Washingtoni see piirkond oli nii hilisel tunnil inimtühi ning läheduses polnud elumaju. Ainsad, kes uudishimulikult lähemale vantsisid, olid ilmselt kodutud.
Robie nägi, kuidas üks eakas mees, üll räbaldunud teksad ja tänavaelust mustaks muutunud särk, komberdas ukseavas papptahvlitest ja plastprügikottidest meisterdatud onnist kõnniteele. Ta põrnitses lõkketuld, mis äsja oli olnud sõitjatega buss, ja karjus pehkinud hammaste vahelt: “Pagana pihta, kas keegi grillib seal midagi maitsvat?”
Robie upitas enda aegamisi jalule. Ta keha valutas löökidest, järgmisel päeval on sinikaid palju rohkem näha ja need valutavad veelgi hullemini. Ta otsis pilguga tüdrukut ning märkas teda kolm meetrit oma kukkumiskohast eemal.
Tüdruk lamas pargitud Saturni juures, mille külgaknad olid plahvatuses purunenud. Robie viskus tema juurde ja pööras ta ettevaatlikult ümber. Ta otsis pulssi, leidis selle ja ohkas kergendatult. Ta vaatas tüdruku üle.
Verd polnud näha, ainult mõni kriimustus näol, kus see oli sillutist riivanud. Jääb elama.
Mõni hetk hiljem avanesid tüdruku silmad.
Robie vahtis granaati, mida ta ikka veel peos surus.
“Kas sa jätsid samasuguse ehtsa granaadi bussi?”
Tüdruk tõusis aeglaselt istuli ja vaatas hävitatud bussi poole.
Robie arvas, et tüdruk peaks nähtule kuidagi reageerima, kuid too ei lausunud midagi.
“Keegi soovib kangesti sinu surma,” ütles ta. “Kas sa oskad aimata, mis on selle põhjus?”
Tüdruk tõusis, märkas sealsamas mõne sammu kaugusel vedelevat seljakotti, võttis selle, kloppis tolmust puhtamaks ja heitis rihma õlale. Ta vaatas üles Robie poole, kes kõrgus tema kohal.
“Kus on sinu püstol?” küsis tüdruk.
See tuli Robiele ootamatult. Ta ei teadnud, kuhu püstol oli kukkunud. Ta vaatas ringi, kükitas siis ja vaatas tänava ääres seisvate autode alla. Seal oli rentsli äravooluava. Võib-olla paiskas tema jalust maha niitnud plahvatus püstoli sinna.
“Sinu asemel otsiksin selle üles.”
Robie silmitses tüdrukut. Too piidles teda mõne sammu kauguselt.
“Miks?”
“Sest arvatavasti läheb sul seda vaja.”
“Miks?” küsis Robie uuesti.
“Sest sind nähti koos minuga.”
Robie ajas end sirgu. Oli kuulda uusi sireene. Keegi oli lõpuks abi kutsunud, sest undamine üha paisus. Päästjad kihutasid siia. Kodutu kutt tantsis nüüd ümber leekide, karjudes, et tahab veel rohkem.
“Ja miks on see oluline?” küsis Robie.
Tüdruk vaatas purustatud bussi poole. “Mis? Kas sul pole aru peas?”
Robie loobus püstoli otsimisest ja astus tüdruku juurde.
“Sa pead minema politseisse,” ütles Robie. “Sind võetakse kaitse alla.”
“Jah, muidugi.”
“Kas sinu arvates ei saa nad sellega hakkama?”
“Sinu asemel kaoksin siit.”
“Bussis ei jäänud kedagi ellu. Keegi ei räägi võmmidele, mis siin juhtus.”
“Mis siin sinu arvates juhtus?” küsis tüdruk.
“Selles bussis sai surma üle kolmekümne inimese, sealhulgas ka mees, kes püüdis sind tappa.”
“See on sinu arvamus. Mis seda kinnitab?”
