Ungru krahv ehk Näckmansgrund. Villem Grünthal-Ridala

jäljed paljastab, mis ööde siiv

      on matnud: valla laugeb saladuse riiv.

      KOLMAS LUGU

      Siis ühel õhtul pilve peitub Lääs,

      ja ulalt kostab kohin imelik.

      Ja lained välgatavad, vaht neil pääs.

      Tuul tõuseb, eemalt kuulub hulin pikk,

      ja valgeks muutub meri, pimedik.

      Torm möllab, öösse mattub taevas hall

      ja meriselg, kõik vete lagamik.

      Iil iili järge käib ja sööstab skvall,

      ja laine müriseb kui ilmsielav vall.

      Öö hirmus algab. Valgmat otsib laev,

      mis merel tabanud on maru tõus.

      Kuid asjata kõik püüd, kõik meeste vaev!

      Torm mässab, väänab meeletumas jõus,

      peab laastust peeldes, mastides ja tõus.

      Ta murrab taakelvärgi, pilgub koost.

      Laev sööstab keskel tormi Loode sõus.

      Kui merikoeri valkab üles voost,

      ja öö seest hirnub niikui mitu sada hoost.

      Ja merimees, kel hädas heitleb hing,

      ta tähistab, kust paistaks Lootus-Paak,

      kesk pilkast ööd, mis suleb surmaring;

      kas kostab tõustes tormist merinaak,

      või hulub merikoer, kel valmis saak.

      Kõik öö, ja öö on iga taeva kaar,

      ja tühjust rõhub hirm kui painav taak.

      Kes teab, mis koos on see ja mis tee haar?

      Ja ometi peaks olema siin Hiiu saar!

      Kuid, äkki, kaugelt paistab ihmjat tuld!

      See kustub, kaob, taas paistab helkjalt eel,

      kui paagi loit, mis hiilgavam kui kuld.

      See hälvib, särab märatseval veel

      kui tähe tera, arglev tulikeel.

      Ehk paak, mis eel, on kauge Tahkuna,

      to õudse saare viimne idateel?

      Siit kaugele jääb rand ja rahud, maa,

      kuikangestmöirgakstormjamerimässakskaa.

      Ja meri valkab, sööstab, rõkkab, keeb,

      kui metsaline, tuhatpäine loom;

      tuul hulub, vingub, võikaid ääli teeb,

      ja alla kannab laeva tormi stroom,

      et tüüri järge sünnib lõikav joom.

      Öö nagu peidaks musta linnu siib,