Viiul. Anton Hansen Tammsaare

tuli, et ka mina ise midagi samataolist olen läbi elanud, ja alles nüüd mõistsin, kui hirmus saladuslik on elu oma sügavustes. Eks ei sündinud ka minuga värve omandades umbes seesama, mis Ravatänavaga tema varanduse keskel: tõusin iseenda kui ka teiste silmis äkki suure astme kõrgemale, ilma et sel silmapilgul oleksin osanud tõsiasjale loomulikku seletust leida. Alles nüüd avanes ta mulle herra Ravatänavat kuulates, kes rääkis asjade ajaloost, nende traditsioonest, minevikust, mis tingib nende elava vaimu, sugereeriva hinge. Õige, mispoolest on mõni vana vaip parem kui minu uued värvid? On temal põlisem vaim kui neil?