Helena polnud mööda kitsast kõrvalteed veel kilomeetritki sõita saanud, kui mootor ühel hetkel väga kummaliselt plõksuma ja turtsuma hakkas. Neiu süda vajus kolinal saapasäärde. Mis jama see nüüd veel pidi olema? Ta aeglustas sõitu, ehkki kiirus oli niigi ehk vaid kolmkümmend kilomeetrit tunnis. Issand, leidis see auto nüüd ometi ka aja, mil jupsima hakata! Fakt oli see, et tema ise ei teadnud autodest, veel vähem nende mootoritest sama hästi kui mitte midagi. Juhiluba oli tal vaevu aasta ja auto tagaaknal ilutses roheline vahtraleht. Jah, ega tegelikult polnud siin midagi üllatavat, et auto üles ütles – tegemist oli ikkagi pea kakskümmend aastat vana sõiduriistaga, mille eest Helena oli maksnud ei rohkem ega vähem kui viis tuhat krooni. Niigi oli õigupoolest hästi, et selle aasta jooksul polnud masinaga mingeid suuremaid probleeme ette tulnud. Seda enam oli Helena aga nõutu ja hirmul nüüd, kus häda tõesti kätte näis jõudvat. Ta sõitis nüüd sootuks aeglaselt ja lootis hinge kinni pidades, et ehk õnnestub siiski veel kuidagi läbida need paar kilomeetrit, mis teda vanaema majast lahutasid.
Ja siis, küsis Helena endalt. Mismoodi sa sealt sügavate metsade keskelt tagasi kavatsed saada? Ent vahest ei olnudki autol midagi tõsist viga, võib-olla oli lihtsalt kange külm selle romu kergelt rivist välja löönud? Pole ehk mõtet enneaegu paanikasse sattuda… Tõepoolest, imelik mürin mootoris oli justkui vaiksemaks jäänud ja näis tasapisi vaibuvat. Helena julges juba kergendatult hingata. Kiirust tõsta ta igaks juhuks ei söandanud. Vaikselt ja ettevaatlikult, nii kahekümnega loksus ta mööda valget helkivat teed edasi ning jumal tänatud, juba tuligi keerata päris metsa vahele, kust majani oli jäänud vaid mõnisada meetrit. See pisike metsatee ei olnudki lumme mattunud, nagu Helena oli kartnud. Auto libises üsna edukalt läbi hangede ning aeg-ajalt võis kuulda, kuidas puuokstelt kergete mütsakutega lund auto katusele pudeneb. Helena vaatas aknast välja ja tõdes, et mets näeb välja täpselt nagu mõnel talvisel piltpostkaardil. Kõik need paksu lumeglasuuriga kaetud kuused ja kasepuud ning õhus aeglaselt keerlevad lumehelbed tekitasid kummaliselt piduliku ja harda meeleolu ning tol hetkel läks täiesti meelest põhjus, mis teda siia pakku oli ajanud.
Aegamisi keeras Helena maja ette ja jäi seda enne autost väljumist hetkeks silmitsema. Vanaema pisike telliskivipunaseks värvitud puumaja oli just samasugune, nagu ta lapsepõlvest mäletas. Jah, muidugi olid aastad oma jälgi jätnud ja majaseintel võis näha päris palju hallikaid laike, kust värv maha koorunud, ent üldmulje oli ikka sama mis kakskümmend aastat tagasi.
Helena astus autost välja ja lõi ukse kinni, nii et sahmakas lund katuselt ja ukse küljest maha pudenes. Ta suundus kuuri juurde, keeras selle taskupõhjast kougitud võtmega lahti ja taris välja suure, punase käepidemega lumelabida.
Keskeltläbi pool tundi hiljem toetas ta end labidale ja heitis tehtud tööle võiduka pilgu. Maja uksest võis nüüd vaevata sisse pääseda, samuti oli pärast suurema lume kokkukraapimist ilmselt tunduvalt mugavam end siit autoga välja manööverdada. Helena oli tehtuga rahul.
Uksest sisse astudes tekkis mõnusalt nostalgiline tunne. Justkui oleks tagasi lapsepõlve sattunud. Kõik oli samamoodi, isegi asjad samadel kohtadel, kus aastaid tagasi. Ema oli küll mõelnud hakata majas remonti tegema, et oleks mugav suvitamas käia, ning möödunud suvel isegi elutuppa kamina lasknud ehitada, ent sinnapaika see asi siis jäigi. Ei olnud emal ega Kaarlil aega hakata siin maal mässama. Seepärast kattiski nii elu- kui magamistoa seinu nõukogudeaegne hallikate lilledega tapeet ning kööki tumekollane, järjest enam pudenev krohv. Siinsamas elutoa nurgas, otse kamina kõrval seisis ikka veel see sama vanaaegne beež kummut ning selle peal suur pruun kerratõmbunud koera kuju ja mõranenud kristallvaas. See vaas oli olnud sünnipäevakink vanaisalt ning seetõttu polnud vanaema raatsinud seda ära visata ka pärast seda, kui see laua pealt maha oli kukkunud – mis sellest, et vett ega lilli polnud selles enam võimalik hoida.
Isegi lõhn oli siin samasugune, nagu Helena oma lapsepõlvest mäletas. Selline natuke mõrkjas ja natuke magus, justkui segu raudrohust ja karamellkommidest. Ta seisis tükk aega keset elutuba ning hingas seda tuttavat lõhna mõnuga sisse.
