2. peatükk
Robie pööras ümber viimase nurga. Ta kuulis giidi rääkivat päheõpitud juttu, mida esitati müstilisel, tontlikul häälel. Teatraalsusel on menu, mõtles Robie. Tegelikult oli sel ainulaadsel häälel tema tänaõhtustes plaanides oluline osa.
Läheneti järsult paremale pöörduvale ristmikule. Huviretkelised suundusid sinnapoole.
Robie samuti, ainult et vastassuunast.
Ajastus oli nii täpne, et pisimatki viga polnud karta.
Robie loendas samme. Ta teadis, et giid tegi sedasama. Nad olid koguni sammupikkusi harjutanud, et need täiuslikult sobiksid. Seitse sekundit hiljem ilmus giid, kes oli sama pikk kui Robie ja samasuguse kehaehitusega, üll samuti mungarüü, kõigest viis sammu oma grupist eespool tänavanurga tagant nähtavale. Tal oli taskukamp käes. Ainult seda ei saanud Robie jäljendada. Mõlemad käed pidid mõistetavatel põhjustel olema vabad. Giid pööras vasakule ja kadus kaljusse raiutud lõhesse, kustkaudu pääses teise ruumi, millel oli eraldi väljapääs.
Teda märganud Robie pöördus seljaga meestesalga poole, kes pidid mõni hetk hiljem nurga tagant välja ilmuma. Üks käsi vajus rüü all vööle kinnitatud magnetofoni juurde ja lülitas selle sisse. Giidi dramaatiline hääl kaikus edasi, jätkates lugu, mille ta oli hetk enne ümber nurga pööramist katkestanud.
Robie poleks kuidagi tahtnud selga kellegi poole pöörata, kuid teisiti poleks plaanist asja saanud. Meestel olid valgustid. Nad oleksid märganud, et ta pole giid. Et ta ei räägi. Et ta kannab ööprille. Hääl vaibus. Ta astus edasi.
Ta aeglustas sammu. Talle jõuti järele. Valguskiired libisesid tal üle selja. Ta kuulis kõikide hingamist. Nende lõhna. Higi, Kölni vee ja toidu juurde söödud küüslaugu lõhna. See oli olnud nende viimane söömaaeg.
Või minu, sõltuvalt sellest, kuidas kõik edeneb.
Aeg oli käes. Ta pöördus.
Sügav noatorge paiskas ühe mehe jalust. Too varises põrandale, hoides lõhestatud sisikonda kinni. Robie tulistas teist meest näkku. Summutatud lask plaksatas nagu kõrvakiil. See kajas kaljuseintelt vastu, segunedes surevate meeste karjetega.
Teised juba reageerisid. Siiski polnud nad ehtsad professionaalid. Nad jahtisid nõrku ja oskamatuid. Robie polnud üks ega teine. Oli jäänud veel kolm, kuid ainult kahest võis ohtu karta.
Robie viskas noa, mille ots tabas kolmandat meest rinda. Ta vajus kokku, süda peaaegu pooleks lõhestatud. Mees tema selja taga tulistas, kuid Robie oli juba kõrvale viskunud, kasutades kolmandat meest kilbina. Kuul tabas kivi. Osa sellest jäi seina sisse. Osa põrkas rikošetiga vastasseina. Mees tulistas teist ja kolmandatki korda, kuid ei tabanud märki, sest temas tulvas adrenaliin, mis oli tema lihvitud motoorseid oskusi häirinud ning põhjustanud möödalasu. Meeleheitlikult päästis ta valla kuulirahe, tulistades magasini tühjaks. Kuulid põrkasid kõvalt kivilt tagasi. Üks kuul tabas esimest meest rikošetiga pähe. See ei tapnud teda sel lihtsal põhjusel, et ta oli juba verest tühjaks jooksnud ning surnud ei sure teist korda. Viies mees oli enda põrandale heitnud ja katnud pea kätega.
Robie oli seda kõike näinud. Ta viskus põrandale ja tulistas ühe lasu mehele number neli laupa. Nõnda ta neid nimetas. Numbrid. Näota numbrid. Nõnda oli lihtsam tappa.
Nüüd oli jäänud ainult mees number viis.
Viies oli ainus põhjus, miks Will Robie oli täna Edinburghi lennanud. Teised olid lihtsalt kõrvalised ohvrid, kelle surm oli suurejoonelises salaplaanis tähtsusetu.
Number viis tõusis ja taganes, kui Robie jalule hüppas. Viiendal ei olnud relva. Tema meelest puudus selle kandmiseks vajadus. Tema oli relvadest üle. Nüüd kahtlemata ta kahetses seda otsust.
