Kolonelleitnant Quintas kutsus kohale demineerimismeeskonna ning tõlgi vahendusel kästi elanikel loomad minema ajada, et need autopommi kahjutukstegemisel surma ei saaks, koduloomad on ju nende talupoegade ainus elatusallikas. Auto oli umbes paarisaja meetri kaugusel talumajast palmide vahel, uksed lahti. Naised ja lapsed põgenesid naabertallu ning peitsid end mingisse kuuri. Üks vanem naine kriiskas vahetpidamata ning tõlk ütles, et naine karjub: mis neist loomadest enam, uskmatud tapavad nagunii kõik maha. Kuid siiski tormasid pearätikutesse mässitud vanemad naised ja tüdrukud loomi ohtlikust piirkonnast ära ajama. Talupojad on igal pool ratsionaalsed, kui kaalul on nende omand.
Mõne aja pärast kostis paar üksikut lasku. Iraagi armee sõdurid olid avanud tule ning kolonelleitnant Quintas teadis öelda, et tavaliselt nad mõne lasuga ei piirdu ja nii lihtsalt tuld pidama ei saa. Peagi toodi kohale ka teine pommimeister, käed kõvaplastist ribaga selja taha kinni teibitud. Tõlgi abil õnnestus kinnipeetute isikud üsna kiiresti kindlaks teha.
Kolonelleitnant Quintas küsis seejärel paarilt vanemalt naiselt, kas nad tunnevad kinnipeetuid. Tuli välja, et üks neist elab samas ja teine naabermajas. Seejärel pinnisime nooremaid naisi ja vanemaid lapsi, kas nad teavad midagi lõhkelaenguga auto kohta. Vanem naisterahvas oli ilmselt jõudnud kõiki instrueerida ning nad väitsid nagu ühest suust, et see pole nende auto ning nad ei tea selle kohta midagi öelda. Kuid nende vastused selle kohta, millal ja kuidas see auto nende maja õuele sattus, ei klappinud omavahel.
Vahepeal olid õhus patrullivad ründekopterid avanud pardakahuritest tule mingi sihtmärgi pihta kusagil kilomeetrite kaugusel ning peagi kostis ka paar kumedat plahvatust, mille tekitasid maapinda tabanud raketid. Iraagi sõdurid, kes julgestasid pommiauto ümbrust, tormasid trobikonnas saviplönnidest aia äärde kokku ning kõõritasid, kaelad õieli, plahvatuste suunas. Vahepeal kinnipüütud kondised lehmavared ehmusid ning tormasid uuesti laiali. Paar Iraagi sõdurit üritas jooksvat vasikat kinni püüda, aga see ei õnnestunud, vasikas põikles osavalt kõrvale, üks sõduritest kukkus ninali, relv raudapidi tolmu sisse. Pildikesed Iraagi külaelust 2005. aasta sügisel.
Seejärel küsitlesime põhjalikumalt paari 12–14 aastast poissi. Tahtsime teada, mida nad teavad lõhkeainega auto kohta, kuhu on majapidamises veel lõhkeainet peidetud ning kes perekonnast teevad sissidega koostööd või toetavad neid.
Vahepeal tegid demineerijad autopommi kahjutuks. Võimas kärgatus ehmatas ülekuulatavat poissi, nii et ta tõmbus kössi ja hakkas nutma. Peagi kostis veel ridamisi väiksemaid plahvatusi. Kolonelleitnant Quintas küsis poisilt, kas ta tahaks, et pomm tapaks süütuid inimesi, sest kui see pomm oleks lõhkenud selle kuuri lähedal, kuhu tema perekond on pugenud, oleksid kõik juba surnud. Poiss kordas kogu aeg nuttes: “Allahi nimel, ma ei tea midagi”, kuid ei murdunud ega rääkinud meile miskit.
Kolonelleitnant Quintas ei pidanud vajalikuks rohkem poissi pinnida, sest tal oli plaanis lasta lähedal asuvad majad veel kord väga põhjalikult koerte abil läbi otsida.
Seejärel pildistati kinnivõetuid koos asitõenditega, väiksemad laengud, traadirullid, käepärastest vahenditest valmistatud initsieerimisseadmed kuhjati telkmantlile ning sissid seati istuma selle kõrvale. Nad toimetatakse kõigepealt brigaadi kinnipeetavate kogumispunkti ning sealt edasi Abu Guraybi vanglasse.
Kolonelleitnant kiitis tubli saavutuse eest Iraagi allüksuse ülemat, kellele alluv allüksus oli autopommi avastanud. See olevat tema sõnul üsna haruldane, kui poolvalmis autopomm avastatakse enne, kui seda üritatakse lõhata.
Me asusime tagasiteele baasi. Kolonelleitnant Quintas teatas, et nüüd tuleb meie operatsiooni kõige ohtlikum osa, sest kõige rohkem rünnatakse motoriseeritud patrulle või konvoisid just tagasiteel baasi. Kell oli juba 13.10, kui me tagasi jõudsime, seega kestis meie seekordne patrull umbes kümme tundi.
