Avan silmad. Millal lõpetas Nata mängimise? Alles praegu veel kuulsin neid tumedaid, raskemeelseid toone.
Natat pole enam saalis.
„Härrased! Kes on Lead näinud?“
„Halloo! Lea, mängima!“
Nüüd märkavad nad mind, kuhjuvad nurka, tõstavad mu üles ja viivad kesk tuba heledasse valgusringi.
„Nüüd, Lea, on sinu kord!“
„Lase oma repertuaarist midagi kuulda!“
„Me palume!“
Imelik, ma ei näe muud kui virvendavaid laike. Kuis on raske silmi lahti hoida ja valgusse vaadata. Mis tahavad nad minust?
„Mängi Polishinelli, see on jumalik!“ ütleb must kogu, milles pikapääle tädi Matilde ära tunnen.
„Või Chopini,“ arvab Eva.
Kuidas? Mängima pean ma? Nüüd? Neile?
„Aga magad ju, armas laps!“
„Ava ometi silmad!“ See on Inge hääl.
„Ärka üles, unimüts!“
„Lase midagi kuulda!“
„Hääd hommikut, printsess Lea!“
Nad naeravad, et mõlema käega silmi hõõrun. Vaatan abi otsides ringi, ent kõikjal naervad, uudishimulikud näod.
„Mine, mine, mängi Polishinelli!“ lükkab mind tädi. „Ei, tädi.“
„Mis? Kui mitte seda, siis muud. Midagi moodsat.“
„Ah, ei ju! Ma ei taha!“
„Lea!“
„Aga kuule, kes võib siis nii tujukas olla? Nii ei saa me kuigi kaugele.“
See on jälle Inge oma guvernanditooniga.
„Palume, palume!“
„Ootame põnevusega…“
„Armas Lea!“
„Kullake, paike, mängi ometi!“
„Lea peab mängima. On inetu nii tõrkuda. See ei kõlba kuhugi!
„Ei, Lea, sa pead mängima!“ ärritub ruuduline Petermann.
„Ja ja, Lea peab mängima!“
Neile kõigile on see täiesti ükskõik, ainult sellepärast, et ma ei suuda, kiusavad nad mind.
Tädi punetab juba ja näpistab mind käsivarrest.
„Lea, sa mängid!“
„Ah palun, palun, jätke mind! Ma ei saa ju.“
„Sa ei saa? Miks sa ei saa?“
„Ei, ei, armas Lea, meie ei jäta sind enne, kui meie palvet täidad.“
„Tead ju, milline mõnu on sind kuulata!“
„Ah armas laps, sa ei pääse ju kuhugi, jää aga paigale!“
Müürina seisavad nad mu ümber, mattes kinni iga väljapääsutee. Selja taga räägib vaheta tädi, ka teised kordavad oma palveid juba masinlikult.
Kas nad siis ei mõista, ma ei saa, kui nad mu siinsamas tapaksid?
Inge ja preili Petermann on kui kaks tüütavat kärbest mu ümber. Tunnen, kuidas jõud kehast kaob, viha liikmed nõrgestab ja kurgus midagi kramplikult luksuma hakkab.
„Härrased! Ta nutab!“
„Kuulete, Lea nutab!“
„Naeruväärt!“
„Lea, nutad tõesti?.. Hahahaa!“
Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo, muutes uduseks pilgu ja mõistuse. Ei, mul pole häbi! Keda peaksin häbenema? Surun kõvasti hambad kokku, et mitte valjusti nuuksuda, ja soovin, mind lastagu nüüd kaua-kaua nutta, või muidu…
„Vahest mängiksid meile nüüd Pisarate sonaati, hihihii?“
„Mis arvad sest, Lea?“
Jälle keerlevad pöörase kiirusega tulised rõngad ja kuskil taob kumisev kell. Oodake!
„Härrased, silmi vaadake! Kaege ometi, millised silmad!“
„Ai! Mis see on? Kuulge, ta tahtis mind lüüa!“
„Ohoo, tiigripoeg!“
Katan silmad käsivarrega, et mitte nägusid mu ümber näha.
„Näete, kuidas ta väriseb?“
„Ta on haige! Klaas vett, palun!“
Nata tuleb, võtab mu ümbert kinni ja me läheme magamistuppa. Hoolimata nutust märkan, et söögitoas laud kaetud ning juustu all kollane taldrik, mis harilikult saalis ümmargusel laual ja millele Nata väike õde Sonja tuttavate nimekaardid laob.
Väike poolpime ruum täitub askeldavate inimestega.
Laskun laiale voodile, surun näo patja ning soovin, nad jätaksid mu üksi. Ent nad ei mõtlegi sellele.
Kõik peavad mind nüüd silitama ja kahetsema, üksteise võidu vett ja palderjani pakkuma. Mida enam nad hädaldavad, seda suuremaks paisub viha, seda enam valgub silmist pisaraid.
Ukselt hüüab proua Lipov juba mitmendat korda:
„Härrased, palun õhtusöögile!“
Ta on valmis ise minu juurde jääma, ent preili Petermann tõrjub ta kõrvale:
„Minge, minge, armas proua, mina jään! Tunnen seda… Väike massaaž – ja laps on jälle rõõmus. Siin aitab ainult massaaž!“
„Ei ei, ma ei taha!“ hüüan läbi nutu. „Minge kõik ära! Minge, palun!
Kardan preili Petermanni külmi, kondiseid sõrmi.
,,Ärge puutuge mind!“ karjun, kui preili mulle läheneb ja kleiti tahab lahti päästa. ,Jätke mind rahule!“
„Hüsteerik!“ pomiseb preili, puuderdab väikese peegli ees nina ja läheb välja.
11
Magamistoas on hämar, ainult nurgas põleb pühapildi ees punakas tuli. Söögitoast kostub siia vaid nõrka kõnekõminat. Sirmi taga voodis hingab keegi sügavalt ja räägib unes midagi segast, see on Sonja.
Uksele koputatakse.
Kardan, see on jälle vanatüdruk oma massaažiga.
Keegi astub sisse. Pimedas ei näe tulijat enne, kui ta mu ees.
Dr. Andersen.
Tõukab vaikides nurgast tugitooli, istub voodi kõrvale ja paneb käe mu otsaesisele.
„Noh, kuis läheb?“ küsib ta viimaks. ,,Ei maksa nutta, rahunege! Mis ärritas teid siis nii väga? Nägin vaid…“
,,Aga… ma ei saa ju… ei taha neile mängida!“
,,Nii, nii. Muidugi, muidugi. Rahunege ainult! Te ei pruugi ju sugugi mängida, keegi ei või teid sundida! Ei maksa nutta, tõesti ei maksa! Ärge mõelge enam sellele, Lidia!“
,,Ma pole Lidia! Mu nimi on Lea.“
,,Õigus, õigus: Lea. Väga õrn nimi. Valutab midagi?“
,,Varbad valutavad,“ ütlen luksudes. ,,King on väike. Aga ma lööksin nad maha.“
„Mhh?“ tõstab ta pääd. „Mis see oli? Süda… lamage ometi rahulikult! On teil tavaliselt hää uni?“
,,Ma ei tea… Vist küll, igatahes ma magan. Tahaksin koju, varsti, praegu, kohe! Koju tahaksin!“
„Jah, muidugi, silmapilk. Ei maksa vaid nutta!“
Neelan luksumisi ja hammustan keelt ning