“Seda kinnitab buss. Osaliselt. Ülejäänud peitub usutavasti sinu peas.”
“Jällegi on see ainult sinu oletus.”
Ta pöördus ja hakkas astuma.
Robie silmitses teda mõne hetke. “Tead, sa ei tule sellega üksinda toime,” ütles ta. “Sa eksisid millegagi või sind reedeti.”
Tüdruk pöördus tagasi. “Mida sa sellega öelda tahad?” Ta tundus esimest korda huvituvat, mida mehel on öelda.
“Nad järgnesid sulle bussi või juba ootasid sind. Viimasel juhul veeti sind lõksu. Neil oli luureandmeid. Nad teadsid seda bussi, väljumisaega, kõike. Seega sa kas tegid mingi vea ja lasksid endale järgneda või siis keegi usaldusalune pöördus sinu vastu. Kas üks või teine.”
Tüdruk vaatas üle õla põleva metallirisu ja inimkehade poole.
“Kuidas sa seda meest bussis tähele panid?” küsis Robie. “Mulle tundus, et ta tapab su otsekohe.”
“Peegeldus aknal. Toonitud klaas, seespool lugemislamp, väljas pimedus. Sama hea kui peegel. Lihtne teadus.”
“Sa lugesid raamatut.”
“Ma teesklesin raamatu lugemist. Nägin, kuidas see mees minu selja taha istus. Eespool oli kolm vaba rida. Tead, see tekitas kahtlust. Pealegi nägin tema bussi tulekut. Ta püüdis igati, et ma ei märkaks teda.”
“Seega oleksid ta ära tundnud?”
“Võib-olla.”
“Mina olin ka sinu selja taga.”
“Liiga kaugel, et oleksid saanud midagi ette võtta.”
“Niisiis panid ka mind tähele?”
Tüdruk kehitas õlgu. “Lihtsalt harjud kahtlast märkama.”
“Seega tuli ta sinu kannul bussi. Kas ta jälitas sind? Näen, et su käed ja põlved on porised. Sa vist kukkusid enne bussi jõudmist.”
Tüdruk vaatas oma põlvi, kuid ei vastanud talle.
“Sellegipoolest ei tule sa üksinda toime,” ütles Robie.
“Jah, sa juba ütlesid seda. Mida sa siis soovitad?”
“Kui sa ei lähe politseisse, siis võiksid tulla minuga.”
Tüdruk astus sammu tagasi. “Sinuga? Kuhu?”
“Kuhugi, kus pole nii ohtlik nagu siin.”
Tüdruk silmitses teda kaalutlevalt. “Miks sina siia ei jää, et võmmidega rääkida?”
Robie silmitses tüdrukut ja kuulatas sireene, mis olid juba vastumeelselt lähedale jõudmas.
“Kas su püstol oli kuidagi sellega seotud, et sa niisugusel kellaajal bussi sattusid?” küsis tüdruk. Ta seiras meest tähelepanelikumalt. “Sa ei tundu olevat sedasorti tüüp, tead.”
“Missugune?”
“Sa ei näe niimoodi välja, nagu peaksid tingimata öösel mingi armetu bussiga New Yorki loksuma. Nagu ka mees, kes istus minu selja taga. See oli tema teine viga. On vaja riietuda vastavalt rollile.”
“Kui tahad tegutseda üksi, siis mine. Kindlasti jaksan neid veel paar tundi kinni pidada. Aga siis on sinuga lõpp.”
Tüdruk vaatas veel kord üle mehe õla põleva massi poole.
“Ma ei tahtnud, et veel keegi sureks,” ütles ta.
“Veel keegi? Kes veel suri?”
Robiel oli tunne, nagu tahaks tüdruk nutma puhkeda, kuid selle asemel ta küsis: “Kes sa oled?”
“Keegi, kes sattus millelegi peale ega taha seda sinnapaika jätta.”
“Ma ei usalda sind ega kedagi teist.”
“Ma