sull on õigus! Mitte rusikatega…

JAAN

(hirwitates):

      Soo? Siis suuga üksi? See on minul ka õige paraja koha pääl. (ikka nagu wastust oodates): Wõi salmikutega? Neid sa ju ka teed. Aga – muidugi, salmikud imewad ju üdi selgroost ja käewartest ära.

LEENA

(Jaani poole):

      Jäta nüüd ometi! Kuuled, teised tulewad wäljast lauluga…

KAAREL:

      Mina ei lase ennast enam äritada.

JAAN

(põlastawalt):

      Ei ole meest!

KAAREL

(suures ärewuses):

      Ei ole meest? (Rahulisemalt.) Toore inimesega ei maksa rääkida?

JAAN:

      Toore? Ega mind linna keeta küll ei saadetud. Aga muidu olen mina ikka ka natuke elu tules seista saanud. Ja sääl seisawad mees mehe wastu.

LEENA

(Jaanile):

      Jäta nüüd ometi!

JAAN

(urisedes):

      Mispärast? Tuleb tema siia korra kui peremees eestuksest, lähen mina muidugi aegsasti tagaläwest.

(Tüdrukud niidu lillede sületäite ja pärgadega hakka-wad tuppa tulema)

KAAREL

(tähtsalt):

      Sina!.. Elutules ütled sa ennast seisnud olewat? Puhastatult ei ole sa säält mitte wälja tulnud. Tuli on sulle märgid külge kõrwetanud. – Kui sa korra nende kätte ei roosteta!..

(Peremees ja sulased hakkawad tuppa tulema. – Eesriie langeb.)

      TEINE JÄRK

      Talu õue. Puud. Pahemat kätt maja. Läwe ees pingid. Paremat kätt lehtla. Tagapool aed wärawaga. – Ilus suweõhtu on, ilm läheb aegamööda pimedaks. Majas on tuli üles wõetud.

I

JAAK ja KAAREL:

(tulewad rääkides ja jääwad peatama.)

JAAK:

      … Ja mis sa ootad, et sa pulmi ära ei tee? Kas sa ei tea, et mees kes armastab, tahab sigitada, naene kes armastab sünnitada. Mina – (õhates:) tahan lastelapsi põlwel kiigutada, enne kui pikk uni tuleb.

KAAREL:

      Mina ei saa praegu weel mitte. Minul on weel muid asju ees ja käed kinni, ma ei wõi kõik pooleli jätta, juurest ära jooksta ja ainult enese pääle mõtlema hakata …

JAAK:

      Maailma ei jõua keegi soojaks kütta.

KAAREL:

      Seda küll mitte, aga soojemaks kütta, seda peame jõudma. Teie wanad olete oma töö ära teinud, olete sooned pingule tõmmanud, et aluspõhja, tükikest põllupinda jälle tagasi oma kätte kiskuda. Selle põhja pääle peame meie, uus põlw, ehitama, ehk meie ei ole higi wäärt, mida teie walanud. Nüüdne aeg ei lepi üksiku inimese tööga, nõuab ühistööd, kui elada tahame. – Inimesi selle tõe äratundmisele wiia, on muidugi raske tükk tööd, aga – nõnda kaugele peame saama. Samm sammult edasi.

JAAK:

      Naene ei takista sind sugugi. Seda enam waba aega jääb sulle, kui teine on, kes majapidamise järele walwab.

KAAREL:

      Ühe aasta ootame weel. Kodusgi on mu käed seotud. Wend lõpetab kooli ja loodab siis oma jalale saada. Kulud jääwad wähemaks ja saan mahti hooneid kohendadada. Paar kammert tahawad elumaja otsas üles lüüa, – Leeni ei pea mitte ehtimata kodusse saama.

JAAK:

      Mis tarwis siis? Ja minu uus elumaja? Kas sa siis meile ei asu? Mis minu, on ju siis sinu.

      Ja weel midagi ütlen ma sulle, Kaarel. Mitte minu ja sinu wagune weri ei tuksu Leena soontes, tema on ema järele. Ja ema oli – Tõõtside tõugu. Leena on kah Tõõtside werd pärandanud ja see on punasem kui meie oma, see tuksub tuliselt.

KAAREL:

      Aga isa, kuidas sa wõid… meid seob ju lapsepõline side. Kas on – mõlemate kooli aastad wälja arwatud – päewagi mööda läinud, kus mina teie, ehk Leena meie õue pääl ei oleks olnud? Mina ei tea midagi karta.

JAAK:

      Mina ka mitte, aga ometi näeksin ma häämeelega, et sa parem täna kui homme pulmad ära teeksid. Usu mind, mina tunnen naesi parem kui sina. Sinu jahe ja ettewaatlik wiis ei seo neid mitte sinu külge. Kui keegi teine peaks tulema ja Leena teisiti mõtlema hakkama, – mina ei saaks sind mitte aidata. Ja mina ei tahaks mitte, et minu ja ka sinu surnud isa soow, meie talude maid ühes krundis näha, täide ei peaks minema. – Säält Leena ise tuleb. Hääd ööd, Kaarel. (Tuppa ära. Leena tuleb toa poolt.)

II

KAAREL

(Leenale wastu minnes ja kätt õrnalt tema piha ümber pannes):

      Leena!

LEENA

(armsalt):

      Kaarel!

KAAREL:

(paneb käe neiu kaela alla ja tõstab tema pää üles):

      Kas sa ei taha mulle silma waadata, Leena?

LEENA:

      Hää meelega, Kaarel. Mis sul on?

KAAREL:

      Soo? Tänan! Tuhat korda tänan.

LEENA:

      Mis sul on, Kaarel?

KAAREL:

      Oh, ei midagi, Leena, nüüd mitte midagi enam. Kõik on hästi.

LEENA

(naeratades):

      Mis siis hästi ei pidanud olema? Sa oled nii iseäralik…

KAAREL:

      Hahaha!