Alles pikapeale hakkas Helena tundma, et terve maja on külm kui hundilaut. Muidugi, eks seda võis ka arvata. Tüdruk tassis kärmesti autost puukoti kohale, loopis mitu halgu tuleasemele ja süütas külmast kohmetunud kätega esimese tiku. See võbeles hetke ja kustus siis. Korraks jäi Helena nõutuks, ent märkas siis kamina kõrval hunnikut vanu ajalehti – küllap olid ema ja Kaarel need suvel siia jätnud – ning rebis ühe neist tükkideks ja toppis koldesse.
Seekord läks süütamine juba edukamalt. Ajalehed ei olnud päris kuivad, seepärast ei põlenud need küll hästi, ent vähemalt ei kustunud tuli sedakorda ära. Helena puhus meeleheitlikult, pikapeale võtsid halud tuld. Juba teist korda oli Helenal põhjust enda üle uhke olla. Ta toetas pea vastu seina ning vaatas rahulolevalt, kuidas tuli üha eredamalt leegitsema hakkab. Saaks juba sooja! Sulemantlile vaatamata oli ta lõdisema hakanud ning isegi kinnastes sõrmed kipitasid külmast. Helena tõmbas varrukaotsad üle sõrmede, sel kombel hakkas natuke soojem. Ta hingas sügavalt välja ning märkas, et hingeõhk aurab samamoodi nagu õues. Tjah, ega see temperatuur siin nüüd oluliselt kõrgem olla saanudki.
Tuli praksus kaminas ja õige tasapisi hakkas justkui veidi soojemaks minema. Külm oli ikka, aga see polnud enam nii talumatu. Seni kamina ääres kössi tõmbunud Helenale tuli peatselt juba nii palju elu sisse, et ta ajas ennast uuesti püsti, rapsas püksid halgudest pudenenud purust puhtaks ja otsustas majas natuke ringi vaadata.
Otse elutoast läks uks vanavanemate pisikesse magamiskambrisse. Aknapoolse seina ääres seisis kõrge tumepruuniks lakitud riidekapp ning otse selle kõrval akna all madal, punase-mustatriibulise riidega kaetud kaheinimesevoodi, selle kõrval omakorda aga pisike kapp, mille peal troonis luitunud roosa varjuga öölamp. Teise seina ääres seisis peenikestel jalgadel samuti tumepruunis toonis puidust lillepostament. Helenale meenus, et vanaema oli sellel hoidnud savipotti toakasega. Vanaema armastas üldse igasuguseid toataimi, aga just see kask oli alati olnud tema lemmik. Ainult et… pärast vanaema surma polnud kellelgi mahti tema lillede eest hoolitseda. Mõned neist, ühe suure kaktuse, sõnajala ja aaloe oli Helena endale võtnud, ülejäänud jäid aga siia ja surid välja. Helena oli soovitanud ka emal mõned lilled koju võtta, aga ema keeldus. Nende kodus olevat taimi niigi juba kõik kohad täis.
Jah, vanaema armastas tõesti lilli. Kunagi oli tal ju siinsamas, magamiskambri akna all olnud vägev lillepeenar. Helena astus voodi juurde ja küünitas ennast aknast välja vaatama. Praegu polnud seal muidugi peale poolde seina ulatuvate hangede midagi ja poleks tegelikult olla saanudki – lillepeenar oli hingusele läinud juba tükk aega enne vanaema surma, siis kui ta juba nii haigeks ja viletsaks oli jäänud, et ei jõudnud nende eest enam hoolitseda. Helena suu kiskus korraga naerule. Talle meenus üks aastatetagune lugu, mis nüüd, täiskasvanuna tundus päris naljakas, ehkki toona polnud ta sugugi aru saanud, miks kõik tema teguviisi üle nii kangesti itsitavad.
Helena võis tookord olla kusagil kuue- või seitsmeaastane. Maal peeti vanaema sünnipäeva ning ka onu Jaan, ema kaksikvend, oli seks puhuks koos oma perega kohale sõitnud. Onu lapsed olid Helenast mõned aastad vanemad, ent sellegipoolest oli nende kahe tüdrukuga vahva mängida. Kui onu lõpuks teatas, et neil on aeg end kodu poole sättima hakata, oli Helena päris pettunud. Vanaema oli tema tuju kiiresti parandanud, andes väikesele tüdrukule tähtsa ülesande. “Ole hea laps, mine too onu Jaanile mõned lilled,” palus ta ning ulatas väikesele Helenale käärid. Tüdruk kepsles rõõmsalt õue ja vaatas ringi. Milliseid lilli küll onule korjata? Talle hakkasid silma ilusad kollased lilled, mis kasvasid taamal kuuri seina ääres. Need meeldiksid onule kindlasti!
Kui Helena mõne aja pärast lillesülemiga tuppa jõudis, vakatas kogu seltskond hetkeks ning seejärel purskasid kõik naerma. “Kulla laps, see on ju puhas umbrohi,” sai vanaema lõpuks sõna suust. Aastaid hiljem sai Helena teada, et tema korjatud kaunite kollaste lilleõite ametlik nimetus oli harilik tõlkjas ehk rahvakeeli Rakvere raibe. Ja tegemist oli tõepoolest kõige pesuehtsama umbrohuga. Tookord oli ta muidugi üsna hämmeldunud ega saanud sugugi aru, mida ta valesti