Kaja kuulas ja mõtles, kas seal inimeste seas on ka tema tuttavaid, sõpru või perekonnaliikmeid? Isegi kui oleks, ei tunneks nad teda ilmselt ära, tema pea on ju poolest saadik luuni puhtaks näritud. Ja tema ei tunne neid ära, sest ei mäleta neid. Aga kui ta neist kellegi kätte saab ja surnuks pureb, kas ta mälestuste järgi tunneks nad ära? Kas tuleks tuttav ette? Võib-olla. Ta ei osanud öelda, kas see oleks hea või halb, kui see nii oleks. Ja ei tahtnud ka kelleltki täpsemalt küsida.
Eelpost oli ilmselt haisu tundnud, muudmoodi ei osanud kõigus seletada seda, et elavad järsku ärevaks muutusid, häiret andsid ja kõik jõud kiirelt lahingukorda koondasid. Ta oleks hea meelega rünnanud, kuid vaid oma kontlastega oleks see osutunud äärmiselt raskeks, ehkki tal oli haudkonnas neli korda rohkem surnuid kui vastaste salgas elavaid. Elavad olid hambuni relvis ja teadsid rünnakut oodata. Ka kõigus otsustas oodata – elavad neid ei näinud, ainult haistsid, ja teadmatus ning pinev ootamine võis rohkem kasu tuua kui ummisjalu rünnak. Ta oli juba varem korduvalt näinud, kuidas sellistel salkadel närvid üles ütlesid, kuidas nad paanikas laiali pudenesid ja pagema pistsid. Siis ei olnud neid enam mingi kunst tappa. Ja kõigusel oli, mida oodata – isand ise pidi kohe-kohe pärale jõudma. Polnud ka hirmu, et teade inimeste pealaagrisse võiks jõuda – käskjalg oli kinni võetud ja tapetud, niipea kui ta pimeduses esimese käänaku taha kadus. Nüüd oli ta juba tükkideks kistult kontjalgade vahel ära jaotatud. Ja hobune takkapihta.
Savilöövi Rand, Vilivalla Ora ja Kobruvere Siug oma sõjaratsudel koos kolme hobustel kannupoisiga moodustasid paarikümnemehelise taganeva salga pea. Olid süüdatud tõrvikud ja jalamehed lippasid pooljoostes hobustele järele. Kooljad olid ilmselt lähedal, sest nüüd tundis üks ja teine aeg-ajalt raipehaisu, mida tuulehoog kohale kandis. Hirm meeste seas oli suur. Peale Ora ja Liiva oli vaid mõni üksik kooljaid oma ihusilmaga näinud ja õhtuti lõkke ääres vestetud hirmujutud maalisid nende kujutlustesse pildi surematutest kiskjatest, keda on peaaegu võimatu peatada.
Ranna suguvõsa oli omal ajal Maagimägede nõidisandatega hõbedakaevanduste pärast vägikaigast vedanud ja sõdu pidanud. Peaaegu kunagi polnud kalmulistega sõdides piisanud vaid mõõgast, ikka oldi sunnitud abiks kutsuma kõrgemaid võime – tonte ja lummutisi – et nende abil mustast maagiast jagu saada. Sõjasalga hulgas polnud aga hetkel ainsatki teadjat ja ega oleks olnud mahtigi hakata ohverdusi ja riitusi korraldama. Praegu oli vaja nii kiiresti kui võimalik pealaagrisse jõuda.
Nende endi vandumine, poris lirtsuvate jalgade müdin ja sõjariistade kolksumine summutas tagaajajate hääled. Ühtäkki kuulsid nad juba päris lähedal selja taga raskete kapjade mütsumist ja tõrvikute valgussõõri lendas musta riietatud rüütel, kilbil ja riietel Tantsiva Kontjala vapp. Maagimägede nõid, Laibalõhe, Surmakuru ja Hukatusenõlva valitseja, suurisand Kalju ise oli kohale jõudnud. Tal oli kaasas kümmekond kooljat-vereimejat, kelle varustus oli isanda vääriline. Kogu kaaskond oli pealaest jalatallani rauda riietatud ja piikide-mõõkadega relvastatud. Kaitsjad jõudsid end hädavaevu pimedusest ilmunud vastase poole pöörata. Tekkinud segaduses jäid isandad oma hobustel jalameeste selja taha. Mingit hoiatust või läbirääkimisi ei toimunud, hoogu peatamata kihutas Maagimägede Kalju jalameestele otsa. Nagu nuga võist murdis kohutav ratsasalk jalameeste ridadest läbi, paisates neid laiali ja tallates teravate kapjade alla. Koos vastasega kandus inimesteni haisupilv, mida vihm ja tuul olid enne varjanud.
