„Kiva puku. Pääkaupungin mies.”
Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma.Allan teadis, mida puku tähendab.Ta oli välisvisiidiks valinud oma parima tumeda ülikonna ja lipsu hoolikalt ette sidunud.Ta vaatas ümberringi ja märkas, et mitte keegi ootavatest inimestest ei kandnud ülikonda, lipsust rääkimata. Kõik olid riietunud lihtsalt. Mugavalt ja lihtsalt. Nüüd sai talle selgeks, kuidas Sari-Anna ta kohe ära tundis.
Allan pöördus ümber ja rebis lipsu kaelast.Tema eelseisva ürituse huvides ei olnud millegagi silma paista.
Rong veeres sahinal platvormi ette. Inimesed sisenesid ja nii tegi ka Allan.Ta valis istekoha võimalikult vaguni keskele, et piletikontrolli juba kaugelt näha. Mõni minut pärast rongi väljumist siseneski mustas vormikuues elatanud meesterahvas ja hakkas pileteid täksima. Allan tõusis vaikselt ja läks tamburisse.
Läbi klaasukse nägi ta, et kõrvalvaguniski kontrolliti pileteid.Ta ootas, kuni sealne ametimees oli jõudnud vaguni teise otsa, sisenes siis vaikselt ja jäi pingiotsale istuma. Süsteem hakkas selgemaks saama. Kuni järgmise peatuseni ei küsi temalt piletit keegi. Pärast peatust tuleb sama manöövrit korrata.Allan polnud tulles peatusi lugenud. Nüüd oleks ta nende hulka vägagi teada tahtnud.
Lõputu lindina libisesid akende eest läbi rohelised metsasalud, haljendavad välud ja majad nende keskel, kuid harva eksis Allani pilk mööduvale maastikule.Tema nõelterav vaade oli kinni vaguni välisuksel, mille klaase pensioniealine vormimees aeglaselt lapiga poleeris. Oma tööga valmis saanud, uudistas ta aknatagust pilti ja libistas siis pilgu üle reisijate kirju seltskonna. Inimesi polnud vagunis palju ja oli täiesti võimalik, et äsja ilmunud mustas ülikonnas mees võiks talle mõningast ametialast huvi pakkuda.
Vagunisaatja pilk peatuski pikalt uustulnukal ja ilmselt esitas ta aeglane aju küsimusi, millel võis eestlase jaoks saatustmäärav tähtsus olla. Meeleheitlik samm Soome sõita ja tundmatul maal õnne proovida polnud sündinud kergelt. See oli Allani ainus ja viimane võimalus oma masendavale olukorrale kas või mingisugunegi lahendus leida.Ta oli pannud kogu oma saatuse ühele kaardile ja kõige vähem tahtis ta tegemist teha Soome politseiga, mis võiks selle maa tema jaoks pikaks ajaks sulgeda.
Mustas vormis ametimees kohendas prille ja hakkas pikkamööda vaguni keskosale lähenema. Iga sammu juures klõpsatas ta käes auguraud ja tema tuleku eesmärgis polnud vähimatki kahtlust. Allan tundis, kuidas hingamine kokku tõmbub. Mida teha? Joosta? Põgeneda? Aga kuhu? Ta langetas pea ja valmistus halvimaks: tulgu, mis tuleb. Kohe katkestab mustas vormis Soome pensionär tema armetu katse naabermaal õnne leida ja häbiga saadetakse ta maalt välja.
Vagunisaatja peatus Allani kõrval ja sirutas käe. Seda hetke kasutas naine naaberpingilt, kes häälekalt midagi nõudis. Mees pöördus naise poole ja algas pikaldane soomekeelne keskustelu, mis jäi Allanile mõistmatuks. Naise hääl valjenes pisut. Rutakalt otsis ta käekotist mõned mündid ja ulatas need ametimehele.
Vormimees vaatas kahtleva pilguga korraks Allanit, siis jälle närvilist naist, pöördus ja hakkas otsustavalt tagasi tamburi poole astuma. Seal võttis ta lehehoidikust mingi ajalehe ja asus tagasiteele. Samal hetkel jõnksatas vagun pöörangutel ja rong hakkas pidurdama. Õnnetu näoga vahtis mundrimees vaguni keskosa poole, kuid midagi polnud parata. Kiiruga haaras ta signaallipud ja tõttas uksi avama.
Allan ohkas kergendatult. Pidurite krigisedes peatus rong mingi jaama perrooni ääres.Ta tõusis ja tõttas kõrvalvagunisse. Jälle alustas vagunisaatja oma rutiinset tegevust. Allan tõusis ja astus aeglase sammuga tamburisse. Kõik kordus.
Taas läks õnneks, kuid mis saab edasi? Alles neljas peatus. Palju neid veel on? Ta andis endale aru, et vagunisaatja oli teda näinud.
Tema õhtuülikonnas figuur pidi olema piisavalt meeldejääv…
Järgmises peatuses läks ta vaguni võrra kaugemale. Siin õnnestus seda manöövrit korrata veel kaks korda. Siis läks asi kahtlaseks ja Allan otsustas jälle vagunit vahetada.Ta seisis tamburis ja ootas.