Kell 1700 toimunud töökoosolekul sain mõnele faktile kinnituse. Kaks olulist isikut, kes kohe operatsiooni alguses kinni võeti, olid Karim Sateem ja Sayt Ali al-Jumaili, ühe sissirakukese juht ja tema lähem abiline.
Autopomm, mis oli saadud kätte Saba al Boorist idas paiknevas külas, koosnes viiest propaaniballoonist, kaheksast 130 mm suurtükimürsust ning mitmekümnest 23 mm õhutõrjekahuri mürsust. Sellest siis need demineerimisel tekkinud korduvad väiksemad plahvatused.
Kurb uudis õhtusel nõupidamisel oli see, et 2 meest Camp Tajis paiknevast diviisi logistikabrigaadist oli vahepeal surma saanud. Isevalmistatud lõhkekeha oli plahvatanud, rünnak oli suunatud nende konvoi vastu.
Eile anti mulle konteinerelamus uus, suurem tuba ning teise ohvitseriga kahepeale WC ja duširuum. Seadsin end sisse ja koristasin toa, mis on liiga suur, peenike liivatolm tungib siin igale poole. Hooldasin ka relvi ja varustust. USA armee pesula on kohe siinsamas staabi taga, pestud riided saab 24 tunni jooksul kätte. Käisin ka sõjaväepoes varustust täiendamas, ostsin korralikud WileyX päikeseprillid, T-särke, M-16 relvapuhastamisvahendite komplekti (ma pole kunagi suutnud harjuda selle kummalise relvapuhastamisnööriga, mis Galili relvahooldusvahendite komplekti kuulub) ja muud nipet-näpet. Saada polnud keskmise suurusega joogisüsteemiga kõrbeseljakotti. Leitnant Sprösser lubas mulle selle pataljoni varudest hankida.
Isegi sõjapiirkonnas on USA vägede baas nagu omaette maailm, siin Iraagis õigemini nagu väike Ameerika. Loomulikult ei sööda siin grammigi kohalikku toitu ega jooda tilkagi kohalikku vett, mis on loomulik, sest see oleks ohtlik. Aga lisaks tavalistele vajalikele rajatistele, nagu konteinerelamud, kaks suurt sööklat, pesulad, nii armee oma kui ka KBRi (Kellogg Brown Root Services) pesula (vormid triigitakse pärast pesemist, aga pesu pesemine võtab kaks-kolm ööpäeva aega), sõjaväepood, mis on täpselt samasugune nagu näiteks Norfolkis (müügil on ka sama kaup), on siin ka erinevad ameerikalikud söögikohad, näiteks Pizza-Hut, Taco Bell ja igasugused X-burgerid. USA sõjaväelased peavad tundma ennast siin nagu kodus, põhjendasid võitlejad nende olulisust. Vahest on neil õigus, sest nende teenistus Iraagis kestab aasta ning enamik on siin juba teist korda.
Söök on siin väga hea ja mitmekesine. Miks peaks keegi oma raha eest ostma hamburgeri, kui sööklas saab tasuta palju tervislikumalt süüa, kuid see on minu mõte ning kardan, et mul on paljudest asjadest võib-olla liiga lihtsustatud arusaam.
Üleeile hilisõhtul nägin, kuidas sõjaväepoe ees oleval avaral platsil, kus on midagi suure lava taolist, on üles seatud poksiring ning käib sõdurite omavaheline poksimatš, mida sajad võitlejad olid kogunenud jälgima ning võistlejatele häälekalt kaasa elama. Ma ei imestaks, kui järgmisena näeksin seal esinemas Madonnat või Bruce Springsteeni või mõnda väiksema kaliibriga poptähte. Ilmselt on ka see osa USAst väljaspool USAd.
Tänavad on nummerdatud nagu mis tahes USA linnas, näiteks minu konteinerelamu juurest pääseb 3. tankibrigaadi staabi juurde kõige otsemalt mööda 46. tänavat.
KBRil on siin ka oma baasisisene bussiliin, mitukümmend väikest Nissan bussi tiirutavad baasis ringi, loomulikult on seepärast siin ka bussipeatused. Kui jalgsi brigaadi staabi, söökla või majutuse suunas liigun, näen alati nii tsiviilisikuid kui ka sõjaväelasi seismas ja bussi ootamas. Ise eelistan käia jala.
Iraagis läheb vara pimedaks ja baas on siis nagu väike tuledesäras linn. Burgeriputkade poolt kostab tümpsu. Kõike seda vaadates on hetki, mil on raske uskuda, et siin käib sõda.
Näen hommikuti spordiriietuses jooksvaid USA sõdureid, tean, et tuhanded neist, eriti logistikaüksuste omad ja muu toetav personal ei tõsta kogu siinse teenistuse jooksul kordagi oma jalga baasist välja, neile on see tavaline garnisoniteenistus, pole vahet, kas USAs, Saksamaal, Koreas või siin. Üllatavalt palju on näha naissõjaväelasi. S-3 sihtmärkide osutamise poolel teeniv kapten Waldon tutvustas ühel päeval: ”Minu naine, kapten Waldon.” Minu küsimuse peale, kumb teist varem majoriks saab, vastas proua kapten Waldon: “Loomulikult mina, kuna ma olen üldiselt