„Kuule, aga ülilahe!” hüüatas too nii, et ülejäänud klass paremalt end nende suunas pööras. „Mida sa kingituseks tahad, ütle!”
Niisiis ei jäänudki Erikul muud üle, kui tõesti see sünnipäevapidu korraldada.
Ta eeldas, et jõuab emaga pinna suhtes kokkuleppele. Ema ei teinud talle kunagi erilisi ettekirjutusi ega kutsunud teda korrale. Polnud ju vajadustki. Ema jaoks oli ime, ehkki samal ajal ka uudne see, kuidas poeg ise ja tasapisi oma otsuseid langetas. Jalgpalli, kooli, sõprade, tüdrukute – või õigemini nende puudumise – suhtes.
Erikule oli peamiselt tähtis, et ema muretsema ei peaks.
See turgatas talle esimest korda pähe vist juba enne kooliminekut. Ema valutas teadupärast alati südant, kuigi Erik ei taibanud enamjaolt põhjust. Tema ise oma emale küll kunagi muret ei valmistanud. Emapoolne vanaema suri, kui Erik oli 11. Kaotades ühe inimese, kelle pärast muret tunda, leidis Inga nüüd järgmise objekti oma eksämmas, Eriku isa emas. Aasta tagasi pargis täiesti juhusliku tulevahetuse kuuli ohvriks langenud naine ei suutnud pärast õnnetust enam voodist tõustagi. Nüüd käis Inga teda mitu korda nädalas vaatamas ja temaga lobisemas. Vaatamata sellele, et nad elasid isaga juba aastaid lahus või et isa oma ema käekäigu vastu ise suuremat huvi ei ilmutanudki. Mõistes küll suurepäraselt selle idee isekust ja ebaõiglust, arvas Erik, et sinna ta oma ema peo ajaks parema variandi puudumisel saadabki. Ja kuigi Erik polnud siiani kunagi halastamatu olnud, otsustas ta seekord proovida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.