Kui Davidile antaks ülesanne teha oma naisest tegelane pildil, keriks ta mälus tagasi ühe ammuse ennelõuna: karvhaaval silutud soengu ja hästiistuva kostüümiga daam seisab avara pangasaali ülemise korruse rõdu rinnatise najal ja jälgib üksisilmi allpool toimuvat. Kümned sõrmed toksivad ühesuguses rütmis klahve, üksteise järel korduvad naeratused, äravahetamiseni sarnased riided, järjekorras plinkivad numbrid tablool. Paraadi lummus, korra kummastav ülemlaul. Jah, David teab, et naine oleks häiritud, isegi muigaks põlglikult, kui mees juhuslikult kaadrisse satuks. Hajuvate äärtega tindiplekk keset viisaka käekirjaga vihikut. Kui silutud soengus daamile lisada hääl, küsiks ta: „David, mis sul siis seekord kaduma läks? Prillid? Püksid? Sokid? Portfell? Kas sa mitte ei mängi hajameelset?”
Isegi nende kodused seinakellad võiks pildile lisada. Kelle maailm jääb peale? Kas naise oma, kes täpsust jumaldades kangekaelselt kõik kellad kümne minuti jagu ette keerab, või mehe oma, kelle hälbinud ajataju teda kõikjale hilinemisega kohale toob. Olgu, kuidas on. Pigem jäägu need kujutised ähmasteks. See on lihtsam, kui teada, et naeratuse taga peidavad end sapiselt kurjad sõnad inimeste suhtes, kellega end ühisele pildile sätitakse. Tema naine on kummaline kooslus õiglusest kannustatud tegudest ja halastamatult kohut mõistvatest sõnadest. Viimasest aru saades haaras Davidit esimene suurem pettumuselaine. Ei, ei, pole kahtlust, et tema naine otsib samamoodi hellust, soojust ja jalad maast lahti tunnet, kuid need kujutavad tema jaoks hoopis midagi muud kui mehele.
Tegelikult pole Davidil hinges sorkimisteks tuju, pilkavatele küsimustele puuduvad head lahendused. Ta vajab enda ümber melu, mingit suminat, mis üksildustunde nurka suruks. Jälle näpivad sõrmed telefoninuppe, valimata ühtegi numbrit ega nime. Halvav tujutus võtab üha enam võimust. Kummaline kahevahelolek – justkui tahaks kellegagi rääkida, aga samas ka mitte. Rääkimisega on tal üldse veider suhe, jutlemine nõuab tõsist pingutust, kuid esmasest tõrkest üle saanuna lobiseb teinekord mõnuga. Kuigi mõtted kipuvad poole kiirema tempoga eest ära jooksma, kui huuled neid sõnadeks vormida suudavad. See paneb mõnikord kogelema.
Ülikoolis auditooriumisse jõudes käivitub Davidis märkamatult õppejõu roll, tema politoloogialoenguid hinnatakse kõrgelt nii üliõpilaste kui ka kolleegide seas. Teda kuulatakse enamasti hiirvaikselt. Viimast muidugi ka seetõttu, et õppejõu tasane tämber ei jõua muidu tagumiste ridadeni. Esinemiste suhtes siiani suurele kogemuste hulgale vaatamata teatavat vastumeelsust tundev mees innustub põhjalikult pigem poliitikauuringute keskuses oma raamatuid, pabereid, mappe ja kaustu täis laua taga, järjekordse uuringu kallal töötades. Paberi lõhna ninna tõmmates.
Töö pakub talle kõige suuremat rahulolu, ta sukeldub sellesse päevadeks ja nädalateks sedavõrd, et vaevalt tajub enda ümber toimuvat. Kahes kohas ametis Davidi päevad venivad sageli hilisöösse. Aga pikem puhkus on painavalt halb aeg. David muutub esimesel puhkusenädalal rahutuks, kurvaks ja närviliseks. Isegi vann ei aita. Poisipõlves luges ta suurema osa raamatutest läbi just vannis, ligunes tundide kaupa kuumas vees. Toona elas nende viieliikmeline pere pead-jalad koos viiekümne ruutmeetri suuruses korteris ja lärmi suhtes tundlik poiss lukustas end vannituppa. Need pikaks veninud vanniskäigud lõpetas alatihti tema matemaatikaõpetajast ema, kes hüüdis ukse tagant: ”Aitab kilutsirkusest, roni kohe välja!” Vann oli talle nüüdki põgenemise paigaks. Hilisõhtul töölt koju tulles läks David sageli joonelt vanni ja unustas end lehti sirvides lõpuks sinna tukkuma.
Äkki hakkab telefoniekraan vilkuma. Ometi keegi helistab!
„Tere, David, kas sa oled juba praamil?” kostab telefonist Marki lõbus hääl.
„Mis praamil?” imestab David.
„Seda ma arvasin. Sul läks meelest ära!”
