Ent ta on võlgades; ta varandus on ammu läbi, ja ta on haige. Hašiš ja oopium ei ole oma mõju avaldamata jätnud – ta närvid on otsas. Vaevalt tunniajaline töötamine sünnitab talle juba piina, samuti ei talu ta mingit keskustelu; ta kardab kaotada mõtlemisvõimet nagu Gérard de Nerval, kes teatavasti suri hullumeelsena; ta tahtejõud lõdveneb ning ta vajab ränki pingutusi enese tööle sundimiseks. 1861 kirjutab ta: “Tunnen end väga halvasti ja kõik mu nõrkused, nii ihulikud kui vaimsed, suurenevad kohutaval kombel. Vajaksin arsti nagu Mesmer13 või Cagliostro.”14
Ta püüab välja raheida oma lootusetusest ja plaanitseb reisi Belgiasse, et kõnedega prantsuse kunsti ja kirjanduse üle end jälle vee peale upitada. Aprillis 1864. a. kõneleb ta Brüsselis suure eduga Delacroix’st. Sellest saab ta julgustust ja kavatseb sõita ka Genti, Antverpenisse ja Liège’i, kuid neist linnadest ei saabu vastust. Siis peab ta veel kolm kõnet, kuid honorari saab ainult ühe eest. Nüüd kavatseb ta kirjutada raamatu Belgia kohta, millest katkendid on määratud ilmuma “Figaros”, kuid “Figaro” ei avalda neid, sest need osutuvad liiga teravaks Belgia suhtes. Ta vihkab seda maad. “See rahvas on liiga rumal, et mõtete pärast võidelda. Oleks tegu õlle kallinemisega, küllap siis oleks teisiti…” Kuid haigus edeneb. Arstilegi peab ta tasuma laenatud rahaga, rohu ostmisest pole juttugi. Ta igatseb tagasi, Honfleuri ema juurde, kuid tal puudub raha. Palavik äratab ta juba kell üks öösel ja inspireerib talle nii mõndagi, mida ta tahaks üles tähendada, aga see väsitab ta kogu päevaks. Kuid ikkagi ta tahab töötada. Ta päevaraamatust leiame järgmisi eneseergutusi: “Mida enam tahad, seda paremini tahad. Mida enam töötad, seda paremini töötad ja seda enam tahad töötada. Mida enam teostad, seda viljakamaks muutud.” – “On vaid kaks vahendit pääseda ajast, sellest painajast, et seda unustada: lõbu ja töö. Lõbu kulutab meid. Töö kosutab. Valigem. Mida enam kasutame üht neist vahendeist, seda suuremat vastumeelsust äratab meis teine. Aega saab unustada ainult teda tarvitades!” – “Tööta kuus päeva raugemata.” – “Liiga hilja ehk juba! – Mu ema ja Jeanne. – …Jeanne’l haigused. Mu ema haigus ja üksindus.” – “Jeanne’ile 300, emale 200 ja minule 300 – 800 franki kuus. Töötada kella kuuest hommikul tühja kõhuga kuni lõunani… töötada pimesi, sihita, nagu hullumeelne… Rida väikesi tahtepingutusi teevad kokku suure tahtejõu… Kui väga kõhklemine on ometi raiskamine! – Kala, külmad kümblused, dušid, pastillid vahetevahel; muidu loobumine igasugustest ärritusvahendeist.” – “Alluda vääramatuile kainusepõhimõtteile, millest esimene: loobumine igasugustest ärritusvahenditest, missugused need ka olgu.” Need on viimased sõnad ta päevaraamatus. Kuid eks ole ta ise öelnud: “Robinson võib lõpuks siiski pääseda oma saarelt: laev võib randuda kaldal, nii tundmatul kui see ka poleks, ja võib üksildase maapagulase sealt kaasa viia; kuid missugune inimene võiks pääseda oopiumiriigist?” Ta seisukord halveneb kiiresti. Viletsana lamab ta kogu talve oma hotellikambris peapöörituste, oksenduste ja neuralgiate piinades.
Märtsis 1866. a. seisab ta oma sõbra – kunstnik Ropsi15 ja kirjastaja seltsis Naumuris ühe kiriku ees ja kui ta neile vaimustatult selle arhitektuuri ilu kiidab, langeb ta rabandusest tabatuna maha.
