Võit madala enesehinnangu üle. Melanie Fennell

väljuda olukorrast enesehinnangut kahjustamata. Nii mõtles näiteks Jane, et tal tuleb rohkesti aega kulutada sellele, et hoolikalt järele mõelda, mida inimesed kuulda võiksid tahta, ja püüda kõiki võimalusi oma kõnes arvestada. Kõne jooksul kavatses ta pidevalt jälgida kõiki märke, mis näitaksid, kui inimesed ei ole tema jutuga rahul, ja ta naerataks oma publikule palju. Jesse jälle uskus, et põhiline on näida sada protsenti enesekindla ja kompetentsena ning kavatses harjutada ja harjutada ja harjutada, et saada nii sisu kui ka esitusstiil absoluutselt viimase detailini paika. Ta kavatses hoolt kanda selle eest, et tema kõne täidaks lubatud aja viimseni, nii ei jääks aega küsimustele, millele ta ehk vastata ei oskaks.

      Mida teie teeksite, kui teil seisaks ees avalik esinemine, tagamaks, et teie kõige suuremad hirmud tõeks ei saa?

      Niisuguste enesekaitsevõtete probleem on selles, et ükskõik kui hästi teil ka ei läheks, jääb tunne, et tegemist oli peaaegu läbikukkumisega. Kui te poleks ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud, oleks juhtunud halvim. Niisiis ei ole teil jälle olnud võimalust ise veenduda, kas hirmudel oli alust või mitte, avastada, et teie ettevaatus oli tarbetu ja ülemäärane. Teile jääb tunne, et edu (ja ühes sellega teie eneseväärtuse kasvu) aluseks olid täielikult ettevaatusabinõud, mida kasutasite. Praktikas tähendab see, et kui tahate olla iseendaga rohkem rahul ja enesekindlam, tuleb niisugustele situatsioonidele, kus te tavaliselt ettevaatusabinõusid kasutate, läheneda “tühjade kätega”. Ainult nii toimides võite avastada, et ettevaatus on tarbetu – te saate ka selleta elult kätte, mida soovite.

       Murelikud ennustused võivad etteaste nurja ajada

      Mõnel juhul on võimalik, et ärevus tõepoolest nurjab teie etteaste. Te leiate end kokutamas, märkmed värisevad käes või muutub pea tõepoolest täiesti tühjaks. Nii võib juhtuda ka kogenud kõnelejaga. Oletame, et teiega toimus midagi niisugust: missugune oleks teie reaktsioon? Mis mõtted tuleksid pähe?

      Kõrge enesehinnanguga inimesed vaatleksid niisuguseid närveerimismärke pigem huviga kõrvalt kui tunneksid hirmu, nad peaksid toimuvat pinge all viibimise puhul mõistetavaks reaktsiooniks. Võibolla usuksid nad, et neil asjaoludel on täiesti normaalne närvis olla, nad oleksid päris kindlad, et nende närvilisus torkab teistele palju vähem silma kui neile enestele. Ja isegi kui teised märkavad, ei tee nad sellest numbrit. Lühidalt, kui jutt on enesekindlatest inimestest, ei lähe närvitsemine neile eriti korda. Nende isiklikud reeglid lubavad ka vähemat kui perfektset esinemist ja nad ei pea seda oma väärtuse näitajaks.

      Kui teil aga on madal enesehinnang, näete tõenäoliselt mis tahes raskusi või ebatäiuslikkust kui tõendit oma tavalise kasutuse, ebakompetentsuse või mille tahes kohta. See tähendab, et need ütlevad midagi teie kui inimese kohta. Loomulikult toidab see ühtlasi jätkuvalt madalat enesehinnangut. Olgu elu missugune tahes, te ei tegutse alati nii, nagu tahaksite. Üks osa madala enesehinnangu ületamisest on hakata vaatama oma nõrkusi ja puudusi – kõike, mida te ei tee eriti hästi ja kõiki oma vigu – lihtsalt osana iseendast ja inimeseks olemise ühe aspektina, mitte aga põhjusena enda kui inimese totaalseks süüdistamiseks.

       Murelikud ennustused võivad viia oma edu alahindamiseni

      Vaatamata teie närveerimisele võib esinemine minna tegelikult lihtsalt suurepäraselt. Te ütlete, mida tahtsite öelda, inimesed paistavad olevat huvitatud, teie närvilisus ei lähe kontrolli alt välja, esitatakse mõned huvitavad küsimused, millele leiate head vastused. Oletame, et nii juhtuski: missugune oleks teie reaktsioon? Kas teil oleks enda üle hea meel – te olete teinud head tööd ja väärite tunnustavat õlalepatsutust? Või täidab teid näriv kahtlus, et saite hakkama üle noatera, publik oli heatahtlik, teil vedas või oli tähtede seis hea. Aga järgmine kord…

      Isegi kui kõik läheb hästi, võib madal enesehinnang rikkuda teie rõõmu oma saavutuste üle ja võib juhtuda, et ignoreerite, alahindate või jätate kõrvale kõik, mis ei sobi kokku teie valdava negatiivse nägemusega iseendast. Eelarvamus enese suhtes, mida kirjeldasime teises peatükis, takistab teil vastu võtmast ja aktsepteerimast tõendeid, mis sellele vastu räägivad. Niisiis on üks osa madala enesehinnangu ületamisest see, kui hakkate märkama ja nautima saavutusi ja häid asju oma elus. Kuues peatükk keskendub detailsemalt sellele, kuidas seda teha.

