Ühe maailmavalutaja märkmed. Merlin Piirve

ümber oli udu. Astus hooviuksest tasakesi sisse. Hiilis oma tuppa. Sahises tasa, et ema ei kuuleks. Murdus voodisse. Sõrmenukid muutusid sekundi pealt kuivaks ja roosaks. Liivapaber. Maud surus sõrmi vastu lauaplaati ja mõtles, kas minna uksest välja teise tuppa ja öelda emale, mis on juhtunud. Ta üritas pingsalt mõelda, kuid mõtted olid kadunud. Koondada! Koondada! Mõtted puudusid täielikult, peas tiirles eimiski. Kõik oli laiali nagu leivapudi. Veider tunne oli ta sees – just nagu keegi oleks talle teravaid puust tikke südamesse torganud. Et ta polnud varem midagi sellist tundnud, siis valmistas see talle erakordseid piinu, miski pressis tema kehast välja, ta nuttis hüsteeriliselt ja vaikselt patja, et ema ei kuuleks, et miskit on valesti. Äkki olid tal mitmed mõtted peas, ta ei mõistnud, miks talle niimoodi tehti või millega ta oli sellise käitumise ära teeninud, Maudi nutmisesse tuli hetkeks paus, ta oli valges mõteteta asendis. Pilk peatus plaadiriiulil, ta luges otsast lõpuni läbi kõik plaadiseljad. Lamas meritähena voodis, vaadates raamitud fotosid endast ja Sarvost. Tundis, et hakkab kohe öökima. Ta lamas hiirvaikselt kõhuli voodis, padjapüür oli märg ja ligane. Maud kuulatas väga teravalt, mis toimub teistes tubades. Ta oli nutnud nimme väga tasa ja nüüd kuulatas tulemusi, ema liikus eestoas, vist toimetas. Ta (endine) rüütel oli öelnud, et tüdrukul puudub ikkagi vajalik omapära, ta oli väitnud, et Maud on karakteritu, puudulik. Maud ei olnud. Maud pidi endale selgroo kasvatama. Painduva ja purunematu selgroo.

      Maudile oli tema ema heaolu kinnisideeks. Ta tegi ema jaoks ja eest väga värvikaid tegusid. Vassis ja valetas isegi teistele osapooltele, kui olukord seda nõudis. Ta mõtles välja skeeme, kuidas ema elukulg oleks võimalikult valutu ja kuidas teda saastases maailmas puhtana hoida. Maud rääkis emale ainult tõtt. Maudi ja tema ema kodus käisid paberajalehed, sest Maud arvas, et emale oleks parem, kui ta ei kondaks liiga palju veebiavarustes, ema oli temaga päri ja nii algasid nende hommikud köögilaua taga lehti lugedes. Maud märkis ema jaoks telekavas ära soovituslikud telesaated, leppis ema jaoks kokku lõuna- või õhtusöögiplaanid. Enamasti saatis ta ema ühte tavapärasesse, ent siiski populaarsesse lõunasöögikohta. Õhtustas Maud igal võimalikul korral emaga koos. Kui Maud ei saanud mingil põhjusel emaga olla, siis ta korraldas emale kohtumise mõne sõbrannaga või mõtles välja mingi muu plaani. Kui ema päev jäi Maudi süü tõttu struktuurituks, kui lehed jäid hommikul lugemata, kui miski Maudi kindlaraamilisest plaanist jäi tegemata, tundis ta, et midagi väga halba on tulemas. Nii oligi Maud praegu väga keerulises olukorras. Kui ema peaks temalt küsima, kuidas kulgeb tema suhe, oleks Maud pidanud tavapärase „suurepäraselt” asemel vastama „enneolematult halvasti”, seda aga ei saanud Maud teha.

      Maud kasvatas endale raudiseloomu ja unustas Sarvo.

