Sotsiaalärevuses inimeste tavaliste veendumuste ja eelduste näiteid on toodud tabelis 3.2. Veendumused on väited, kuidas asjad „on“ või paistavad olevat. Need näitavad arvamusi ja hoiakuid enda suhtes („ma teen alati kõike valesti“), teiste suhtes („teised teavad alati, mida teha“) ja selle kohta, kuidas on lood maailmas üldiselt („ühe hetkega võib juhtuda kohutavaid asju“). Kõigil kolme liiki veendumusel – enda, teiste ja maailma kohta – on tugev mõju sellele, mida inimene mõtleb, tunneb ja teeb, ning seeläbi ka teiste inimestega suhtlemisele. Seega, nagu nähtub alltoodud kirjeldustest, on neil oma osa sotsiaalärevuse tekkes. Mõned tabelis toodud veendumused on justkui sama teema variatsioonid. Need on esitatud nõnda seetõttu, et ehkki inimestel võivad olla sarnased veendumused, erineb täpne sõnastus inimeseti ometi märkimisväärselt.
Tabel 3.2
Veendumuste ja eelduste näiteid
Veendumused
• Ma olen… veider… imelik… teistsugune… tüütu… rumal… vastik.
• Ma olen viletsam… saamatum… vastuvõetamatu… ebasümpaatne.
• Ma ei muutu iialgi… Olen plindris… aga mul pole lootustki…
• Ma ei meeldi kellelegi, kes mulle meeldib.
• Teistele ei meeldi inimesed, kes on… närvilised… ärevad… vaiksed… häbelikud…
• Inimesed mõistavad mind alati hukka… kritiseerivad… otsivad, mida ma valesti teen.
• On üks õige viis, kuidas midagi teha.
• Ei tohi rikkuda seltskondlikke tavasid ja kombeid.
Eeldused
• Ma pean olema lõbus ja huvitav, muidu ma ei meeldi inimestele.
• Kui ma olen üksinda, olen õnnetu.
• Tuleb tegutseda õigesti, et olla vastuvõetav.
• Küllap teised ütlevad, kui tahavad mind tundma õppida.
• Kui vestlus ei laabu, on see minu süü.
• Kui ilmutan nõrkust, kasutatakse mind ära.
Eeldused on justkui elu reeglid ja need on tihedasti seotud strateegiatega, mida inimesed kasutavad oma sotsiaalärevusega hakkama saamiseks. Kui eeldate, et vestlus ebaõnnestub teie süül, siis kannate hoolt, et ükski vestlus, milles osalete, ei ebaõnnestuks. Sõltub teist, kas teete seda võimalikult palju vestlusi vältides, täpselt õigeid asju öelda üritades, öeldavat ette mõeldes, hoolitsedes, et keegi teine juhiks alati vestlust, ilma et suruksite oma mõtteid peale, või mingil muul viisil. Ühesuguste eeldustega inimesed võivad kasutada ühesuguse probleemi lahendamiseks erinevaid strateegiaid. Ja nagu eespool nägime, kasutatakse erinevaid strateegiaid ka ohu vältimiseks.
Kalduvus midagi ette kujutada varieerub inimeseti. On inimesi, kes ei kasuta eriti kujutlusi, ent on teisi, kes kasutavad neid kogu aeg ja võivad visuaalsed pildid endaga juhtunust ühte koguda, nagu lülitaksid käima videomaki. Mõnikord on kujutlused puhtvisuaalsed, mõnikord sisaldavad ka helisid või muid meelemuljeid, nagu osaleksid kujutluspildi püsimises kõik meeled. See käib kõigi inimeste kohta, ükskõik kas neil on sotsiaalärevus või mitte.
Kujutlused on olemuselt erakordselt vahetud. Need sisaldavad kõige tõhusamalt pakituna tohutu hulga infot, mille tulemusena võivad vallanduda tugevad tunded. Kujutlused tulevad ja lähevad kiiresti, mõnikord koguni nii kiiresti, et inimesed ei saa nende olemasolust arugi, enne kui hakkavad selle üle mõtlema ja endale küsimusi esitama.
Mõnikord, kui inimesed märkavad äkki oma tunnetes muutust, mida nad ei suuda mõista ega seletada, on abi mõtlemisest, kas neil võis olla kujutlusi. Näiteks mõistis vanema härra küsimuse peale erutunud sotsiaalärev naine alles hiljem, et tema erutuse põhjustas kujutlus, kuidas ta punastas, vastates kunagi onu piinlikkust tekitanud isiklikule küsimusele. See oli juhtunud perekondlikul koosviibimisel, kus onu oli paljude inimeste kuuldes nokkivalt pärinud tema isiklike suhete kohta noormehega, keda ta pidas (ekslikult) tema kavaleriks. Kui tütarlaps eitas nende suhet, jätkas onu nöökimist, andes mõista, et tüdruk ei räägi tõtt ja häbeneb seda tunnistada. Miski neid olukordi ühendav oli selle kujutluse talle taas pähe toonud ja ühes sellega kogu erutuse ja häbi, mille esimene kord oli temas algselt esile kutsunud.
