Udumäe kuningas. Friedrich Reinhold Kreutzwald

n>

      UDUMÄE KUNINGAS

      Kord olid külalapsed metsas õitsil. Öö oli külm ja udune, nõnda et ka tule ääres soe kohmetanud käsi enam ei tahtnud painutada. Seal ütles üks terase vaimuga tütarlaps:

      „Tahan ennemini tüki maad joosta, see teeb mulle enam sooja kui tule ääres istumine.“

      Nõnda rääkides pistis ta teiste hulgast jooksu. Teised naersid talle järele ja ütlesid: „Küll ta tuleb pea jälle tagasi!“ Aga väike jooksik ei tulnud tagasi.

      Kui hommikul koit juba väljas oli, hakkasid nad kadunud tütarlast hüüdma, aga kuskilt poolt ei tulnud hääli vastu. Lapsed arvasid: ta on vististi külasse läinud. Kuid koju tulles ei leitud väikest jooksikut kuskilt. Vanemad läksid metsa tütart otsima; käisid enam kui poole päeva ühest paigast teise, ilma et jälgi oleksid leidnud. Nüüd tõusis neil hirm, et metsalised ehk lapse on tapnud. Mure ja kurbusega läksid nad õhtu eel koju tagasi.

      Kadunud laps oli tüki maad teistest eemale jooksnud, kuni ta ühele mäekünkale jõudis, kus tuluke põles; muud ei võinud ta paksu udu läbi näha. Laps arvas tule juures teisi õitselisi olevat, ronis mööda mäekinku üles ja nägi, et halli habemega ühe silmaga vanamees tule ääres küljeli maas ja raudkepiga tuld kokku lükkas.

      Laps tahtis kohkudes jälle tagasi minna, aga vanamees oli teda juba näinud ja hüüdis valju häälega:

      „Jää seisma, või ma viskan sind raudkepiga! Mul on küll üksainuke silm, aga see on niisama osav kui käsi, nii et ma iial sihist kõrvale ei viska!“

      Laps jäi värisedes seisma. Vanataat käskis teda ligemale tulla, mida laps ei julgenud; seal tõusis vanamees üles, võttis tütarlapse käest kinni ja ütles: „Tule soendama.“

      Värisedes ja vabisedes pidi tütarlaps temaga minema. Vanamees võttis saia oma kaelkotist, andis lapsele ja käskis teda süüa. Siis koputas ta raudkepiga muru peale ja kaks ilusat tütarlast seisid kohe tule ääres, nagu oleksid nad maapinnast üles tõusnud. Natukese aja pärast olid lapsed sõbrustanud, mängisid ja tegid nalja tule ääres.

      Aga vanamehel oli silm kinni, nagu oleks ta maganud.

      Kui koit oli tõusmas, astus üks vanaeit sinna ja ütles külalapsele: „Täna pead sa meie lastele võõrsiks jääma, ka tuleva öö siin magama; siis läkitan su koju tagasi.“

      Ehk küll külalapsel esiotsalt hirm oli olnud, siiski sai ta teiste lastega pea nii tuttavaks, et talle enam kartust ega kodumõtteid ei tulnud. Päev lõppes neil mängides ja õhtul viidi lapsed üheskoos magama. Aga teisel hommikul tuli üks noor naisterahvas ja ütles külalapsele:

      „Sa pead täna koju minema, sest vanemail on sinu pärast suur kurbus; nad arvavad sind surnud olevat.“