On öeldud, et kõik mõjutab kõike muud. See võib olla tõsi.
Aga võib-olla on maailm lihtsalt täis sarnaseid sündmusi.
Näiteks oli ühe puu otsas kõrgel mäeküljel Masklinist üheksa tuhande miili kaugusel taim, mis nägi välja nagu üksainus väga suur õis. Taim kasvas puuokste vahele kiilutult ja selle juured rippusid õhus, et haarata ududest niipaljukest toitu, kui nad suutsid. Ametlikult võttes oli tegu epifüütse bromeeliaga, kuigi taimel polnud sellest, et ta seda ei teadnud, õigupoolest mitte midagi.
Vesi kogunes tillukesse lompi õie keskel.
Ja lombis olid konnad.
Väga-väga väikesed konnad.
Nende elutsükkel oli nii tilluke, et sellel olid veel abirattad küljes.
Nad jahtisid õielehtede vahel putukaid. Nad kudesid lompi õie sees. Kullesed kasvasid suureks ja neist said jälle konnad.
Kes jälle tegid uusi kulleseid. Lõpuks nad surid, vajusid lombi põhja ja said kompostiks, mis aitas taime toita.
Ja selline oli konnade elukorraldus olnud nii kaua, kui nad mäletasid1.
Kuid sel päeval eksis üks konn kärbseid küttides teelt, roomas mööda ühe välimise õielehe – aga võimalik, et see oli ka lihtsalt leht – serva ning nägi midagi, mida ta polnud kunagi varem näinud.
Ta nägi universumit.
Täpsemalt öeldes nägi ta oksa, mis sirutus udusse.
Ja mitu jardi eemal, sätendamas veepiiskadest üksikus päikesevalgusetriibus, oli teine õis.
Konn istus ja jõllitas.
„Hõngh! Hõngh! Hõngh!”
Gurder toetus vastu seina, ähkides nagu palavuse käes kannatav koer päikesepaistelisel päeval.
Angalo hingeldas peaaegu sama hullusti, aga ta läks näost punaseks, üritades seda mitte välja näidata.
„Miks sa meile ei öelnud?” nõudis ta.
„Teil oli vaidlemisega liiga palju tegemist,” vastas Masklin. „Niisiis ma teadsin, et ainus moodus teid jooksma saada on ise liikuma hakata.”
„Ole… sa… tänatud,” ütles Gurder raskelt hingates.
„Miks sinul võhm väljas pole?” küsis Angalo.
„Ma olen harjunud kiiresti jooksma,” ütles Masklin ja piilus potitaime tagant välja. „No nii, Asi, mis edasi saab?”
„Minge mööda seda koridori,” ütles Asi.
„See on inimesi täis!” piiksus Gurder.
„Kõik kohad on inimesi täis. Sellepärast me seda kõike teemegi,” vastas Masklin. Ta oli hetke vait ja lisas siis: „Asi, kas me saaksime kusagilt teistkaudu minna? Gurder oleks hetk tagasi peaaegu laiaks astutud.”
Asja pinnal liikusid keeruliste mustritena värvilised tulukesed. Siis küsis ta: „Mida te soovite saavutada?”
„Me peame leidma pojapoeg Richard 39,” hingeldas Gurder.
„Ei. Tähtis on hoopis sinna Floridasse minna,” ütles Masklin.
„Ei ole!” nähvas Gurder. „Mina ei taha mingisse Floridasse minna!”
Masklin oli kahevahel. Siis lausus ta: „Ilmselt pole praegu õige aeg seda öelda, aga ma pole teiega päris aus olnud…”
Ta rääkis neile Asjast ja kosmosest ja taevas ootavast laevast. Nende ümber oli sagivaid inimesi täis hoone lõputu kõmin.
Viimaks küsis Gurder: „Nii et sa ei tahtnudki pojapoeg Richardit üles leida?”
„Ilmselt on ta väga oluline,” pistis Masklin kiiruga. „Aga sul on õigus. Floridas on koht, kus on ühed reaktiivlennuki moodi asjad, mis lähevad otse üles, et taevasse mingeid piiksuvaid raadiovärke panna.”
