Toronto teletorn
Toronto Raekoda
Linnaga tutvumiseks on kõikides endast lugu pidavates linnades olemas City Touri bussid, viimaks vurab see ka meil Tallinnas. Istud kahekorruselise bussi katusel, sõidad läbi kõik kuulsamad kohad, kuulad giidi juttu ning oled saanud informatsiooni ja elamuse – võid pärast kõigile öelda, et ma olen näinud maailmakuulsat Toronto raekoda, maailma kõrgeimat rajatist Toronto teletorni ning ütlemata kena Ontario järve ja selle sadamaid täis kaldapealset. Kummati on neil bussidel paar viga. Esiteks pilet on suhteliselt kallis: poolteisetunnine ring Torontos maksab 34 ja kahetunnine ring 40 Kanada dollarit (tuleb korrutada kümnega, siis saab enam-vähem kätte summa Eesti kroonides), teiseks peavad nad kinni ainult oma peatustes, mida polegi nii tihti, kui esialgu tundub. Aga mis siis, kui sulle hakkab kahe peatuse vahel silma mingi ilus hoone, mida sa bussikatuselt ei jõudnud piisavalt pildistada?
Tõsi, igas peatuses võib maha minna, ning kui oled oma uudis-fotografeerimishimu rahuldanud, siis jälle bussi peale istuda, kusjuures sama pilet kehtib terve ööpäeva, ent ikkagi on niiviisi ebamugav. Minu jaoks on märksa käepärasem ja odavam üürida jalgratas, võtta City Touri piletikioskist tasuta linnaplaan ning sõita City Touri ringid läbi rattaga, põigata kõrvaltänavatessegi ja puhata parkides.
Queen’s Parkis näen ühel pühapäeva hommikul Toronto maratoni. See ei ole veel nõnda kuulus nagu New Yorgi, Londoni või Tokyo maraton, kus võistlevad maailmakuulsad ässad ja püstitatakse rekordeid, ent hiiglama rahvahulga on kokku tõmmanud Toronto jookski, millel on mingi loomulikkuse ja isetegevuse mõnu. Pargi alla on tekkinud kaubatelgid, kus müüakse spordirõivaid ja – jalatseid, spordi- ja energiajooke, ent ka rämpstoitu ja muud pudi-padi, millel spordiga suurt seost ei ole. Kohati on lausa meie kaltsukate hõngu, ja mõneti teeb see rõõmsaks – pole see Kanada midagi nii rikas, nagu elatustaseme arvud ütlevad! Vaid mõnikümmend esimest finišeerijat pingutavad sportlikult, tahapoole jäävad mõnusad pühapäevasportlased või vaimukad tembutajad, kes on end narri moodi rõivastanud ja keda publik rõõmsalt tervitab. Näen noormeest ja neidu, kes ületavad finišijoone kallistades ja suudeldes – jooksu pealt! Maratoni- ja naljatamisõhkkond on suures pargis loonud nagu üldise osadusmeeleolu, tunnen, et mindki minu jalgrattal peetakse nagu omaks poisiks, ikka niivõrd-kuivõrd sportlik, mis sest, et ei kuluta tossude taldu.
Edasi sõtkungi mööda City Touri marsruuti ühe-kahekorruselise bussi sabas piki College Streeti, kahel pool suurejoonelised Victoria stiilis ülikoolihooned. Ah, kuidas oleks tahtnud siin õppida! Võib-olla oleks ka jõudnud Nobeli preemia kõrgusele, nagu mitu kunagist siinset tudengit? See on muidugi mõttemuie.
Jõuan Toronto peatänavale, põhja-lõunasuunalisele Yonge Streetile, mis jagab linna kaheks – Ida-Torontoks ja Lääne-Torontoks. Kõigil pikematel ida-läänesuunalistel tänavatel, mis Yonge Streeti ületavad, on juures täht W või E, mis tähendab seda, kummal pool otsitav aadress asub.
Mõni asi paneb õlgu kehitama – kuidagi ei saa asjale pihta. Tean, et Yonge Streeti oma 1896 kilomeetriga peetakse maailma pikimaks tänavaks. Seda on küsitud mälumängudes, nii on see kantud ka Guinnessi rekordiraamatusse. Kahtlust tekitab muidugi number. Kuidas saab olla tänav enam-vähem täpselt tuhande meremiili pikkune? Sõtkun Yonge Streeti algusse, Ontario järve äärde. Päris järve kaldal on uhke tõik kauni sinika metalltahvliga kenasti äragi märgitud: siit algab maailma pikim tänav. Olgu, aga miks tänav (street), miks mitte tee (road või way)?