      Ergoga tajus Maud õhus peituvaid häid asju, võimalikkusi, ringi lendlevaid sädemeid – alguses. Nad võtsid tihti ette väljasõite ja käisid kummalistes kohtades. Maud tahtis kummalisi kohti väisata, Ergo aimas seda ja teenis nõnda plusspunkte. Ühel hommikul sõitsid nad lõunasse, kus Maudil oli kohustus – ja ka soov – ühes mõisas tutvustada raamatut, mille ta oli tõlkinud. See oli raamat, millest Maud tahtis tervele maailmale hõikuda. See oli üks hea raamat. Ergo läks temaga kaasa ja nad sõitsid kõrgendatud meeleolus allapoole – hirmsal kiirusel mööda puudega ääristatud kaldus teid. Maud kilkas ja Ergo muigas. Nad olid kummalised ja õnnelikud. Ergo võttis Maudi pärlid pihku, tõmbas tüdrukut tugevasti enda poole ja ütles talle: „Mu väike roosa lõhekala! Ma tahan sind nii väga! Sa oled mu unelm.” Ja Maudi sädemestatud silmad vaatasid poissi tänulikult. Nad olid nii liikuvad ja aplad. Mustade silmade poolt hukka mõistetud, olid nad formaalsete ürituste hirm – tagareas kihistajad, joviaalsed suupistete hävitajad, detailinärijad, lõbusad loomad. Maud kohtus Ergoga ühes koledas baaris maa all. Mõlemad mustatujulistena vägijooki pruukimas, sattusid nad kuidagi teineteisele silma vaatama. Ja silmavaatamine on tegevus ohtlike killast. Maud ei vaadanudki eemale, vaid puuris oma kahtlustavad silmad poisi omadesse ja kutsus ta pilguga lähemale. Ergo tuligi, kindlalt ja arglikult, libisevalt astus ta tüdruku manu. „Tere. Mina olen Ergo.” – „Järelikult mina olen Maud.” – „Sul on toredad tupsudega põlvikud,” ütles Ergo ja vaatas Maudi talveraudvarasse kuuluvaid läikivhalle väikeste tuttidega ääristatud ülepõlve-põlvikuid, mis olid nii eskimolikud, et Maud ei julgenud neid suvel silitadagi. „Tänan. Ma valisin neid suure hoolega, need on Oslost ostetud. O-o.” – „Ma õpin ajalugu.” – „Miks?” – „Ma ei teagi.” – „Millele sa spetsialiseerud?” – „Kunstiajaloole.” – „Sa oled minust noorem.” – „Ma tean.” – „Ma võiksin solvuda.” – „Pole mõtet.” Ergo ihaldas tüdrukut. Maud ihaldas Ergot ka, vähemasti selle algse info põhjal, kuid üritas seda mitte liigselt välja näidata. Iha väljanäitamine oli Maudi mõttekonstruktsioonides sel eluperioodil saanud nõrkuse tunnuseks. Nähtav ihalemiskoorem jäi teiste kanda, Maud tahtis olla kõikvõimas ihaldusobjekt. Ergo ruuduline särk oli nii loogilise struktuuriga, et Maudil hakkas meeldiv, ta tahtis särki silitada, see oleks võinudki Ergole selga jääda, igaveseks. Ergo kõrvad olid veidralt ilusad, Maud tahtis Ergole apelsine kõrva pigistada, igaks juhuks ei öelnud ta poisile seda. Maud valdas suhete algatamise kunsti, Ergo teadis, et tal saab olema raske. Hommikul rääkis Maud mulle eelmisest ööst pikalt. Ma olin valge teki sees ja kuulasin valusa uudishimuga. Kuna Tema ootas mind kodus, ei käinud ma tol perioodil üldse väljas ja elasin seega Maudi kogemuste najal – ma lausa vajasin neid. Maud oli otsekui mu teine keha, tema kaudu sain kogeda midagi, mis oleks minu kehaga sooritatult olnud ebaeetiline. Ma polnud oma väheste sõbrataridega varem kunagi rääkinud avameelselt kõigest, moodne suhtlusstandard oli mulle võikust valmistanud. Rääkida sõbrannadele oma ainsa keeleliigutustest ja peaaegu kinnistest väikestest silmadest ja avatud huultest ja kramplikest himukatest peasurumistest oli minu jaoks vastik. See tundus reeglite rikkumisena. Maudiga asi muutus, kuna ta oli verbaalselt osav ja ma jäin tema sõnaloomest sõltuvusse. Pealegi ma justkui usaldasin Maudi, see oli selge meie esimesest hetkest alates. Nii ma siis lebasingi kella üheteistkümne paiku meie piinlikkuseni puhtaks küüritud toas voodis, vaatasin Maudi õhetavat, õrnade silmapliiatsijälgedega nägu ja kuulasin isuga tüdruku interpretatsiooni eelmisest õhtust. Ergoga pidid nad juba sel pärastlõunal uuesti kohtuma. Eelmisel õhtul olid nad hämustena pimedas tänavanurgas teineteise huulenurgad lõhki purenud ja vööd sikutanud ja nööpe avanud ja sõrmi libedaks teinud ja siis oli Maud Ergol lahkuda palunud ja ta oli vastassuunas ringiga koju tulnud. Ma ei kuulnud, millal ta saabus. Mul oli siis kadestamisväärselt hea uni. Ja juhtuski nii, et Maud ja Ergo jäid sel korral kokku. Ja sõitsid sel hommikupoolikul alla lõunasse. Nad sõitsid meie kodumaa põhja. Ergo oli suur ja tore, ta naeratas sõbralikult, kui teda kõnetati, seega peeti teda sümpaatseks meesterahvaks, kuigi tegelikult ta seda lõppkokkuvõtteks ei olnud. Ergo, sõrmustatud suli.