Lisaks peab mainima, et kogu kurja juur peitus hoopis mujal. Nimelt oli Gollumi riistvaraks loomulikult Sun. Ja kuna taas oli ühel suurel kliendil hoolduslepingu all olev Sun törts rikki läinud, siis oli kodanik Andres Parts Gollumist lihtsalt vajaliku tüki (prose või ketta vms) ära võtnud ja tollele kliendile maha müünud. Ilmselgelt ei olnud seda vaja teistele öelda – las proovivad ise ilma proseta Gollumit käima ajada. Sealt see 250 km läbisõitu siis tuli.
Muuseas, Gollumi prosemüügi tegi Tarvo kodanik Partsile tagasi. Ajal, kui Andres oli kliendikohtumisel või kuskil mujal majast väljas, müüs Tarvo maha tema kuvari ja veel nipet-näpet. Need pakiti kohe sisse ja viidi kliendile.
Et kas ma ütlesin talle? Ju ta sai tagasi tulles isegi aru, et ta pilti ei näe, sest kuvarit pole.: – )
Nii kasvatatakse rediseid*
Tarvo Jõeste:
Andres Partsiga oli mul veel üks kummaline seik. Nimelt oli see hetk, kus taas oli vaja teha uusi nimekaarte. Tellitud, tehtud valmis – ilusad, läikivad, uue lõhnaga. Käisin siis mööda kliente ja jagasin kaarte ja… nagu hullult lubas diile. Saatsin kenasid pakkumisi ja tundus, et elu on lill.
Natuke tegi tuska küll see, et ma ühegi kliendi käest tagasisidet ei saanud. Kohtumisel nagu pakkumised sobisid ja soov osta oli ka, klient pidi veel email’iga saatma kinnituse. Aga postkasti ei sopsanud ühtegi kinnitust, ja nii mitme-setme kliendiga. Mure hakkas närima. Samas oli isand Parts väga rahulolev: käis mööda kontorit, lahmis head-paremat lõunal sisse, klientidega üldse ei tegelnud. Aga ise jube rahul… Muudkui nokkis Outlooki, muheles ja treis järjest arveid. Väga kahtlane!
Mingil hetkel hammustasin läbi. Nimelt oli minu nimekaardil pisike nüanss: nimi ja aadress ja ametinimetus ja telefon, kõik olid õiged, ainult… email’i kohal oli [email protected].
Taas pean mainima, et hiljem tuli ka kättemaks. Nimelt käisin ühel aastal Saksamaal CeBITil ja jagasin seal ohtralt neidsamu nimekaarte igasugu kasti ja flopi ja emaplaadi ja videokaardi müüjatele. Need on teatavasti hullult aplad – nii kui kontakti saavad, kohe saadavad sulle mail’e kord nädalas ja vähemalt pool aastat jutti. Ikka kui head kola on neil Hiinas, Kuala Lumpuris, Mosambiigis jne. Kujutan ette, mis tabas härra Partsi email’i postkasti pärast CeBITit.: – )
*Redis on Andres Partsi keeli suur diil.
WA > ATK > ITH
Arvutite tootmise ja müügiga kaasnesid peagi ka klientide küsimused: Kuidas ühte või teist seadet omavahel tööle panna? Kuidas saada arvuti tegema seda, mida mina tahan, mitte seda, mida arvuti heaks arvab? Küsimusi ja abipalveid oli palju. Nii saigi alguse WA, millest hiljem sai ATK ja seejärel ITH – heal lapsel mitu nime.
Pan-Balti aegadel kutsuti teenust, mille käigus IT-spetsialistid kõikvõimalikel klientide seadmetel ja tavakasutajate arvutimuredel silma peal hoidsid, Workstation Administration ehk lühidalt WA. Kui 2006. aasta alguses liideti WAga Elioni sarnast teenust pakkuv tiim, sai osakond Elionis kasutusel olnud kodumaise, kuid sama pika ja mittesuupärase nime – arvutitöökohtade haldus – ning WA asendus ATKga. Et aga osakond ei tegele ainult arvutitöökohtadega, vaid kõigi seadmetega, mida tänapäeva kontoris ette tuleb, sealhulgas võrgud, printerid, väiksemad serverid jm, otsustati hiljem see teenus ja tiim ümber nimetada IT-halduseks, et nimi kataks kogu laia tegevusvaldkonda.
Vennad Vahtrikud olid MicroLinkis IT-halduse algusaegade juures.
Algust meenutades jääb Aivo Vahtrik pikalt mõttesse ja kostab lõpuks: “Ma lähen ja toon rulli!” Ta lahkub ruumist, seletamata, millega tegu. Tagasi tulles on tal kaenlas paks rullikeeratud pabertahvlitele tehtud ülestähenduste kogu. Aivo on kollektsioneerinud koosolekute tahvlimärkmeid juba alates 90ndatest ning see, mida ta rulliga öelda tahab, on see, et maailm on ümmargune – kõik, mille kallal praegu IT-halduses pead murtakse, oli teemaks juba 90ndatel. Süsteemid on küll vahepeal edasi arenenud, aga inimesed on ikka inimesed ja muredki sarnased. Hiljuti oli IT-halduse tiimijuhtide koosolek, kus vaadeldi tööde planeerimise tabelit, mis on täna kasutusel Elionis. Aivol ja Aarel oli täielik déjà vu – sisult täpselt sama asja oli programmeerinud Ats Vooglaid juba 1996. aastal.