Yonge Street – maailma pikim tänav
Kui hakata asja uurima, siis selgub, et Yonge Street kulgeb ainult kaheksakümmend kilomeetrit Suur-Torontos, ent sealgi muutub tema nimi. Vahepeal kannab see Bridge Streeti ja Holland Streeti nime, siis läheb vapralt Yonge Streetina edasi, siis suubub Burtoni avenüüsse Barrie linnas, seejärel kulgeb see linnatänav põlismetsade vahel kuni tundrani kaugele-kaugele põhja, kannab nime Highway 11, siis on see maantee number 400 ja 404, pöördub läände ning lõpeb USA Minnesota osariigi piiril teisel pool Suurt Järvistut. Nõnda et algab Suure Järvistu põhja- ja idaküljel, lõpeb selle järvistu lääneservas. Aga omati naljakas, et seda kõike üheks tänavaks peetakse. Meie ei ütle ju, et Kreutzwaldi tänav Tartus läbib Põltsamaa ja Paide, on ligi 200 kilomeetrit pikk ning lõpeb Tallinnas. Ometi on see kõik nõnda ajalooliselt kujunenud, tänavat pole ülipikaks blufitud rekordi püstitamise himus. Ja majanumbrid on aukartustäratavad: viimased neist on suuremad kui 21 000. Seda uhkem on vaadata hoonet number 1 – selleks on ajalehe Toronto Star toimetuse pilvelõhkuja.
Siiski tundub see Yonge Streetiga eputamine veidi kahtlane. Kui Toronto linn polnud veel muud kui vaid kindlus Ontario kaldal, oli sel “tänaval” sõjaline tähtsus: seda mööda liikusid moon ja väeosad eesmärgil alistada indiaanlased. Tänava rajas 1793. aastal Ülem-Kanada kuberner John Simcoe ning ristis selle oma ülemuse, Briti sõjaministri Sir George Yonge’i auks. Nimi tähendab sama mis sõna young (“noor”), ent on säilitanud vana kirjaviisi.
Teeremont Yonge Streetil 20. sajandi alguspäevil
Hoolimata kurvast algusest, valitseb siin pilvelõhkujate vahel lõbus sundimatu meeleolu, Ontario järve äärde on end sättinud tänavakunstnikud, viiuldajad, kes kõnniteele pandud vutlarikasti honorari koguvad, kunstnikud, kes mõne minutiga sinust pliiatsiportree joonistavad, ja igasugu muud meeldivat boheemlasrahvast, et mitte öelda päevavargaid. Hulganisti on turiste, kes teevad loomulikult oma ränka ja väsitavat tööd, ent muidumõnulejaid ei ole sugugi vähem.
Raske öelda, milline nahavärv siin domineerib… ehk tänu turistidele siiski valge. Torontot peetakse koguni USA suurlinnadest kosmopoliitsemaks, silma hakkab inimesi igast rassist. Süsimusti kuskilt Etioopiast või Kolumbiast, araablasi, latinoosid, hiinlasi või jaapanlasi, kes neil viimastel vahet teeb. Torontos ilmub ajalehti rohkem kui sajas keeles, siin on hästi palju poolakaid, ukrainlasi, rahvast Kariibi mere saartelt ja Kagu-Aasiast. Kanada ametlikuks poliitikaks on multikulturaalsus ja eks see sobi kuidagi olemuslikult kokku Kanada ajalooga, eriti tõsiasjaga, et suurimad etniliste eurooplaste (anglo- ja frankokanadalaste) kogukonnad on ligikaudu võrdsed ning et mõlemad püsivad indiaanlaste maal.
Tänavamuusik Ontario järve ääres
Kui keegi vallutab võõraste maa, on ta esmalt väga sõjakas, kuulutab end kultuuritoojaks ja tsivilisatsiooniloojaks, hiljem hakkab tal piinlik ning püüab siis oma kunagisi häbitegusid heastada. Tänapäeval hoitakse Kanadas indiaanlasi nagu kallist aaret ning tekkinud on uus oht: indiaanlased jäävad poputamise tagajärjel ühiskonnaelust eemale, indiaanlased mängivad indiaanlasi, ja see on nende ainus roll.
Kummati ei ole range multikulturaalsuse poliitika suutnud ära hoida rassirahutusi, mille all on kannatanud just sellesama Yonge Streeti poevitriinid. Neid on löödud puruks, vaateakendelt varastatud kaupa. Ometi on rahutustel üks eripära, mistõttu neid ei saa võrrelda aprilli lõpul Tallinnas toimunud lõhkumise ja röövimisega, ka mitte autode süütamisega Pariisis. Siinsete rahutuste vaenupoolteks pole niivõrd valged ja teised, vaid varasemad ja hilisemad sisserändajad, peamiselt mustanahalised. Nemad peavad enda vastu ülekohtuseks tõika, et Aasia päritolu asukad saavad samad õigused, mis on neilgi. Nad arvavad, et hiinlased oma usinuse ja ettevõtlikkusega võtavad neilt leiva, ning nad ei ole leidnud selle vastu muud lahendust kui mässata.
Kanadas on neist rahutustest tehtud järeldus, et multikulturaalsust on olnud liiga vähe, seda tuleb süvendada, kuna ikka ju leiab keegi, et talle on tehtud liiga. Ma ei taha pidada end targemaks kui need inimesed, kelle soovitusel ja käsul on viimasel ajal süvendatud multikulturaalsuspoliitikat, mis tähendab võrdset kohtlemist ja erisuste väärtustamist, ent ma jään huviga ootama, kas sellest on ka tolku. Kultuuride paljusus peaks tootma sünergiat, andma uut jõudu tervele Kanadale, ütlevad selle toetajad, ja mina küll sellele vastu ei vaidle.
On veel