Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Olev Remsu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2014
isbn: 9789949276035
Скачать книгу
kodumaa pealinna? Taanit ja Pariisi?

      Ma ei taha organeist ära, ma ei taha! Tsiviilis on igasugused eputajad, kes muud ei ihka kui silma paista. Organeis teenib üksmeelne ja ennastsalgav kollektiiv, kes teeb varjatult tööd töö pärast, mitte oma nina upitamiseks.

      Esimesena tossutas parvelt minema vana Fordi traktor, seejärel sammus hobune loorehaga.

      Määrib Tartu rajooni nime, nagu elaksime me pimedal keskajal, nagu ei tunneks me võimast Nõukogude tehnikat. Näe, millise uhke bussiga sõidavad moskvalased.

      Minul on oma moskvalane, operatiiv-Moskvitš-411. On küll sutike vanem kui ЗиЛ-154, kuid organeile häbi ei tee.

      Prüsseli operatiiv-Mosu oli parvel kolmas sõiduriist.

      Чёрт побери, mis see siis on? Auto ei lähe käima!

      Major keerutas süütevõtit, vajutas gaasi, veidike nagu lubas, kuid siis suri välja.

      Piinlik. Äärmiselt piinlik.

      Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

      Prüssel nägi tahavaatepeeglist, kuidas parvekauboi viipas kutsuvalt bussi poole, ise hakkas ta esimesena Mosu tagant tõukama. Bussist väljus lõbus ja hakkaja meesteparv, kõik tulid autot lükkama: „Раз-два-взяли!” – ja masin nihkus paigalt, „Раз-два-взяли!” – ning oligi kaldapervel.

      Veel hetk ning temast möödus buss, mille akendest lehvitasid talle moskvalased.

      Enne näitasid pikka nina, nüüd on sõbralikud.

      Parvele hakkas liikuma siinpool kaldal oodanud transport, aina hobused ja hobused, vankrid ja põllutöömasinad. Õige peatselt liikus parv juba tagasi vasakkaldale.

      Prüssel proovis ikka ja jälle mootorile häält sisse saada, kuid mis võimatu, see võimatu.

      Vahest sabotaaž? Äkki tuli Papaaha sellepärast parvel juttu ajama, et mu tähelepanu eemale juhtida, ning keegi keeras masina nässu? Et ma ei saaks aimu, kuhu nad lähevad? Mis telefoninumber see on, mis ta mulle andis? Ikka leidub poisikesi, kes niisama ketast keerutavad ning naljaviluks just selliseid numbreid valivad …

      Kas ta peab juhtunust tegema kirjaliku ettekande, nagu kord nõuab? Vahest oli see truuduseproov, kontrollitakse, kas ta on ikka täiesti usaldusväärne, ega ta ennast mingil juhuslikul tüübil värvata lase? Tegemist on ju kontrollkomisjoni kontrollbrigaadiga, selle peakontrolör kontrollibki mind …

      Prüssel väljus autost, tõstis üles kapotikaane. Kõik näis nagu paigas olevat.

      Tumedas taevas sättisid kured kokku oma kolmnurka, kruukruutasid otsekui lendavad põrgulised. Vaata et krae vahele ei lase.

      Hakkas tibutama, see tekitas Papaaha suhtes veel suuremaid kahtlusi.

      Esimene asi, mida ma teen: kirjutan üksikasjaliku raporti kõige kohta, mis parvel juhtus, otsustas major.

      Äkki tundis Prüssel, et keegi pani selja tagant käe ta õlale. See oli parvekauboi.

      „Ma aitan, veli,” ütles see lõngus.

      „Ma saan ise!” tahtis ohvitser keelduda, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.

      Siin pärapõrgus ei näe ju keegi, milline frukt sind otsa peale aitab, siin kõlbab sihukese kraade abi vastu võtta küll.

      „Süüde on läbi,” teatas kauboi pärast lühikest ülevaatamist ja putitamist. „Mosu on vaja käima vedada.”

      Hea öelda, aga kuidas seda teha? Teisi autosid pole siin tükk aega näha olnud, traktorilogugi müristas minema.

      „Kaeramootor. Ühehobujõuline kaeramootor teeb selle töö ära nagu naksti,” ütles kauboi.

      Parajasti seisis parvejärjekorras kirjakandja oma kaherattalisel autorehvidega kaarikul, mees oli lahkelt valmis appi tulema.

      Vedamistross oli operatiivauto pagasnikus ilusti ootamas, kauboi võttis ühehobujõulise ohjad enda kätte, juhtis looma ja kaariku auto ette.

      Prüssel sõlmis auto kaariku sleppi.

      Sellist asja teen ma elus esimest korda. Ja oleks, et ka viimast.

