Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid. Juhan Liiv

tuul, kui nägid, et minust mingit sabapoliitika meest ei saanud. Meelepahaga sõitsin raudteega päikese pääle – Marsi päält läheb raudtee haru sinna – varjule. Ühtlasi tahtsin siit ka tähtsaid mõtteid kaasa võtta – tühjast ilmaruumist olla neid ikka leida, tõendavad laulikud.

Hotell Hommikumaa.

18…

      Tagasi! Aga mõtted, mis sain, on kuldaväärt. Mina heidan algupärase sabaordu liikmeks, see on igapidi mu loomu kohasem. Maa pääl olin selles asjas ju päris kuulsus ise, mind tunti kui tuttavat algupäraldajat igal pool. Homme on Jaa- ja Ninglaste koosolek, seda lähen ma vaatama.

      Esimeses tuhinas ei osanud ma marslastest täit lugu pidada, aga nemad on tõesti meist tuhat aastat ees. Iseäranis õitsemas on kirjandus ja kunstid. Nii näiteks ei ole keegi kirjanik Marsi pääl nii jõuetu ja kombevastane, et ta teise käest oma töö üle hakkab arvustust ootama. Astud üle koera, astu üle saba ka, ütleb Marsi kirjanik ja kirjutab ise oma töö üle kriitika. Millal meie maakera kirjanikud nii kaugele jõuaksid? Ainult pudel õlut, või kaks, või kolm, või terve korv maksab iga uus toode. Kuulsused on siin kõik, sest marslased oskavad kiita. Kui keegi kuidagi tuttav on, siis öeldakse: Meie kuulus see ja see, ja kui keegi juba terves kihelkonnas tuntud, siis öeldakse: Meie ilmakuulus see ja see. Vaadake, maapäälsed vennaksed, nii on asi algupärane, nii kaugele peaksime ka ükskord jõudma! Mind kiidavad nad püstijalu.

Hotell Hommikumaa.

Päev hiljem.

      Koosolek oli väga tähtis. Härra esimees astus kõnetooli. "Austatud pikad, keskmised ja parassabad! Nüüd ükskord saab meie asi võidule ja "ja" kirjutamine kindlaks. Ninglased on laimajad, valetajad, kõlvatumad ega tea midagi. Meie teadusemeeste komisjon on nüüd "ja" ja "ning" üle uurimise töö lõpetanud ja näitab kolme väga tähtsa põhjusega, et "ja" pool eluõigus on. Need põhjused, mis pimedalegi silma paistavad, on järgmised:

      1) ja on õigem kui ning; 2) ja on nimelt õigem kui ning ja 3) ja on nimelt ja igapidi õigem kui ning."

      – Õigus, esimees elagu! hüüdsin mina ja minu järele terve koosolek, ja võit oli meie.

      EGA'S MA NALJA SÕBER OLE

      Kellelgi ei ole meel nii mesine, kui minukesel täna. Heldekene, miks ei peaks ta olema, kuna ma tähtsate leiduste leidjaid olen leidnud, kes omalt poolt jälle seda on leidnud, millest Ben Akiba arvatagi ei teadnud, kui ta tõevastase ütluse tegi, et "midagi päikese all uudis" ei ole. Ära sa keeruliste päädega ilmalapsi usugi, mis nemad kõik võivad! Leidus, millest täna räägin, on tähtsam kui kõik teised ja tõotab keelisklemisele ja meelisklemisele niisama tugevaks edendajaks tõusta nagu leierkasti ülesleidmine muusikakunstile – ju selle vist ikka Edison välja mõtles? Asi on nimelt säherdune: Meie austatud inimesed oleme ära tunnud, et sõnade paljus kirjaniku kõige tarvilisem nõue on, millega iga lihtlabast mõtet veel kes teab kui keeruliseks võib teha, nagu ka iga üksikut sõna õige imelikuks kõmbitsejaks keeletargutada. Sellega on kaks kasu korraga käes: mõtte peitmine ja keele painutamine, mis veel kes teab mis tarvis hää võib olla. Mõlemaid armastab rahvas nõnda, et ära kõnele! Esimese juures on tal mõnus rehkendada, teine paneb hõlbul harjunud keele turnima ja ega see halb ole. Kui nüüd keegi näiteks ajalehele sõnumi tahab kirjutada, et eile müristas ja välk maja põlema lõi, siis tuleb seda uue viisi järele nõnda teha: Sel päeval, mis enne tänast päeva igaveseks ajaks ajameresse välksas ja enam iialgi tagasi ei tule, oli looduse näitemäng müristamine ja taevatuli lendas õhust läbi ja süütas maja põlema. Kas ilusamat kunsti veel keegi maa pääl on leidnud? Teine näide. Kui keegi tahab ütelda, et laps tarvitab õppimise järele puhkamist, siis peab see nõnda käima: Laps tarvitab mõtlemise võimendite väsinuks hõõrumise järele puhkamise võimendisi. – See põgeneja ei mõelnud tasumise pääle, tuleks nii ütelda: See põgenik ei mõelnud tasu pääle. – Siin on pääle keele hääduse ka veel see suurem häädus, et sõnale teine mõte saab. Ja miks ei või mitte põgenik ütelda, kui lapselik ütelda võib? Põgeneja võib ju ka omaduse-sõna olla. Miks ei? Võtke siis kõik, kes iial midagi kirjutada tahate, see uus viis omaks ja kui siiski veel kirjandus tagurpidi ei hakka minema, siis – ei ole see vähemalt mitte enam teie süü!

      KODAVEREST

      Ilmad – nõnda algavad kõik kirjad ja sõnumid – on nüüd üleüldse vesised, just nagu see materjal paraku, millest kihelkonna-kirjad sünnivad. Jaa, aga lugeja tahab nimelt teada, missugused ilmad Kodaveres on, millal Jaani talus kevad tuli, millal Mihkli talus sügis algas, ja muid niisuguseid tähtsaid asju. Ei siis muud kui algan minagi ilmadega pääle. Igast vallast oma põua või vihma sõnum, igas talus oma ilmaseisu teataja jaam ja asi on nii korras, et Ameerika kade olgu. Oh te ilmad, oh te ilmakesed küll! Ma kardan, ma saan koguni vaimustatud, kui selle pääle hakkan mõtlema, kuidas ilmakõne veel ülem on kui silmakõne. Kui taeva Isa inimestele üht igavuse vahendit ja jutulõnga jätkajat tahtis kinkida, silda teha, mis mitte üksi silmast südame, vaid ka üle iga tee ja vee aitaks, inimesi liia mõtlemise eest hoiaks, ajalehtedele ja sõnumisaatjatele materjali annaks, siis lõi ta ilmakõne küsimised ja kostmised, nagu: – Ah kui ilus ilm täna on! – Täna on ilus ilm. – Ilus ilm on täna. – Aga mis kena ilm. – Kolmatkümmend, ilm on ilus! – Jaa, ilm on ilus, kena, meelitav, tulevad vastused, milles iial loogikapuudust ei ole.