Unistan sellest, et pärast magistrikraadi saamist oleks mul hea ja meelepärane töö, mille eest makstakse korralikku palka. Ilus kodu, oma pere (Piret naeratab salapäraselt. Autori märge.), kuhu kuulub kindlasti ka vähemalt üks laps ja …
Kas mäletad, millal sa viimati nutsid? Ja mille pärast, kui see saladus ei ole?
Muidugi mäletan! See oli alles eile. Nutsin sellepärast, et … Üldse olen ma väga emotsionaalne inimene. Elan südamega, nagu tihtilugu öeldakse. Näiteks …
Räägime nüüd sinu tööst ja tegemistest Eesti Üliõpilaskondade Seltsis. Kuidas sai see võimalikuks, et alles äsja ülikooli õppima tulnud tütarlaps sellisele tähtsale ametikohale valiti?
Ei ole siin midagi imelikku ega võimatut! Olen Tartusse tulemisest saadik olnud seotud …
Julia lasi pikast ja kuivast, peaaegu poole lehekülje pikkusest vastusest silmad kiiresti üle libiseda.
Mida oled ise plaaninud tulevase aasta jooksul ära teha või korda saata?
Mulle teeb muret … Tahaksin olla rohkem … Oma väljaütlemistega loodan …
Taas jättis tüdruk enamiku kirjapandud vastusest lugemata.
Ja lõpetuseks: oletame, et ma kingin sulle praegu siinsamas 1000 eurot. Mida sa selle rahaga teeksid?
Ma ei oskagi kohe öelda. Peab natuke mõtlema. Ilmselt ostaksin endale selle raha eest siiski kasuka. Ainult et siis peaksid sa sellele summale küll veel tublisti juurde lisama. (Naerab oma kelmikat naeru ning pilgutab vandeseltslaslikult silma. Autori märge.) Minu maitse on kallim kui tuhat eurot! Aga võib-olla läheksin hoopis Alariga uuesti kusagile reisima, näiteks Austraaliasse. Või teeksin …
Aitäh avameelsete vastuste eest! Mina omalt poolt soovin sulle palju jõudu ja pealehakkamist. Ning muidugi ka edaspidiseid suuri kordaminekuid üliõpilasseltsi juhtimisel … Selliste tegusate noorte õlgadele on hea ja turvaline … tulevases Eestis … bla-bla-blaa…
Julia lasi ajalehel käest tagasi diivanilauale vajuda ning jäi tühjade silmadega enda ette põrandale vaatama. Tüdruku pea oleks korraga olnud nagu vatti täis topitud. Kõik mõtted kas põrkusid sealt tagasi või siis keerlesid üheskoos kaootiliselt ringi. Tundus, et mitte ühestki neist polnud hetkel võimalik korralikult kinni haarata. Ukse avamise heli pani oma ootamatusega Julia lausa võpatama. Üles vaadates nägi ta enda ees Lead seismas.
„Sa siis nägid juba tänast ajalehte ja lugesid?” küsis viimane ebaledes sõbranna poole vaadates, ise samal ajal diivanilauale asetatud ajalehte uuesti enda kätte võttes. „Trügija tüdruk! Pole midagi öelda!” Kui Julia ikka veel vaikides edasi istus, küsis Lea: „Kas sa teadsid, et ta detsembris Alariga abiellus?”
Vastuseks vaid pead raputades küsis Julia äkki hoopis teist juttu tehes: „Ei tea, kas sinna pühapäevasele peole veel kaasa tulla saab? Kui ma alles nüüd, päris viimasel hetkel, oma soovist osaleda teada annan ja raha ära maksan?”
Üle Lea näo oleks nagu päiksekiir lennanud. „Muidugi saab! Mis küsimus see üldse on!” Ning natuke aega mõelnud, lisas ta: „Jube vahva, et sa ikkagi kaasa tulla otsustasid, ausõna!”
Kuid õhtul voodis olles hakkas Julia ikkagi kahetsema, mida ta oli sõbrannale peolemineku kohta lubanud. Ilmselgelt oli tema ootamatu otsuse taga olnud seesama Piretist kirjutatud ajaleheartikkel. Mida ta nüüd veel ootama oleks jääma pidanud? Sellest, et Alari ühel heal päeval tema juurde tagasi tuleb, polnud enam mõtet isegi unistada. Kõige õigem oleks noormees võimalikult ruttu ja lõplikult unustada ning oma eluga edasi minna. Nagu poleks ei Alarit ega ka Piretit üleüldse olemaski olnud.
