Võit hasartmängusõltuvuse üle. Alex Blaszczynski

üsna kiiresti. Neile meeldib tegelda uute asjadega ning nad kalduvad toimima impulsiivselt, mõtlemata oma tegude tagajärgedele. Üsna tõenäoliselt kalduvad nad juba teismelistena alkoholi ja muude mõnuainetega eksperimenteerima ning neil on raske pikka aega ühes kohas töötada, sest nad kaotavad oma tegevuse vastu peagi huvi. Üldiselt pole neil elus ühtki pikaajalist eesmärki ega ambitsiooni. Nende inimeste puhul algab mängurlus tunduvalt varasemas eas, koguni lapsepõlves, ning võib kiiresti välja viia tõsiste rahaprobleemideni. Üsna sageli tekib mängutung puhangutena, koos täiendava ohuga sattuda kaotustest suurde depressiooni ja hakata liigselt alkoholi tarvitama, mis samuti toimub puhanguti. Niisugune kombinatsioon suurendab enesele viga tegemise tõenäosust.

      Peter oli intelligentne 25aastane aerosoolvärvija, kellel õnnestus kooliaastad läbida ilma kuigi palju pingutamata. Tal oli koolis pidevalt probleeme, sest ta tegi klassis lollusi ning eelistas koolitundidele aktiivset ajaveetmist, tegeles korraga paljude spordialadega. Noorukina pidi ta alati olema sündmuste keskpunktis, keset klubivõi baarimelu või sõitis ringi mootorrattaga, jõi sageli liiga palju ja proovis järele suure hulga erinevaid kanepitooteid. Juba noores eas meeldis talle kõige peale kihla vedada, sageli ka väljakutsena. Raske töö polnud teda eales huvitanud. Töökoha leidmine polnud talle raske, sest ta elas väljapoole, oli meeldiva loomuga ja intelligentne, kuid ta ei pidanud ühtki töökohta kauem kui 6–12 kuud. Kui töö talle läbi ja lõhki tuttavaks sai, kaotas ta selle vastu huvi ning pöördus hoopis hasartmängude ja seltsielu poole. Varastes kahekümnendates muutus ta üha rahulolematumaks ja depressiivsemaks, sest tundis, et ei jõua elus edasi. Õnneks julgustas Peteri sõbratar teda nõustaja juurde minema, kes õpetas noormehele mõnda selles raamatus tutvustatud tehnikat, mis aitasid tal oma impulsiivset käitumist kontrolli all hoida. Kuigi Peteri impulsiivsus praegugi aeg-ajalt välja murrab, läheb tal pärast kaht aastat nõustaja juures käimist üldjoontes hästi.

      Kui peaksid kuuluma impulsiivsete mängurite kategooriasse, on oluline, et sa lisaks selle raamatu lugemisele pöörduksid ka nõustaja või psühholoogi poole (küsi lähemat nõu oma perearstilt) ning läheksid ka psühhiaatri või närviarsti vastuvõtule, kes kirjutab sulle välja kohase antidepressandi, mis su probleeme leevendab.

      4

      Millist mõju avaldab probleemne mängurlus mängurile?

      Hr A. B. on 25aastane abielus elektritehnik, kes alustas hipodroomil hobustele panustamist, kui oli 18aastane. Ta mängis ühel võidujooksul koos sõpradega totalisaatoril ja võitis väikese panusega üsna suure summa. See tekitas temas põnevust ja kujundas uskumuse, et tal on võitjate väljavalimiseks erilisi oskusi. Sellest ajast alates sai temast regulaarne totalisaatoril mängija, kes registreeris oma panused ühe kihlveokontori kaudu. Talle meeldis töökaaslastega võidujooksudest rääkida ja edetabelit uurida.

      Aasta pärast tekkis tal eelistus panuste tegemiseks ise hipodroomile kohale minna, sest see suurendas mänguvõimalusi. Ta hakkas mängima peaaegu iga päev, võttes selleks sageli töölt vaba aega. Kaotused ei teinud talle erilist muret, sest ta võis raha laenata, mõnda aega rahata olla või mõne eseme pandimajja viia.

      22aastaselt hr A. B. abiellus. Kuigi mehe totalisaatoriharrastusest teadlik, ei adunud naine tema hasartmängukäitumise täit ulatust ning mees oli mures, et kui naine sellest aimu saaks, astuks ta samme mehe tegevuse takistamiseks. Järelikult tuli tal kõiki oma mängurluse tõendeid varjata. Kaotuste tasategemiseks avas ta salajase panga- ja krediitkaardiarve ning hakkas erinevate arvete vahel maksetega žongleerima. Mõnda aega läks kõik hästi, kuid lõpuks tähendasid korduvad kaotused, et tal tuli laenu võtta. Kui ta võidulootuses panuseid suurendas, et end rahamuredest vabastada, hakkasid ka võlad kuhjuma.

