Stseene meie elust. Johanna Reeds

mis ta elu oli mürgitanud. Samas ei soovinud ta, et Gerard teaks, et oma äraminekuga oli ta nii dramaatiliselt mõjunud oma poja saatusele. Ta ei tahtnud, et isa tunnetaks oma võimu nende üle.

      “Oota, ma keedan kohe kohvi,” ütles Gerard ja kadus kiiresti ukse taha.

      Norman tõmbas abitult käega üle juuste. Lõpuks oli saabunud tasumise tund, kuid ta ei teadnud, millest alata.

      Gerard pöördus tagasi kahe kohvikruusiga ja sirutas ühe poja poole. Norman hoidis hetke seda käes, soojendades peopesi ja kogudes mõtteid. Sa saad hakkama, julgustas ta ennast. Kui sa elus üldse midagi õppinud oled, siis on see raskuste ületamine.

      Gerard naeratas kohmetult, justkui kartes teha mõnd närvilist liigutust.

      “Ma tean, sa tahaksid minult paljude asjade kohta küsida…”

      “Ja-aah,” lausus Norman aeglaselt. “Ema andis mulle sinu aadressi, kuid ei teadnud, kus sa varem olid ja miks sa sealt ära sõitsid. Ta soovitas seda sinult endalt küsida.”

      Gerard noogutas.

      “Beatrice on ikka veel minu peale vihane, kuid kirjutas mulle, et rääkis sinuga. Ta ei teadnud, kas sa tuled või mitte. Ma hakkasin ka selles juba kahtlema.”

      “Ma ei osanud arvatagi, et mind siin nii väga oodati,” lausus Norman sarkastiliselt. “Sul kulus peaaegu kakskümmend aastat, et emaga ühendust võtta. Oleksid võinud ise mulle kirjutada.”

      Ja vabandada, lisas ta mõttes.

      Gerard selitas kurku.

      “Sinu ema ei tahtnud, et ma sulle survet avaldaksin ega andnud sinu aadressi. Poja…”

      Norman raputas pead.

      “Ole hea ja ära nimeta mind nii! Ärme hakka teesklema, et meie vahel on mingid suhted. Nii et kutsu mind Normaniks.”

      Isa langetas nõustumise märgiks pea.

      “No nii, ma siis tulingi,” ütles Norman. “Miks sa meid maha jätsid?”

      Värisevate kätega võttis Gerard laualt oma kohvitassi. Kuna ta vastusega viivitas, laskis Norman pilgul üle toa käia. Seinad olid paljad – ei maale ega perekonnapilte. Kas tõesti ei olnud isa pere juurest ära minnes isegi poegade fotosid kaasa võtnud? Või kriipsutas ta nad meelega oma elust maha?

      “Ma jõin,” lausus ta lõpuks kõlatult. “Sinu ema ütles ükskord, et mul tuleb valida pere ja pudeli vahel. Ja… ma tegin vale valiku.”

      Ta vaikis ja raputas pead.

      “Kõiges olen süüdi mina üksi ja ma kahetsen seda väga, väga.”

      “Hm,” suutis Norman vaid ütelda.

      Tuline kruus andis ta kätele sooja, kohv soojendas kurku ja magu, kuid tal oli ikka tunne, et süda on endiselt jääga kaetud.

      Siis meenus Normanile Sara ja ta süda läks soojemaks. Olin tema vastu ebaõiglane. Me oleme liiga erinevad, sellepärast ta lihtsalt ei suutnud mõista, mis sundis mind …

      “Mul on kahju, et sa nii õnnetu oled,” ütles Gerard, katkestades tema meeldivad mõtted Sarast.

      “Õnnetu?” kordas Norman.

      “Sinu emalt sain ma teada, et sul on kõik jube kehvasti läinud. Et sa pole siiani abiellunud ja üldse… Mul on väga kahju. Peale teie, minu poegade pole mul elus midagi paremat olnud. Aga mina, vana lollpea, võtsin ja vahetasin teid pudeli vastu. Kaks aastat tagasi oli see neetud mürk mind täiesti ära vaevanud ja ma hakkasin proovima oma elu parandada.”

      Gerard jäi vait ja raputas jälle pead.

      “Aga mis ma siin kogu aeg endast! Sina oled siin täna peamine, Norman. Ma tahaksin sind aidata.”

      “Ma ei vaja sinu abi,” lõikas Norman külmalt.

      Jumal küll, isa mõtleb, et mul on mingid meesteprobleemid! See veel puudus, et ta peaks mind võimetuks naistega suhteid sõlmima just moonutatud nooruse tõttu ja mind ka haletseks!

      “Minuga on kõik korras!”

      Gerard asetas kruusi lauale.

      “Kuid pole teada, kus Arthur on ja emaga sa ka eriti suhelda ei püüa.”

      “Ta teab, kust mind leida, kui ma talle vajalik olen.”

      Teda ei unusta ma kunagi, mõtles Norman. Ema vähemalt püüdis perekonda säilitada, kuid pärast sõda oli üksikul naisel seda raske teha. Ja ka praegu, kurat võtaks, pole kergem. Aga isaga on hoopis teine lugu. Ta on mees ja peab oma pahedega ise toime tulema!