„No kuule!” ütles Angalo. „Taevasse ei saa midagi panna! Sealt kukuks ju kõik alla.”
„Ma ei saa sellest ise ka päris aru,” tunnistas Masklin. „Aga kui piisavalt kõrgele minna, siis ei ole vist enam, kuhu kukkuda. Vist. Igatahes peame me lihtsalt Floridasse minema ja Asja mõne sellise üleslendava lennuki peale panema, ta ütleb, et ülejäänuga saab ta ise hakkama.”
„Ja see on „lihtsalt”?” kordas Angalo.
„See ei saa olla raskem kui veoauto ärandamine,” ütles Masklin.
„Ega sa ei soovita meil ometi lennukit ärandada?” hüüatas Gurder nüüd juba tõelise jubedusega.
„See juba on midagi!” ütles Angalo ja tema silmad lõid särama, nagu oleksid nende sees lambid. Angalole meeldisid igasugused sõidukid – eriti, kui need kiiresti liikusid.
„See sulle meeldiks jah,” nähvas Gurder süüdistavalt.
„See juba on midagi!” ütles Angalo uuesti. Paistis, et ta vaatab mingit pilti, mida näeb ainult tema.
„Sa oled hull!” ütles Gurder.
„Lennuki ärandamisest ei rääkinud keegi,” sõnas Masklin kiiresti. „Me ei äranda lennukit. Loodetavasti me lihtsalt sõidame sellega.”
„See juba on midagi!”
„Ja me ei ürita seda ise juhtida, Angalo!”
Angalo kehitas õlgu.
„Olgu pealegi,” ütles ta. „Aga oletame, et ma olen lennuki peal ja selle juht jääb haigeks – siis pean ma küll juhtimise üle võtma. Sest noh, veoautot juhtisin ma ju päris hästi…”
„Sa sõitsid kogu aeg igasugu asjadele otsa!” hüüdis Gurder.
„Ma alles õppisin. Pealegi pole taevas peale pilvede midagi, millele otsa sõita, ja need paistavad üsna pehmed,” märkis Angalo.
„Aga maapind!”
„Oh, maapinna pärast ei pea muretsema. See on liiga kaugel.”
Masklin koputas Asja pihta. „Kas sa tead, kus see reaktiivlennuk on, mis Floridasse läheb?”
„Jah.”
„Vii meid siis sinna. Nii, et me väga paljude inimestega kokku ei satu, kui võimalik.”
Sadas tasakesi, ja kuna õhtu hakkas kätte jõudma, süttisid lennujaamas tuled.
Mitte keegi ei kuulnud nõrka kõlksatust, kui ühes välisseinas kukkus ventilatsiooniaugu eest tilluke võre.
Kolm ähmast kogu laskusid betoonile ja kihutasid hoonest eemale.
Lennukite poole.
Angalo vaatas üles. Ja siis veel kõrgemale. Aga isegi veel kõrgemal oli, mida vaadata. Lõpuks oli tema pea nii kuklas, kui võimalik.
Ta oli peaaegu nutma puhkemas. „Oh, see juba on midagi!” korrutas ta kogu aeg.
„See on liiga suur,” pomises Gurder, kes üritas mitte vaadata. Nagu enamikule Kaubamajas sündinud noomidest, nii ei meeldinud ka temale, kui üles vaadates lage näha ei olnud. Angaloga oli samamoodi, kuid Väljas olemisest rohkem vihkas ta aeglaselt liikumist.
„Ma olen näinud, kuidas need taevasse tõusevad,” ütles Masklin. „Need lendavad küll. Ausalt.”
„See juba on midagi!”
Lennuk kõrgus nende kohal, nii suur, et selle suuruse nägemiseks pidi muudkui tahapoole astuma. See kiiskas vihmaveest. Lennujaama tuled tekitasid selle külgedele rohelised ja valged viirud. See polnud enam asi, vaid tükk taevast, millele on antud kindel kuju.
„Muidugi paistavad nad kaugelt vaadates väiksemad,” pomises Masklin.
Ta vaatas lennukit, pea kuklas. Ta polnud end kunagi varem nii