Aare Vahtrik sattus MicroLinki 1992. aastal. Sõber kutsus ta õhtuti appi, sest kokkupanekut ootavate arvutite hulk oli nii suur. Nõnda sai Aare kokku Rainer Nõlvakuga, kes küsis paar küsimust ja ütles: “Davai, kas oled homme platsis?” Aare, kes oli plaaninud tulla õhtuti väikest lisa teenima, vastas kohmetult: “Ma homme veel ei saa”, sest ta töötas TPIs. Aga Aarel oli MicroLinki tuleku tahtmine suur ja TPIs oli mõistlik ülemus – ühe päevaga said asjad korda aetud ja juba ülejärgmisel päeval kihutaski Aare oma Žiguliga Raineri Sierra kannul Viimsi poole, kus asus MicroLinki arvutitehas.
Aivo “rull”.
Andres Kask oli algusaegade MicroLinki arvutite tootmisjumal ja ühtlasi Aare esimene ülemus. Üsna pea sai Aarele siiski selgeks, et arvutite kokkupanek ei ole TPI haridusega mehele õige töö, ja ta hakkas kibelema edasi. Oluliselt põnevam tundus arvutite müük ja klientide nõustamine. Ta nägi, et polnud ainus selline – enamik noori ülikooliharidusega kutte suutis arvuteid komplekteerida keskmiselt kuus kuud, seetõttu oli kaadrivoolavus suur.
Aare andis Andresele nõu, et sellele tööle tuleks võtta hoopiski keskealised daamid, kellel on kohusetunnet ja rohkem püsivust. Hiljem nii ka läks. Aga sel hetkel ei pääsenud Aare nii lihtsalt. Andres ütles, et kui tahad liikuda, tuleb sul kedagi enda asemele leida. Aare siis nuputas, kust uusi lisakäsi võtta, ja lõpuks tuli hea mõte: oma vend ju jagab ka seda teemat!
Aivo elas siis Tartus, aga kuna Aare soov liikuda oli suur, rääkis ta vennale augu pähe ja lubas tal isegi enda juurde elama kolida. Nii sai alguse vendade Vahtrike ühine karjäär MicroLinkis, kus nad töötasid nagu sukk ja saabas pikki aastaid koos ning mängisid võtmerolli tänase IT-halduse äri ülesehitamises.
Pärast liikumist arvutipoodi, LBIsse, millest hiljem sai Enter, oli Aare karjäär tormiline ja kirju: tuli olla tehniline konsultant, kaupluse juhataja, salongi juhataja ja lõpuks lausa MicroLink Teeninduse nimelise firma juhatuse liige. Algusajad olid väga segased – firmasid loodi ja müüdi ning siiani ei teata, millal on MicroLinki päris sünnipäev. Seetõttu algusaastate tööstaaži Aarel hiljem MicroLinki staaži hulka ei arvestatud. Korralik paberimajandus algas, kui Aare liikus tehasest arvutipoodi.
Aare meenutab, et juba tol ajal püüti arendada teenuseid, aga kaupa oli oluliselt lihtsam müüa ja kauba marginaalid olid kõrged. Teenuse eest, mis eeldas sisulisi teadmisi ja oli ajamahukas, ei osatud algusaastatel raha küsida ja seda anti kauba peale. See tundus loomulik, et kui ostsid arvuti, siis IT-mees aitas sul vajalikud asjad installida, ühendada ja tööle saada tasuta. Nii hellitati kliendid algul ära ja seetõttu ongi Eestis raske IT-teenust müüa. Samas näiteks selliste pisividinate nagu diskettide müügiga teeniti nii palju, et ainuüksi sellest sai maksta ära letimüüjate palgad koos maksudega.
Aare kirjeldab algusaegade juhte: “MicroLink püsis ja arenes Raineri ideedel – ta oli kohalik Steve Jobs. Allan aga oli riskikapitalist ja vaieldamatult parim MicroLinki müügimees läbi aegade.” Allani tulekuga kaasnesid taas muutuste ajad: firmasid pandi kokku ja eraldati mitmel korral ja mitut moodi, kuni ühel hetkel liideti MicroLink Teenused ja MicroLink Astrodata ning sündis MicroLink Sevit, millest hiljem sai WA tiim MicroLink Eestis. Aivo mäletab, et teenustega tegeldes toimus kiire areng. Vahepeal sattus ta tagasi poodi ja sinna minnes tundis, et aeg täielikult seisab – kõik on samamoodi. Ta meenutab veel, et poes IT-mehi kardeti, sest nad olid jube tähtsad ja targad ning neil oli kogu aeg kiire.
Kuidas Elioni IT MicroLinki kolis
E