Ta kustutas sigareti tuhatoosi.
“Ja siis?” küsis Ariel intrigeerivalt. “Abielu ei õnnestunud?”
“Jah,” vastas Stewart süngelt. “See abielu osutus äärmiselt ebaõnnestunuks. Ma mõistsin väga kiiresti, et olin teinud vea, kuid ei saanud kohe lahutada. Mitte skandaali kartuses – selliste asjade peale olen alati sülitanud –, aga sellepärast, et mu isa oli sel ajal väga haige. Tal avastati vähk. Ja loomulikul ei tahtnud ma tema lõppu kiirendada lahutusest teatamisega. Lahutuse andsin ma sisse kolm kuud pärast tema surma. See oli kaks aastat tagasi. Lahutusprotsess kestis kaua, kuid aasta tagasi sain jälle vabaks. Minu suure suguvõsa suureks pahameeleks,” lisas Stewart õela naeratusega.
“Miks nad nii rahulolematud olid?” imestas Ariel. “Kas Leticia meeldis neile?”
“Oo!” venitas Stewart tähendusrikkalt. “See pole õige sõna. Nad olid temast täielikus vaimustuses. Muide, nad on seda ka praegu. Kuid ma pean nende läbikäimise lõpetama. Täpsemalt, las suhtlevad, kui tahavad, ainult mitte minu territooriumil.”
“Selge,” ütles Ariel, kuigi ei taibanud eriti midagi. Ja suutmata end tagasi hoida, küsis: “Aga kas teil lapsi on?”
“Jumal tänatud, mitte,” vastas mees. “Mina sellelt naiselt lapsi ei tahtnud ja võtsin ette abinõud, et seda ei juhtuks.”
“Usun, et teie suguvõsa suureks pettumuseks,” märkis Ariel.
“Loomulikult.”
Ta valas tühjad pokaalid täis.
“Aga nüüd,” ütles ta, “koostame järgnevate tegevuste plaani. Kõigepealt otsustame pulmade küsimuse.”
“Pulmade?”
“Nojah. Mida teie siis arvate? Et lihtsalt paneme linnavalitsuses kahe tunnistaja juuresolekul nimed kirja?”
“Ja milline on teie ettepanek?”
“Peaaegu sama, kuid väheste külalistega ja…” Stewart vaatas Arieli kavala naeratusega, “luksusliku laulatuskleidiga pruudile. Palun, Ariel, ärge vaielge vastu,” palus mees, nähes, et naine on valmis protestima.
“Saage aru, ma pean oma sugulastele fotosid näitama!”
“Ega te neid juhuslikult pulma kavatse kutsuda?” salvas Ariel.
“Ei, sest ma ei ole rahul nende käitumisega,” tõsines Stewart. “See on omamoodi karistus – tagasihoidlik pulm välismaal ilma sugulaste ja ajakirjanduseta. Kuid minu “jumaldatud pruut” peab jalustrabav välja nägema. Tema ei ole ju minu ees milleski süüdi! Miks teda siis sellest lõbust ilma jätta?”
“Mis siis ikka, kõlab loogiliselt,” nõustus Ariel. “Küllap on see ka minule hea, sest ka mul on vaja kellelegi pulmafotosid näidata,” lisas ta, kõver naeratus näol, meenutades keelekandjaid naabreid, kes talle eluaegset vanatüdrukupõlve ennustasid.
“Siis on hästi,” rõõmustas Stewart. “Homme ostame kleidi, ülehomme abiellume ja lendame… ei, sõidame laevaga Inglismaale.”
“Miks just laevaga?”
“Nii on romantilisem.”
“Olgu,” nõustus Ariel, leides selle ettevõtmise päris hea olevat. Vaadanud kella, lisas:
“Mis siis ikka, kas me ei peaks nüüd lahkuma? Ma ei ole veel kõiki oma asju kokku pannud, aga aeg kiirustab takka.”
“Tõepoolest, on vist aeg,” nõustus Stewart. “Sööme magustoidu lõpuni, joome kohvi ja ma tellin teile takso… Muide, milleks takso? Ma viin teid ise autoga ära.”
“Pole mõtet. Minu kodulinn on päris kaugel, rohkem kui tunni autosõidu kaugusel. See reis väsitab teid ilmaaegu.”
“Vastupidi,” vaidles mees, “usun, et sõit autoga mööda vähekasutatavat teed aitab mul väsimust võita ja ajusid tuulutada.”