Arst konstateerib parempoolse halvatuse. Ta kaotab kõnelemisvõime. Nii leiab tema ta ema, kes ruttab poega Brüsselist koju viima. Peagi ei saa Baudelaire enam üldse sängist lahkuda ja sureb üksisilmi ema otsa vaadates 31. augustil 1867. a. Pariisis.
Baudelaire tegi endale algul nime kunsti- ja kirjanduskriitikuna, kellena ta oli vaenus kõige keskpärase ja tavalisega, rõhutades omapära ja kuulutades uut esteetika teooriat; ta otsustused käisid risti vastu toona valitsenud maitsele, kuid leidsid järelpõlve tunnustuse. Ta astus välja Manet’ ja Ropsi eest, hindas kõrgelt Stendhali ja Balzaci, suhtus aga Molière’isse (”kodanluse poeedisse”), Hugosse, Musset’sse ja eriti George Sandisse – kelle “voolav” stiil talle oli vastumeelt – üleolevalt. Põlgus värvitu argipäevasuse vastu viis ta isegi niikaugele, et tast sai loomulikkuse vastane ja ebaharilikkuse kultiveerija. Aga ta ei jäänud ainult eitajaks-lõhkujaks, vaid, et hindas kunsti kõrgemaks loodusest, milles nägi ebatäiuse pärimusi, lõi vastukaaluks oma maailma, pidades vaimusünnitisi püsivamaks mateeriast. Vast samal põhjusel ehk veetles teda dändismgi – kui looduse ohvrikstoomine kunstile.
“Kurja lilled”, Baudelaire’i peateos, omandas pöördelise tähtsuse prantsuse luules, kujunedes sümbolistliku lüürika alglätteks. Kirglikus tungis täiusele ei piisanud B-ile klassikute harmoonilisest ilukultusest ega romantikute ülitundlikkuse valemist; ta otsingud süüvisid ka vastaspoolusse, inetuse ja pahede allilma, ning ta haaras nii hea kui kurja oma luule valdkonda. See luule on ühtlasi valuline pihtimus. Kõik kõdunev, mäda ja viril, ta haiglased ja hellad meelteelamused ja enesehävitamise kipitav lõbu – kõik see kirgastub sügavaiks vaimseiks nägemusiks, mis – tihti kannustatuna iroonia pisteist – vormuvad ta käe all täiuslikeks värssideks, nii et ta õigusega võis öelda enese kohta:
“0, vous, soyez témoins que j’ai fait mon devoir Comme un parfait chimiste et comme une âme sainte!”
(Oo teie, olge tunnistajaks, et täitsin oma kohustuse nagu täiuslik keemik ja püha hing.)
Kaasaegne ja järeltulev dekadentlik vool arvas leidvat täieliku enesekajastuse Baudelaire’i luules – kuid see oli enam. “Kurja lilledes” peegeldub tusk (spliin) ja püüd ideaalide poole. Tusk, sõltuv kaasilma ja massi mõtete ja tunnete piiratusest, suubus protesti tõelisuse vastu, põhjustades igatsuse ideaalide – “kadunud paradiisi” järele. Ja eks olnud ta sukeldused kirgede ja pahede infernossegi – kuigi ehk ainult alateadlikult – just selleks, et ikka ja ikka jälle läita oma tungi paleuste poole ja tunda igatsuse astelt. Nii on õigus Rodenbachil16 teda nimetada meie ”südametunnistuse kaaslaseks”.
Baudelaire lõi koolkonna ja tema otsesemateks jüngriteks võib pidada Verlaine’i, Mallarnu’d ja teisi, kuna ta hingesugulus ulatub tagasi juba François Villoni17 juurde.
Baudelaire kavatses kirjutada “Armunud naise katekismuse, psühholoogilise romaani moodsa armastuse üle”, samuti ka mõned novellid, mis ei teostunud aga kunagi, kuid mille sugemeist on tekkinud lõpuks ainult “Väikesed poeemid proosas” (ilmunud 1868. a.). Siin esineb pilte ja tähelepanekuid ta armsast Pariisist; soovunelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsioonitujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naise vastu; kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole: ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulualuse ta valutavas südames.
Mu armas sõber