Ta palus. Ta anus. Lubas maksta. Nii palju kui nõutakse. Kui püstol tema poole pöördus, hakkas ta ähvardama. Ta on väga tähtis mees. Tal on vägevad sõbrad. Mida ta küll Robiega teeb. Kui hirmsates valudes Robie piinleb. Tema ise ja kogu ta perekond.
Robie ei kuulanudki seda. Ta oli seda kõike varemgi kuulnud.
Ta tulistas kaks korda.
Paremasse ja vasakusse aju poolkerasse. Alati saatuslikud lasud. Nagu täna õhtulgi.
Number viis suudles kivipõrandat ning paiskas viimase hingetõmbega Robie poole needuse, mida kumbki neist ei kuulnud.
Robie pöördus ja lahkus sama kaljulõhe kaudu nagu selle huviretke giid.
Šotimaa polnud teda tapnud.
Ta oli selle eest tänulik. Robie magas pärast viie mehe tapmist sügavat und.
Ta ärkas kell kuus ning sõi hommikueine siinsamas peatuspaiga lähedal kõrvaltänavas asuvas kohvikus.
Hiljem läks ta Balmorali hotelli kõrval asuvasse Waverly jaama, kus istus Londoni rongile. Enam kui neli tundi hiljem saabus ta King’s Crossi vaksalisse ja sõitis taksoga Heathrow’sse. British Airwaysi Boeing 777 startis pärastlõunal. Nõrga vastutuulega lennates jõudis see seitse tundi hiljem Dullese lennujaama. Šotimaal oli olnud pilvine ja jahe. Virginias valitses palav ja kuiv ilm. Päike oli juba tükk aega läände laskunud. Päevakuumus kergitas pilvi, kuid tormi polnud karta, sest selleks jäi niiskusest vajaka. Emake loodus jaksas ainult ähvardavat nägu teha. Lennujaama terminali ees ootas teda auto. Nimesilti polnud näha.
Must sportmaastur.
Valitsuse numbrimärk.
Ta istus autosse, vajutas turvavöö klõpsatades kinni ja võttis istmele asetatud Washington Posti numbri. Ta ei öelnud juhile midagi. Too teadis niigi, kuhu on vaja sõita.
Liiklus Dullese tasulisel maanteel oli üllatavalt hõre.
Robie telefon hakkas vibreerima. Ta vaatas ekraanile.
Üksainus sõna. Õnnitleme.
Ta pani telefoni pintsakutaskusse tagasi.
“Õnnitleme” oli tema meelest vale sõna. Ka “tänan” oleks olnud väär. Ta ei osanudki arvata, missugune sõna viie inimese tapmise puhul sobivalt kõlaks.
Võib-olla sellist sõna polnudki. Võib-olla piisas vaikimisest.
Ta jõudis Põhja-Virginias Chain Bridge Roadil asuva hoone ette. Ei mingit aruandmist. Parem, kui midagi ei talletata. Kui peaks algatatama juurdlus, siis ei leia keegi salvestist, mida pole olemas.
Kui aga miski untsu läheb, siis ei ole Robiel ametlikku kaitset loota.
Ta suundus kabinetti, mis polnud ametlikult tema oma, ehkki mõnikord ta kasutas seda. Hilisest tunnist hoolimata töötas seal inimesi. Nad ei rääkinud Robiega. Nad isegi ei vaadanud tema poole. Ta teadis, et neil pole tema tegevusest aimugi, kuid seevastu teadsid nad hästi, et temaga ei tohi suhelda.
Ta istus laua taha, vajutas arvutiklahvidele, saatis mõne meili ja vahtis välja aknast, mis tegelikult polnudki aken. See oli lihtsalt päikesevalgust simuleeriv valguskast, sest ehtne aken võimaldanuks võõrastel sisse pääseda.
Tund aega hiljem sisenes tainja näoga lihav mees, kortsus ülikond seljas. Nad ei tervitanud teineteist. Lihav mees asetas mälupulga Robie ette lauale. Seejärel ta pöördus ja kadus. Robie vahtis hõbejat eset. Järgmine ülesanne oli juba valmis. Viimasel mõnel aastal oli neid üha kiiremas tempos lisandunud.
Ta pistis mälupulga taskusse ja lahkus. Seekord juhtis ta ise Audit, mis oli pargitud kõrvalgaraaži. Ta laskus mugavale istmele. See oli tema Audi, oli juba neli aastat tema oma. Ta sõitis sellega turvakontrolli värava kaudu välja. Ka valvur ei vaadanud tema poole.
Nähtamatu mees Edinburghis. Robie teadis, mis tunne on olla nähtamatu.
Avalikule maanteele jõudnud, vahetas ta käiku ja kiirendas.
Telefon vibreeris taas. Ta vaatas ekraani.
Õnne sünnipäevaks.
See ei toonud talle naeratust huulile. Ta ainult pillas telefoni kõrvalistmele ja vajutas gaasi.
Kooki