Ometi oli niiviisi palju kergem öelda ja mõelda kui teha. Vaatamata kõigele oli osa Julia südamest ikka veel Alariga. Kui noormees oleks tõepoolest tulnudki ning temalt andestust palunud, oleks tüdruk talle võib-olla isegi andeks andnud. Armastusel on kummaline võim ja seda ära keelata või mõistusega tagasi lükata pole kuidagi võimalik. Liiga selgesti oli Julial veel meeles see, kuidas maitsesid Alari huuled ning mismoodi oli mehe tugevate käte vahel end armastatud ja ihaldatud naisena tunda. Mõnikord tundis Julia läinud aegade pärast nii suurt igatsust ja üksindust, et hing tahtis sees vägisi kurbuse pärast lausa lõhki minna. Üle mitme kuu nuttis Julia ennast sel hilisõhtul taas magama, oskamata tol külmal veebruariööl veel uneski ette näha, et saatusel on tema jaoks varuks juba hoopis midagi uut. Midagi sootuks muud…
Suurest ümmargusest maast laeni peeglist vaatas Juliale vastu noor ning kaunis naine. Veel suve lõpupoole natuke kitsas olnud must ajatu kleit istus talle jälle selga nagu valatult. Sügiseste üleelamiste tõttu nii Alari, Pireti kui ka lapse pärast oli Julia oma kehakaalust ilmselgelt päris mitu kilo kaotanud, aga figuurile oli see siiski lõppkokkuvõttes ainult hästi mõjunud. Ennast veel kord igast küljest takseerinud ning vaatepildiga rahule jäänud, hakkas Julia oma poolpikki juukseid üles kammima. Mida ta tänasest õhtust tegelikult ootas või leida lootis, ei osanud ta endale isegi öelda ega ette kujutada. Ent kui juba Leale kord lubatud oli, siis tuli tal nüüd peole ka minna. Muidu oleks sõbranna kohe kindlasti tema peale südamepõhjani solvunud.
Juuksed soengusse sättinud, hakkas tüdruk ennast meikima. Huulte värvimisega vaevu lõpule jõudnud, kuulis ta alumiselt korruselt Lea nõudlikku häält: „Julia! Tule nüüd ometi kord sealt alla! Kristel ootab meid juba ammu!”
Oma peenikesel randmel ilutsevale väiksele kuldsele käekellale pilgu heitnud, tüdruk lausa jahmus. Kas ta oli siis tõepoolest lausa nii kaua aega enda sättimisele kulutanud? Uskumatu! Haarates kiiresti sealtsamast peeglilaualt käekoti kaasa, hakkas ta juba järgmisel hetkel pooleldi lausa joostes trepi poole minema. Õnneks polnud vaja pead murda selle üle, kuidas peopaika saada. Kursuseõde oli ise lahkelt pakkunud, et tuleb talle ja Leale õhtul järele ning sõidutab nad kõik kolm oma isikliku autoga kohale. Kristel oli täiskarsklane ning nii polnud Julial tekkinud ka mingit muret sellega, kuidas ja kellega ta järgmisel päeval uuesti Tartusse tagasi pääseb. Küll kursaõde juba selle eest hoolitseb ning nad koos Leaga hommikul jälle koju toimetab.
Sõidu ajal nägi Julia, kuidas Lea teda kõrvalistmelt äkki pikalt silmitsema oli jäänud. Tüdruku küsiva ilme peale vastas sõbratar: „Küll sa oled täna ilus! Mind paneb lausa kadestama, kuidas see ülespandud juustega soeng sulle sobib! Sa oleksid kohe nagu mingi kõrgest soost kuninganna!”
Julia ainult muigas selliste sõnade peale. Vaat kus nüüd leidis – või kohe kuninganna. Aga kui üdini aus olla, siis tundis ta ennast tänasel õhtul samuti ise nii oma väikses mustas kleidis kui ka niimoodi üles sätitud juustega tõepoolest kuidagi eriliselt hästi. Ning ilmselt paistis selline enesega rahulolu välja kogu tema tänasest olekust. Miks siis Lea muidu nii kummalisel kombel just siin ja praegu tema ilule ning salapärasele olekule tähelepanu pööras.
Tee oli olnud kiiresti sõitmiseks liiga libe ja nii juhtuski, et kui kolmik lõpuks kohale jõudis, käis pidu juba täie hooga. Üleriided seljast võtnud, astusid tüdrukud edasi suurde saali. Julia lasi ühel noormehel endale kohe uksel klaasitäie punast veini kallata ning läks ja istus sellega seina juures oleva vaba ovaalse laua äärde. Siit oli veini limpsides hea ümbrust uurida ning kohaletulnud inimesi vaadata. Mõned paarid isegi juba tantsisid, kuid enamik noori siiski veel kas istus või seisis väikestes gruppides. Osa tuli treppidest alla ning teised suundusid taas sama teed pidi üles järgmisele korrusele. Juttu ja naeru näis kõigil küllaga jaguvat. Suurem osa inimestest olid Juliale täiesti võõrad, aga mõningaid tuttavaid nägusid leidus kohaletulnute seas ikka ka.
Nendega tervitusi vahetades lasi Julia silmadel üle ruumi ringi käia. Seekord oli pidutsema tuldud lausa vanasse veskisse. Ümmargusel ruumil olid vaid mõned tibatillukesed aknad ja needki nii kõrgel, et ei seest välja vaatamiseks ega ka vastupidi mingit erilist võimalust ei tekkinud. Tegelikult oli selline vana ja aegu näinud tuulik Julia meelest päris tore koht. Puidust ning paekivist interjöör mõjus samal ajal nii hubasena ja soojalt kodusena kui ka soliidselt. Vabariigi aastapäeva auks oli ruumile sära andmiseks kasutatud päris