Vagunisaatja jõudis aina lähemale. Oli ülim aeg naabervagunisse põigata. Jõuliselt tõmbas ta käepidet, kuid uks ei avanenud.Ta proovis veel korra, kuid tulemuseta. Allan taipas, et ta on viimases veduripoolses vagunis. See oli umbtee.Ta vaatas tagasi ja kohtas läheneva piletikontrollija küsivat pilku. Kiiresti sisenes ta vagunisse, lipsas WC-sse ja ootas nüüd seljaga vastu ust seistes oma saatust. Koridoris valitses vaikus. Möödus minut, seejärel teine – ikka veel vaikus. Allan üritas ärevalt põksuvat südant rahustada, see ei õnnestunud. Siis kostis koputus uksele.Ta lausa tundis seda ukse vastu surutud seljaga. Koputati veel kord. Allan ei vastanud. Rong aeglustas liikumist: peatus oli tulemas. Allan teadis, et nüüd peab vagunisaatja minema uksi avama. Kohe, kui rong peatus, sööstis ta jooksuga läbi vaguni ja astus perroonile.
Vagunisaatja vaatas teda kahtlustavalt ja ütles midagi.Allan teeskles kurti ja astus kiirel sammul eemale. Rong hakkas liikuma, kuid vagunisse minna ta enam ei saanud.Vagunisaatjad jälgisid teda teraselt. Kahju, et õhtuülikond Soomes popp pole, ohkas Allan ja sisenes jaamahoonesse.
Järgmine rong Helsingisse läks pooleteise tunni pärast. Allan enam eriti ei muretsenud.Ta oli piletikontrolli petmiseks piisavalt hea süsteemi leiutanud ja laeva väljumiseni oli ka veel palju aega.
Mõnikord oli ta mõelnud põhjustele, mis viivad inimesi halvale teele. Oli see geneetiline soodumus, ahnus, laiskus või lihtsalt kuritegelikud kalduvused. Häda õpetab kiiresti kombed kätte, mõtles ta muiates. Siiski tundis ta end halvasti. Uljas noorusaeg oli kadunud kättesaamatusse kaugusse.Tema senine elu oli olnud kirev, igasuguseid äpardusi oli juhtunud, kuid ta ei mäletanud oma elust haletsusväärsemat seika kui see rahatu jänese hirm ja alandus.
Rong saabus ja peagi oli Allan jälle tegevuses. Meeled erksad kui tagaaetaval loomal, manööverdas ta vagunite vahel aina osavamalt. Lõpuks kostis valjuhääldist kauaoodatud sõna „Helsinki”.
Allan Tammel seisis Helsingi Lõunasadama külmal kivisillutisel ja ootas laevale pääsu.Varakevadine õhtupäike saatis oma madalad kiired hallidele sadamahoonetele, autodele ja hilistele reisijatele. Jahe tuuleiil raputas hiirekõrvul puid. Külm oli ja nälg näpistas.
Viimase kahekümne marga eest oli ta ostnud turult mõned banaanid kodustele, et neilegi pisukest rõõmu valmistada. Ja hing sees hõiskas: uskumatu oli sündinud!
„SOOMLASTEL ON IKKA MAITSET, OSKAVAD KOHE HEA ASJA ÄRA TUNda,” praalis siilisoenguga noormees ja vaatas võiduka pilguga kaaslasi. Naaberküla puidutöökoja mehed ümbritsesid külla tulnud linnameest ja kuulasid ahnelt iga tema sõna.
„Jah, soomlastele teie töö meeldis,” tunnistas Allan. „Kohe nii meeldis, et tellisid tuhat tükki juurde. Kas võtate ette?”
„Räägime ikka kõigepealt sellest, mida ei ole. Räägime rahast,” torkas siilisoeng. Mehed noogutasid.
Allan vaatas muiates poolringis seisvaid mehi, ta teadis hästi puidutööliste palgataset.
„Räägime pealegi.Teeme nii, et ma maksan teile kaks korda rohkem, kui te praegu saate.”
Töömeeste nägudelt oli näha, et nii lahket pakkumist ei oodatud.
„Aga pidage silmas, mehed, et kõik need tuhat klotsi peavad välja nägema täpselt samasugused kui need näidised siin.”
Mehed vaatasid kord klotse, kord külalist ja vaikisid. Allan jätkas:
„Need peavad olema absoluutselt sileda pinnaga, kriimudeta, aukudeta, plekkideta, ühesõnaga veatu viimistlusega. Raha maksan ainult tasemel toodangu eest.”
Vanem heledapäine tööline vaatas põlgliku pilguga näidist ja raputas pead: „Kuule, linnamees, ära ikka nii karmiks ka mine.”
Kogenud puidumees üritas rumalale linnainimesele kõigile tuntud tõde seletada: „Näidised tehakse ikka nats etemad, et näidata, milleks me võimelised oleme, aga masstoodang tuleb, nagu tuleb. Ei hakka keegi sul neid külgi nii siledaks lakkuma.”
Mehed vaikisid. Ennekuulmatult karmid