„Kas meil jäi mingi kokkulepe?”
„Rääkisime ju mõni aeg tagasi, et sõidad täna meie juurde saarele. Puhkame koos, teeme sauna, käime purjetamas…”
„Rääkisime küll, aga mulle ei meenu, et oleksime päeva kokku leppinud. Ma ootasin, et helistad ja täpsustad üle.”
„Mis ma siin täpsustan, võta asjad ja tule siia.”
„Olgu, viskan mõned riided kotti ja tellin takso.”
Kõne lõpetanud David kustutab rutuga sigareti, kehasse poeb reibas ärevus – ometi viskas keegi päästerõnga, mille olemasolu oli jõudnud juba ununeda. Määrdunud kohvitasse, taldrikuid ja konisid täis tuhatoose laualt korjav mees lükkab mustad nõud silma alt kraanikaussi. Küll jõuab hiljem pesta.
Ta kiirustab magamistuppa, et kapist suveriideid otsida. Pisut kulunud moega seljakotti lendab terve kuhi lühikeste käistega särke ja pükse, millest mõnda maal vaevalt üldse vaja läheb, kuid edevus ei lase vähema riietehulgaga teele asuda. Peeglisse pilku heites proovib David esmalt vanamoodsamate raamidega prille, mis pole teab kui vanad. Või kanda ikkagi uusi prille? Nende teravad nurgad tunduvad täna aga miskipärast häirivatena. Võib-olla minna üldse ilma prillideta? Ta näeb ju ka niisama. Ei-ei, sel saarel tahab David kõike selgelt näha ja seetõttu otsustab ta esimesena proovitud prillide kasuks.
Oma tumedate, veidi lokkis ja sassis juuste ning paaripäevase habemetüükaga peegelpilti silmitsedes meenub Davidile ema kunagine lemmikütlus: „Sa näed välja nagu mets-Jeesus”. Metsikule soengule talutavamat vormi anda üritades niisutab praamile kiirustaja jonnakaid kiharaid vannitoa kraani all ja pistab näpud esimesse purki, mille sisu paistab juuksevahaga sarnanevat. Habeme jätab ta puutumata, veidi kaootiline ilme tuleb alati kasuks. Sättimisega valmis jõudnud, tellib mees takso ja saadab abikaasale lühikese sõnumi: „Sõitsin Marki juurde saarele.”
Ühised ülikooliõpingud viisid Davidi juba aastate eest suvekuudel Marki ja Aleksi vanavanemate tallu puhkama. Nende suved algasid seal. Lõbus nelik: boheemlaslikud ajalootudengid Mark ja David ning viimaste muretust pigem laiskuseks nimetav majandusüliõpilane Aleks koos kursusevenna Olafiga. Päeviti aitasid nad talutöid teha ja õhtuti jõid kitarri tinistamise saatel hilisööni õlut.
Kitarri plõnnimine meeldis Davidile sealjuures kõige vähem. Taoline muusika tõi talle kiiresti tüütusejudinad ihule. Aga tundus, et õhtu lähendes miski lausa sundis Olafit pilli kaela riputama ja esimese kivi otsa istudes laulma puhkema. Silmis nukkerroosa pilk, mis naised ära pettis, kuid meestele silmanurgast kavalat tulukest vilgutas. Tundus, et sõbra peas tegi pesa lõputu laulujoru, neid lugusid oli nii palju, et viisijuppe õllejoomisega summutanud David jäi alati enne kitarri vaikimist oimetuna magama.
Olaf oskas nelikut enam-vähem klappivaks tervikuks ühendada – ta leidis vajaliku nalja, kui õhk ennustas äikest, ja tõi tegemistesse pöörde, kui tüütus ligi hiilis. Vähemasti suvel oli nii, ülejäänud osa aastast liikus David peamiselt Marki seltsis. Pidevalt ruuget romantikat etendaval Olafil oli üldse imetabane võime äärmiselt erinevate inimestega ühine keel leida ja nende poolehoid võita. Olgu, kuidas oli, vaatamata selle, et hiljem läks Mark venna jälgedes majandusteaduskonda üle ja David suundus Inglismaale politoloogiat õppima, oli neliku side siiani välja vedanud.
Juba annabki välisukse ees ootav takso kärsitult signaali. David heidab koti õlale ja jookseb uksest välja, hüppab autosse ja palub juhil sõita sadamasse, kust iga paari tunni tagant väljuvad praamid saarele. Kogukas taksojuht kergitab imestunult puhmas kulmu, heidab kliendile kõõrdpilgu ja mühatab.
„Kas te ikka teate, et sinna sadamasse on üle saja kilomeetri?”
„Olen sellest teadlik juba lapsest saadik,” vastab David toonil, mis võõrast edasisele vestlusele ei ahvatle.
Nii mõnigi kord mõõdab David elukutseliste roolikeerajate abil oma üksilduse suurust. Mõru irvega küsib