“Mis siis ikka, eks te ise tea.”
Reis Manchesteri oli tõepoolest meeldiv, ületades kõik Arieli ootused, nimelt oli ta kartnud, et Stewart kukub kihutama. Mees aga ei sõitnud eriti kiiresti ja nagu Ariel märkas, tundis end rooli taga äärmiselt sundimatult.
Esimesed pool tundi sõitsid nad vaikides, seejärel alandas Stewart kiirust, hakkas suitsetama ja Arieliga vestlema.
“Enne kui me laeva peale läheme,” ütles ta, “tahaksin teile esitada ühe delikaatse küsimuse.”
“Miks delikaatse?”
“Sellepärast, et minu palve, õigemini nõue võib teid solvata.”
Ariel turtsatas hämmeldunult.
“Olgu, rääkige, püüan teie sõnadesse rahulikult suhtuda.”
“See puudutab teie garderoobi.”
“Ah selles on asi!” naeratas Ariel. “Jah, ma mõistan. Tahate öelda, et minu riietus ei vasta teie ringkonna naisterahva omale. Olgu, ma riietun nii nagu teile sobib. Loomulikult teie kulul.”
“Iseenesestki mõista,” noogutas Stewart. “Kuid probleem on hoopis muus.”
Ta vaatas Arieli pisut kohmetu pilguga.
“Ma tahan, et te mitte lihtsalt ei ostaks kokku kalleid kaltse, vaid… muudaksite oma garderoobi radikaalselt.”
“No ma ju ütlesin, et ei vaidle vastu. Milles te siis probleemi näete?”
“Tahan, et te muudaksite oma riietumisstiili. Kui ma ei eksi, siis teie eelistate elegantset äristiili?” Mees vaatas Arieli sirelikarva kostüümi, mis koosnes kinnisest taljesse töödeldud pikkade varrukatega jakist ja põlvi katvast sirge lõikega seelikust. “On nii?”
“Noh, üldiselt küll.”
“Niisiis, mina tahan, et vahetaksite elegantse riietuse sportliku vastu. Mõistate, millest ma räägin? Liibuvad teksad, pulloverid… Ühesõnaga, peate välja nägema mitte nii nagu kolmekümneaastane intelligentne naisterahvas, vaid nagu… noh, nagu noorepoolne müüja mõnest sporditarvete poest.”
“Pagan võtaks!” pomises Ariel. “Muidugi ma mõistan, mida te silmas peate, kuid, lööge või maha, ma ei taipa, milleks teil seda vaja on. Kas olete oma eesmärgiks seadnud sugulaste šokeerimise?”
“Just see eesmärk mul ongi,” teatas Stewart rõõmsalt. “Jah, ma tahan, et te jätaksite äärmiselt ebameeldiva mulje nii minu snoobitsevatele sugulastele kui ka mõisa teenijaskonnale. Mõistan, et see tundub kummaline, kuid nii on vaja.”
Ariel kehitas õlgu.
“Noh, olgu. Kui te niimoodi tahate, minu jaoks tegelikult vahet ei ole.”
“See on tore,” oli Stewart rahul. “On lihtsalt suurepärane, kui te minu majas ei tseremoonitse. Käitute nii, nagu peab end üleval üks tahumatu ameeriklanna.”
“Mister Alex rääkis, et teie vanaema ei kannata ameeriklasi silma otsaski. Miks küll?”
“Kõik on väga lihtne – teie eellased võtsid meilt ju kolooniad ära. Meil olid Uus-Inglismaal maavaldused ja pärast seda, kui kolooniad kaheksateistkümnendal sajandil iseseisvuse saavutasid, jäi Hamiltonide perekond tunduvalt vaesemaks.”
Ariel vahtis Stewartit imestunud pilgul.
“Mis jama! Need sündmused toimusid ju nii ammu! Kuidas võib tänapäeval selliste eelarvamustega välja tulla?”
“Mina mõtlen ka nii. Kuid on inglasi, kes arvavad teisiti.”
Kuni Ariel Stewarti sõnade üle järele mõtles, peatas too auto teepervel. Seejärel lülitas sisse salongitule. Mõistmata, milles asi, pöördus Ariel Stewarti poole ja vaatas talle küsivalt otsa.
“Mis lahti on? Kas autoga juhtus midagi?”
“Rahunege, autoga on kõik korras. Otsustasin lihtsalt viis minutit