      Finantsprobleemide süvenemise tõttu halvenes mehe kehaline ja emotsionaalne tervis. Ta muutus tujukaks ja kergesti ärrituvaks ning võis sageli algatada koduseid vaidlusi, mis andsid talle vabanduse majast lahkuda, et hipodroomile minna. Kõik see muutis suhte abikaasaga stressirohkeks.

      Peagi oli hr A. B. ammendanud kõik seaduslikud laenuvõimalused ja hakkas töölt esemeid varastama, et nende müügist sularaha saada. Vahepeal muutus naine mehe isiksusemuutuste pärast murelikuks. Kuna mees puudus sageli töölt ja veetis üha rohkem aega väljaspool kodu, jõudis naine järeldusele, et tal oli kusagil käimas armulugu.

      Lõpuks tulid mehe seadusevastased teod päevavalgele ja ettevõte kutsus kohale politseiuurija. Hr A. B. naine tundis õudust, nii mehele esitatud süüdistuste ja kohtus tunnistuse andmise vajaduse kui ka hiigelsuure võlasumma tõttu, mille mees endale kaela oli tõmmanud. Oli oht, et võla ja kõikide kohtuprotsessiga kaasnevate kulude tasumiseks tuleb nende ühine kodu müüa. Naise usaldus mehe vastu oli täielikult kadunud ja ta kaalus lahutust.

      Juhtum annab aimu, kui mitmel moel võib patoloogiline mängur oma üldise kitsikuse tõttu isiklikku ahastust kogeda. Tulemused mõjutavad inimese emotsioone, käitumist, kehalist tervist ja mõtlemisprotsesse. Mõnda nende mõjude näidet vaatame lähemalt allpool.

Depressioon

      „Tundsin lootusetust. Töö ei pakkunud mulle enam mingit rahuldust. Miski ei elavdanud mind, isegi mitte kinnominek. Kolm tuhat naela võlgu, ei suutnud ma keskenduda ka klientide vastuvõtmisele ja ettevõtte toodete müügile. Tahtsin vaid edetabelit uurida, et järgmiseks jooksuks võitja välja valida, seega jätsin mõnikord kliendikohtumised ära või müüsin vähem, et pääseda koosolekult välja, võidujooksu ülekannet kuulama. Mu ülemus oli mul pidevalt kukil ja naine vajas uut pesumasinat. Kuidas pidin ma kõik need nõudmised täitma? Miks ei saa inimesed mind lihtsalt rahule jätta, mõtlesin ma; kõik, mida ma vajan, on omapead jätmine. Jõudsin punkti, kus mul polnud enam energiat ega soovi ühegi asja nimel pingutada. Soovisin, et võiksin kogu päeva lihtsalt voodis lamada.“

      Kliinilised uurimused on järjepanu tõendanud, et kuni 75 % mängusõltlastest kannatab raske depressiooni all. Selle tundemärkideks on rõhutud ja lootusetu meeleolu, masendus, teistega suhtlemise vältimine, isukaotus, huvipuudus tegevuste suhtes, nõrgenenud motivatsioon, unehäired ja ärrituvus. Kehaliste sümptomite hulka kuuluvad sageli peavalud ja üldine halb enesetunne. Depressiivsele inimesele tundub tulevik tõepoolest äärmiselt kõle ja rõõmutu, sest ta ei suuda näha ühtki lahendust ega põgenemisteed õnnetust seisundist

      Mõned arstid väidavad, et depressioon on üks peamistest jõududest, mis inimestes eeskätt üldse hasartmängusõltuvust tekitab, teised aga ütlevad, et see on hoopis tõsiste isiklike ja rahaliste probleemide loogiline tagajärg. Sellele küsimusele pole ühest vastust veel leitud. Selge on aga see, et õnnetuolek, üksindus, enesega rahulolematus ja vilets enesetunne on mängusõltlase iseloomulikud tunnused, kuid kõiki neid tunnuseid on võimalik kõrvaldada.

      Natalie mängis mänguautomaatidel maha oma pensioni. Tema krediitkaartidel oli kokku viiesaja naela suurune võlg. Ta oli mures oma hooldekodus viibiva venna pärast ja närvitses tütre pärast, kes tarvitas narkootikume. Üksinda elades tundis ta, et on oma olukorras lõksus, võimetu nägema, kuidas saaks võlad tasutud ja elamiskulud kaetud. Temale oli hasartmängimine tühjas ja rõõmutus elus ainus lohutuse ja naudingu allikas. Igal õhtul nuttis ta end muretsedes magama.