Kujutlustele on omane põhineda konkreetsetel mälestustel ja neil võib olla tugev ning vahetu mõju sellele, kuidas inimene end tunneb, isegi kui mälestused pole selged ega täpsed, vaid pigem üldised muljed. Niisiis võib mälestus koolis klassi ees rumalana paistmisest, ülekohtusest kriitikast või süüdistamisest jätta ereda pildi, mis võib hiljem pähe tulla olukordades, mis on algse situatsiooniga kuidagi seotud. Näiteks võib sama kujutlus või mulje tulla pähe olukorras, mis tekitab samu tundeid, või olukorras, kus on mõningaid samu väliseid tunnuseid, näiteks räägib keegi samasugusel toonil, kasutab neidsamu sõnu või sarnaneb väliselt inimesega, kes kutsus esimesel korral need tunded esile.
Kui inimestel on kujutlusi endast, võib nende asetus kujutluses väljenduda ühel viisil kahest: nad võivad vaadata sellele justkui väljast sissepoole, nagu näeksid ennast kellegi teise vaatekohast, või seest väljapoole, nähes olukorda oma silmadega. Seest väljapoole vaadates keskendub tähelepanu teistele inimestele ja annab õige seisukoha inimeste kohta täpse info kogumiseks: nende tunnete ja reaktsioonide kohta, kas nad kuulasid, pöörasid tähelepanu, olid toimuvast huvitatud jne.
Sotsiaalärevuses inimesed räägivad sageli pigem esimest liiki kujutlustest: asjade nägemisest väljast sissepoole, nagu teiste inimeste seisukohast. Oma kujutluses näevad nad ennast nii, nagu oletavad teisi nägevat. Kui neil on palav ja nad on tüdinud, siis näevad nad kujutluses välja higise ja tüdinuna (isegi kui nende tunded polnud tegelikult teistele sugugi nähtavad). Sellel on mitu mõju. Esiteks paneb see neid end kehvemini tundma, sest süveneb veelgi teadlikkus sellest, kuidas nad end tunnevad ja kuidas teistele paistavad. Teiseks teeb suurem teadlikkus oma välimusest, isegi kui see on läbinisti ekslik, neid endast veel rohkem teadlikuks. Kolmandaks ei lase endaga tegelemine teistele tähelepanu pöörata, näha, mis tegelikult toimub ja mida see tähendab. Neljandaks näitab kujutlus pigem seda, mida sotsiaalärevuses inimene kardab, kui tegelikkust. Kui inimene kardab paista rumal, näeb ta end kujutluses just niimoodi. Et kujutlused on vägevad tähenduse kandjad, on kujutlusel vahetu mõju, isegi kui see esineb vaid põgusalt. Kujutlus, et paistetakse rumal, võib näiteks inimesele tähendada, et igaüks näeb kohe tema rumalust ja et ta on sotsiaalselt saamatu. Sel moel paistavad kujutlused kinnitavat põhiveendumusi, ehkki tegelikkuses ei saa nad teha enamat kui neid esile tuua.
Seda liiki sotsiaalärev ettekujutamine aitab seletada sümptomeid ja sedagi, kuidas need võivad äkitselt võimenduda. Probleemist jagusaamiseks oleks kasulik õppida kujutlusi teadlikult ohjama ja uurida, kuidas näha asju teisest vaatenurgast. Siia alla käivad näiteks ladusa ja toimiva suhtlemise ettekujutamine ning meenutused olukordadest, mis nähtud teistpidi, seest väljapoole, pöörates rohkem tähelepanu teistele inimestele ja kõnealuse seltskondliku ürituse üksikasjadele.
Ülaltoodud näidetest on selge, et mõistus leiab sarnase tähendusega sündmuste vahel seoseid ja kujutlused kannavad neid tähendusi kõige tõhusamalt. Kujutlused on lõppude lõpuks sisemuses tekitatud: neid tekitav ja nende kuju mõjutav vägi on seesmine. Kujutlused luuakse konkreetsete veendumuste ja eelduste taustal ning need peegeldavad veendumusi (kognitiivne raamistik, millega läheneme maailmale) piltide või sõnadena või sümboolselt, kas või unenägudes. Näiteks võib põgus kujutlus hetkest, mil kogelesite