      „Nõõ, lase käia!” rõkatas kaarikukauboi, andis piitsa ning operatiivmasin nõksatas paigast.

      Veidi järsemast kaldatõusust üles saanud, hakkas kaeramootor porisel kruusateel koguni traavima ning vedaski auto käima.

      „Suur tänu, ole meheks!” tänas Prüssel kauboid, kui tirimistrossi lahti sõlmis.

      „Aitüma eest ei saa sa tänapäeval peksa kah. Ma võtan selle,” ütles kauboi ning krabas majori kõrvavangust Lenini-soni alt Marlboro sigareti. „Suur tänu, ole meheks! Jõua ilusti koju!”

      Ta oligi mõelnud, et viskab minema. Aga ei söandanud ega raatsinud. Ikkagi ilusa väljanägemisega ning ülemuse käest saadud.

      Nüüd pääsesin sellest imperialismivingust.

      Major pani käigu sisse ning hakkas sõitma. Mis sõitma! Rappuma ja vappuma mööda põhjatuid külavaheteid. Neid kaudu tahtis ta pääseda Võru maanteele, sealt juba tagasi linna ilma jõge uuesti ületamata.

      Kuradi kolhoosnikud, võiksid ikka kas või natukenegi prügitada oma teid. Kukuruuznik matab kolhoosidesse miljardeid, nemad ei viitsi vastutasuks lillegi liigutada.

      Kambja taga asus Prüsselite aianduskooperatiiv. Põllulappidel küürutamas polnud sel tööpäeva pärastlõunal õnneks kedagi. Virkadel nagu nemad oli tänavune kartul võetud, kunagine Supilinna tüdruk Magda oli usin ja viks aiamaapidaja. Vaid kuldpunased saialilled tulitasid peenral, pärlendasid otsekui kevadõied hallis sügises. Neidki hooldas küljeluu Magda.

      Prüssel peatas mootori. Teatud oht muidugi oli, et ehk ei saa ta masinat uuesti käima, kuid kes ei riski, see šampanjat ei joo.

      Major avas tööriistakuuri. Sellest lobudikust pidi kunagi saama uhke suvemaja. Kuuris seisis 200-liitrine bensiinitünn. Lohviku abil imes ohvitser operatiivauto paagist mitukümmend liitrit kütust roostesesse plekkvaati, arvestades sellega, et ta täpselt garaažipaika jõuaks.

      Isiklikku autot Prüsselil veel polnud, kuid ta oli Tartu julgeolekus autoostujärjekorras teine. Igal aastal eraldati neile oktoobripühadeks kaks Moskvitši, üks 411 ja teine 407. Viimane oli kehvem, kuid teine ootaja oli vaid kapten ning major lootis parema endale saada.

      Raha nii autoostuks kui ka suvila väljaehitamiseks oli ilusti olemas, see tuli suviselt miljonioperatsioonilt. Linnakomitee esikommunaltšikul Saul Saunikul pidi olema ka keegi priima töömees, Tartu Linna TSN Täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna kommunaalettevõtete kontori partorg, kes oli valmis ehitama. Kuidas ta nimi oligi? Tengel. Artur Tengel, tuli meelde. Niisugune naljakas mees, kannab kogu aeg kuue rinnataskus viit täitesulepead.

      Mida ta viiega peale hakkab? Näitab, et on kõva kirjutaja või? Ühe võtab paremasse, teise vasakusse kätte, kolmanda parema ja neljanda vasaku jala varvaste vahele, viienda pistab veel otsapidi suhu ning siis muudkui kriipseldab oma varesejalgu.

      Prüssel keris spidomeetri kilomeetrinäitu edasi, et bensiinikulu ja läbitud maa oleksid vastavuses. Selle töö tegi ära vidin, mille võis osta igalt taksojuhilt, ning Tartu julgeolekus oli see kõigi meeste peale ühine, seda hoiti operatiiv-Mosu armatuurlaua kindasahtlis.

      Kilometraaži kerisid kõik. Kui riik sind petab, miks ei võiks sina riiki veidi tõmmata? Kukuruuznik kärpis julgeolekutöötajate lisatulusid, mis varem moodustasid üle poole palgast. Nüüd võtsid nad kütusega sutike tagasi seda, mis neile kuulus.

      Näiteks lennuväelased Raadi salajaselt sõjalennuväljalt ajasid oma äri hoopis suurejooneliselt. Nemad parseldasid maha lennukikütuse. Tegid seda nii laial rindel, et Tartu nutikamad mehed, nagu seesama Saul Saunik, seadsid oma indviduaalid lennukikütusele, sel kombel tuli üsna odav maja talvel soe hoida.

      Ja Raadi pommituseskadrilli pommitajate lennutunde arvestati kütusekulu järgi. Nii lõid piloodid koguni kaks kärbest korraga: