«Kardan, et see võib harjumuseks muutuda; räägitakse, et piip tegevat kõhnaks.»
«Lubage mul teile tähendada, et see on eelarvamus. Arvan koguni, et piipu suitsetada on palju tervislikum kui ninatubakat nuusata. Meie polgus oli porutšik, väga kena ja haritud mees, kes ei võtnud piipu suust mitte ainult söögilauas, vaid, lubage öelda, kõigis muudeski paikades. Ja nüüd on ta juba üle neljakümne aasta vana, aga seni, tänu jumalale, terve kui purikas.»
Tšitšikov tähendas, et seda tuleb tõesti ette ja et looduses on palju asju, mida isegi laialdaste teadmistega inimene ei suuda seletada.
«Aga lubage kõigepealt esitada üks palve …» lausus ta häälega, millest kostis mingit imelikku või peaaegu imelikku kõla, ja vaatas seejärel teadmata miks selja taha. Ka Manilov vaatas teadmata miks selja taha. «Kui ammu te suvatsesite oma talupoegade kohta revisjonikirja anda?»
«Õige ammu juba; või õigemini öelda – ei mäleta.»
«Kas sestsaadik on teil palju talupoegi surnud?»
«Mitte ei tea; arvan, et seda tuleb küsida valitsejalt. Hei, toapoiss! Kutsu valitseja, ta peaks täna siin olema.»
Valitseja ilmus. See oli ligi neljakümneaastane siledaks aetud lõuaga mees, kes kandis saterkuube ja elas nähtavasti väga rahulikku elu, sest tema näost paistis mingi tursunud täidlus; kollakas nahavärv ja väikesed silmad aga näitasid, et ta teab liigagi hästi, mis on sulgpadjad ja sulgkotid. Võis kohe näha, et ta oli käinud oma eluteed, nagu seda käivad kõik mõisavalitsejad: esmalt oli lihtsalt kirjaoskaja jõnglane majas, abiellus siis mingisuguse aidaneitsi Agakaga, proua lemmikuga, sai ise aidameheks ja hiljem valitsejaks. Ja saanud valitsejaks, käitus ta mõistagi nagu kõik valitsejad: käis läbi ja sõbrutses nendega, kes olid külas kõige rikkamad, ning lisas orjust vaesematele, hommikul kella üheksa paiku ärgates ootas samovari ja jõi teed.
«Kuule, kulla mees! Kui palju on meil sellest saadik talupoegi surnud, kui viimati revisjonikirja andsime?»
«Kuidas kui palju? Paljud on surnud sellest saadik,» kostis valitseja ja seejuures luksatas, kattes suu kergelt käega nagu kilbiga.
«Jah, pean tunnistama, et arvasin seda isegi,» kiitis Manilov järele. «Just nimelt, väga paljud on surnud!» Siis pöördus ta Tšitšikovi poole ja lisas veel: «Just nii, väga paljud.»
«Aga kui palju näiteks arvuliselt?» küsis Tšitšikov. «Jah, kui palju arvuliselt?» kordas Manilov.
«Kuidas seda öelda – arvuliselt? Ei ole ju teada, kui palju on surnud, keegi ei ole neid lugenud.»
«Jah, nimelt,» kinnitas Manilov Tšitšikovi poole pöördudes. «Mina arvasin ka, et suremus on suur; ei ole üldse teada, kui palju on surnud.»
«Sina ole hea, loe nad üle,» ütles Tšitšikov, «ja tee täpne register, märgi kõik nimepidi üles.»
«Jah, kõik nimepidi,» kordas Manilov.
Valitseja lausus: «Kuulen!» ja lahkus.
«Aga mis otstarbeks teil seda vaja on?» küsis Manilov pärast valitseja lahkumist.
See küsimus näis külalise kimbatusse viivat, tema näole ilmus mingi pingutatud ilme, millest ta koguni punastas, pingutus öelda midagi, mis ei tahtnud end hästi sõnadega väljendada lasta. Ja tõepoolest, Manilov kuulis viimaks nii kummalisi ja ebatavalisi asju, mida inimese kõrv veel kunagi kuulnud ei ole.
«Te küsite, mis otstarbeks. Põhjused on järgmised: tahaksin osta talupoegi …» lausus Tšitšikov, hakkas kogelema ega lõpetanud juttu.
«Aga lubage küsida,» sõnas Manilov, «kuidas te soovite talupoegi osta, kas maaga või lihtsalt väljaviimiseks, s.o. ilma maata?»
«Ei, ma ei mõtle mitte seda, et päriselt talupoegi,» vastas Tšitšikov. «Ma tahaksin saada surnuid…»
«Kuidas? Vabandage Ma olen natuke kõva kuulmisega, mulle tundus, et kuulsin väga imelikku sõna …»
«Ma kavatsen omandada surnud talupoegi, kes aga muide revisjoni järgi oleksid elavatena kirjas,» ütles Tšitšikov.
Seda kuuldes pillas Manilov oma pika varrega piibu põrandale, avas suu ja jäigi mitmeks minutiks niiviisi, suu ammuli. Mõlemad sõbrad, kes nüüdsama olid arutlenud sõbraliku kooselu mõnudest, jäid liikumatuks, puurides teineteist pilguga, nagu need portreed, mis vanasti mõlemale poole peeglit teineteise vastu riputati. Viimaks tõstis Manilov piibu põrandalt ja vaatas alt üles Tšitšikovile näkku, püüdes välja uurida, kas selle huultel ei ole muiet, kas ta vahest ei teinud nalja; kuid midagi seesugust ei olnud näha – vastupidi, külalise nägu näis olevat tõsisemgi kui tavaliselt; seejärel arvas ta, et vahest on külaline kuidagi ootamatult aru kaotanud, ja vaatas hirmuga talle teraselt otsa; kuid külalise silmad olid täiesti selged; neis ei olnud seda metsikut, rahutut tuld, mis eksleb hullumeelse silmades; kõik oli viisakas ja korras. Kui palju Manilov ka ei mõtelnud, kuidas olla ja mis teha, ta ei osanud välja mõtelda midagi muud kui suhu jäänud suits väga peenikese joana sealt välja puhuda.
«Niisiis, ma sooviksin teada saada, kas te võite mulle sääraseid, kes tegelikult ei ela, kuid on vormiliselt elusad seaduse järgi, üle anda, loovutada või kuidas teile parem näib olevat.»
Kuid Manilov oli niisuguses kohmetuses ja segaduses, et ainult vahtis talle otsa.
«Mulle näib, et olete kimbatuses? …» tähendas Tšitšikov.
«Mina?.. Ei, mitte seda,» ütles Manilov. «Aga ma ei suuda mõista… Vabandage… ma ei ole muidugi võinud saada nii hiilgavat haridust, mis nii-öelda igast teie liigutusest vastu paistab; ma ei tunne kõrget väljendumiskunsti… Võib-olla siin… selles seletuses, mille te praegu andsite… peitub midagi muud… Võib-olla te suvatsesite nõnda väljenduda ainult kauni stiili pärast?»
«Ei,» kinnitas Tšitšikov, «ei, ma mõtlen seda asja niisugusena, nagu ta on, s.o. neid hingi, kes on tõesti juba surnud.»
Manilov kaotas sootuks pea. Ta tundis, et peab midagi tegema, esitama küsimuse, aga missuguse küsimuse – tont seda teab. Ta lõpetas viimaks sellega, et puhus jälle suitsu välja, aga mitte enam suu kaudu, vaid läbi ninasõõrmete.
«Niisiis, kui takistusi ei ole, siis võiks jumala nimel ostu-müügilepingu sõlmimisele asuda,» ütles Tšitšikov.
«Kuidas, surnud hingede kohta ostu-müügileping?»
«Ah ei!» vastas Tšitšikov. «Me kirjutame, et nad on elus, nii, nagu see tegelikult revisjonikirjas seisab. Ma olen harjunud õigusnormidest mitte milleski kõrvale kalduma; kuigi ma olen selle pärast ametialal kannatada saanud, aga andke andeks: kohustus on mulle püha asi, seadus – seaduse ees jään ma tummaks.»
Viimased sõnad meeldisid Manilovile, kuid asja enese mõttesse ei suutnud ta ikkagi kuidagi tungida ja vastuse asemel asus nii kõvasti oma pika varrega piipu imema, et see hakkas viimaks lurisema nagu fagott. Näis, nagu oleks ta tahtnud sellest arvamuse nii ennekuulmatu asja kohta välja imeda: kuid piip lurises ja rohkem mitte midagi.
«Võib-olla on teil mingisuguseid kahtlusi?»
«Oo, jumal hoidku, mitte sugugi! Ma ei räägi mitte sellepärast, nagu oleks mul mingi, see tähendab, kriitiline eelarvamus teie kohta. Kuid lubage küsida, kas see ettevõte, või et veelgi nii-öelda täpsemalt väljenduda, tehing – nii et kas see tehing ei käi vastu tsiviilseadustele ja Venemaa tulevikuväljavaadetele?»
Siinkohal vaatas Manilov peaga mingit liigutust tehes väga paljutähendavalt Tšitšikovile näkku, manades kõigisse oma näojoontesse ja kokkupigistatud huultele nii sügavamõttelise ilme, mida varem pole inimese näol võib-olla nähtudki, välja arvatud ehk ainult mõnel liiga targal ministril, ja sedagi kõige peadmurdvama asja otsustamise hetkel.
Kuid Tšitšikov vastas lihtsalt, et säärane ettevõte või tehing ei käi kuidagi vastu tsiviilseadustele ega Venemaa tulevikuväljavaadetele, ning lisas siis hetke pärast, et riigikassa