„Siin ei ole enam midagi teha, minema!” röögatas Rand moondunud häälel, pööras ratsu ringi ja andis hobusele kannuseid, kihutades pealaagri poole. Kuid Kobruvere isand koos kannupoistega oli juba lootusetusse võitlusse kistud. Vaid Ora suutis Ranna üleskutsele järgneda. Neid päästis see, et jalamehed olid vereimejatel hoo maha võtnud. Kisa, relvade tärin, rauakõlin, hobuste hirnumine. Paanikas tormasid paljud jalamehed kahele poole metsa, kiirendades veelgi lahingu lõppu. Kooljarüütleid oli liiga palju, et Siug oma meestega suutnuks midagi korda saata. Nad paisati hobustelt, raiuti tükkideks ja trambiti kapjade alla. Hobusedki, millel Maagimägede isanda sõdalased võitlesid, polnud elavate killast.
Lahingu lõppedes tulid kontjalad võsa vahelt välja. Kooljad olid inimeste taanduvat salka kogu aeg metsa varjust saatnud ning kogunesid nüüd sõõrina ümber võitlusvälja kokku. Nad olid omal käel lõpetanud metsa pagenute elud, nad puruks kiskunud ja läbi närinud. Nüüd ootasid skeletirivid liikumatult, kuni vereimejad haavatute ja surnute kallal oma janu kustutasid ning alles siis, kui isand koos kaaskonnaga edasi ratsutas, tormasid aplalt laipade kallale. Külaraipe kõigus hoidis neid veidi tagasi. Vähemalt pooled tapetutest pidi haudkonnale täienduseks jalule tõstetama. Kontjalad vajasid toitu, nii et ta andis neile loa rebida pehmet liha, kuid vähemalt luud pidid täienduse jaoks järele jääma.
Hoolimata pimedusest ja libedast porist kihutasid Ora ja Rand suure ajuga pealaagri poole. Äkki hakkas ka sealtpoolt kostma kisa ja karjumist, sellele lisandusid sarvehüüded. Põgenikud peatusid, kuulatades ärevalt hääli nii eest kui tagant. Hobused lõõtsutasid, olid hirmunud ning perud, tantsiskledes kitsal teel rahutult ringi.
„Pealaagrit rünnatakse,” kähistas Savilöövi Rand. „Sinna pole mõtet minna, kihutame kollidele otse sülle.”
„Aga kuhu meil minna on?” peaaegu karjus Ora. „Metsa jääda tähendab sulaselget surma! Kooljad näevad meid suurepäraselt, meie neid ei näe, enne kui hilja!”
„Peame püüdma jõuda maaisanda linnusesse – Kütkesse. Teed pidi sinna ei saa, pealaager oli otse tee ääres, aga siin lähedal on jõgi mis Kütke kõrvalt mööda voolab. Jõe ääres, siit mitte kaugel on küla, mille lendmäed segi sõtkusid ja kõik maha tapsid, seal on ehk mõni kalapaat terve. Ma arvan, et see oleks kõige ohutum tee.”
„Tont neid neetud kooljaid võtku!” karjus Ora. „Mis meil muud teha, näita teed.”
Kääpavanemad hiilisid esimestena kohale ja tapsid vahimehed. Pime öö oli praegu kääpjalgade vaieldamatu abimees. Vihmasadu oli lakanud, kuid oli endiselt niiske ja jahe. Seetõttu vahtisid valvurid pigem lõkete poole kui tara taha pilkasesse pimedusse. Maadligi lähemale hiilivaid surnuid ei märganud valvurid enne, kui nood inimesi ründasid. Heitlus oli lühike.
Tapnud valvurid, avasid kääpavanemad laagriväravad ning haudkond trügis kääbas kääpa järel sisse. Kuid kõiki vahimehi polnud kääpavanemad taibanud tappa – hobused haistsid kooljaid ja tõstsid häiret. Loomade meeleheitlik hirnumine ja rabelemine ajas unesegased inimesed üles. Niipea kui esimene inimestest telgiuksele jõudis, andis kõigus käsu tapatalguks. Vähemalt veerand elavatest suri une pealt või unesegasena oma telgiümbruses. Enamasti olid siin töölised, kes oma võimalikud relvad – kirkad ja labidad – olid jätnud lähedalasuvasse kaevandusse. Surevate inimeste kisa kõlas elavate jaoks veel võikamalt kui hobuste oma, kooljatel oli nende mõlemate ahastusest ükskõik.
Sõjameeste telgid olid laagri keskel ja nemad suutsid end lahingurivvi koondada. Paljud olid selga tõmmanud nahast turvised, suuremate isandate seas välkus rõngassärke ning kõigil