Põhiväite kinnistumine

      Ükskõik, kas te väldite keerulisi olukordi üleüldse, ümbritsete end tarbetute ettevaatusabinõudega, süüdistate ennast kui inimest, sest kõik ei läinud hästi, või alahindate ja eitate, kui hästi kõik tegelikult läks, tagajärjeks on ikka tunne, et teie negatiivsed enesekohased veendumused on tõepoolest kinnitust leidnud. Teil oli täiesti õigus – te olete kasutu, mitte küllalt hea, teid ei saa armastada või mis iganes see võib olla. Õigupoolest saate te seda endale öelda väga mitut moodi – “näete siis, ma teadsin seda kogu aeg, ma lihtsalt pole tasemel.” Ka võib põhiväite kinnistumine peegelduda rohkem tunnetes (kurbus, meeleheide) või kehalistes aistingutes (raskustunne, seest läheb õõnsaks). Ükskõik mis vormi kinnistumine võtab, oluline on sõnum, et see, mida te enda kohta juba varem teadsite, on taas kinnitust leidnud – te oletegi tõepoolest see, kelleks te end alati pidanud olete. Ja protsess ei pruugi siin peatuda.

Enesekriitilised mõtted

      Tunne, et teie negatiivsed enesekohased veendumused on kinnitust leidnud, viib sageli enesekriitiliste mõtete tulvani. Sõna “enesekriitiline” ei tähenda siin rahulikku tõdemust, et olete millegagi kehvemini hakkama saanud, kui oleksite tahtnud, või kutsunud kelleski esile negatiivse reaktsiooni, millele järgneks kaine kaalumine, kas asja parandamiseks on võimalik midagi konstruktiivset ette võtta. Siin mõeldakse selle all enda kui inimese süüdistamist. Enesekriitilised mõtted võivad lihtsalt vilksamisi peast läbi käia, enne kui teie tähelepanu millelegi muule pöördub. Aga te võite sattuda ka iseenda vastu sihitud rünnakute keerisesse, võib-olla üsna nõiaringisarnaselt. Näiteks kui Jesse (poiss, kelle isa teda õhtusöögilauas üle kuulas) arvuti kokku jooksis ja ta kaotas tähtsa dokumendi, mida kiiruga tähtajaks lõpetada oli püüdnud, ütles ta endale:

      Vaata nüüd, mis sa tegid. Sa oled täielik idioot. Kuidas sa võisid nii loll olla? Sa ajad alati kõik untsu – täiesti tüüpiline. Sa ei saa iial millegagi hakkama, sinus lihtsalt pole seda, mis vaja. Miks sa küll alati nii kasutu oled? Miks sa midagi tehtud ei saa? Sa lihtsalt raiskad siin Maa peal ruumi.

      Jesse kasutas juhtumit, mis polnud tegelikult absoluutselt tema süü, ära selleks, et kinnitada oma negatiivseid arvamusi iseenda kohta. Kuna ta eeldas, et arvuti kinnijooksmise põhjustas mingi oluline joon tema isiksuses, tundus talle ka, et sel on suur mõju tema tulevikule – nii hakkab alati olema. Arvatavasti võite ette kujutada pettumuse ja meeleheite segu, mida Jesse sel hetkel koges, ja seda, kui raske oli tal hakata olukorda rahulikult ja õigesti hindama.

      Enesekriitilised mõtted, nagu ka murelikud ennustused, mõjutavad tugevasti seda, kuidas me end tunneme ning oma elu elame. Nad aitavad madalal enesehinnangul püsida. Mõelge omaenda reaktsioonidele, kui miski läheb untsu või ei kuku välja nii, nagu kavatsesite. Mis turgatab neis olukordades pähe? Kas olete enda vastu karm? Kas alandate ennast ja sõimate nagu Jesse? Üks osa madala enesehinnangu ületamisest on õppida oma enesekriitilisi mõtteid ära tabama ja neile vastama ning leida realistlikum ja leebem vaatenurk. Kuidas seda teha, sellele keskendub üksikasjalikumalt viies peatükk.

Enesekriitiliste mõtete mõju emotsioonidele

      Kui Jesse arvuti kokku jooksis, jättis ta kogu projekti sinnapaika. Ta tundis end tõesti rusutuna, tal oli endast täiesti kõrini. Ta tahtis üksindusse tõmbuda ja haavu lakkuda, ta lihtsalt ei suutnud sundida end uuesti alustama. Jessel oli olnud plaan koos paari sõbraga nädalalõpuks ära sõita, aga nüüd ta seda ei suutnud. Ta ütles kõigile, et on haige, ja istus kodus, tegemata midagi erilist. Ta ei suutnud end isegi televiisorit vaatama sundida. Kuna millelegi muule mõelda ei olnud, hakkas mees hauduma tulevikumõtteid. Jesse arust polnud erilisi väljavaateid, et asjad edaspidi muutuksid, niisiis, mis mõtet oli vanaviisi jätkata?