Välgust tabatud. Artur Erich

juures peab olema,” heietas mees.

      „See on ju tema kodu, tema ju pakkus sulle ulualust, kui sa naisest lahku läksid,” tuletas Lehti meelde.

      „Peaks ta mõneks ajaks jalust ära maale saatma,” arvas Vallo. „Suvel oli meil mõnus küll, kui ta ära oli.”

      Nad olid jõudnud Lehti koduni.

      „Kuidas siis jääb?”

      „Nii nagu ütlesin.”

      „Aga edaspidi?”

      „Eks seda näita tulevik.”

      „Ehk hoopis abiellume?” tegi mees ootamatu ettepaneku. „Mis küll sinu Eesti-aegne ema selle kohta ütleks?”

      „Ehk küsime tema enda käest,” soovitas Lehti, „ainult mitte täna õhtul.” Ta suudles meest taas põsele ja lipsas uksest sisse.

      IX

      Juba siis, kui Helve sai teada, et tädi Greta kavatseb Lainet Ameerikasse vaatama minna, tekkis tal soov näha paljude aastate järel oma täditütart. Siis näeks ta ka seda kauget unistustelinna Chicagot, mille kohta ta Lainelt saadud piltidest ning kirjadest nii palju välja lugenud oli. Nagu poolkogemata mainiski Helve sellest oma kirjas Lainele ning sai ka kohe vastuse, milles täditütar optimistlikult kinnitas, et oleks ülimalt tore, kui Helve tuleks koos emaga, see tähendab koos tädi Gretaga. Ning et kui Helvel tõepoolest see soov on, saadab Laine talle kohe küllasõidukutse. Ent siis tõmbus Helve tagasi – oleks ennatlik võtta ette sellist pikka ja kallist reisi. Las tädi Greta käib enne ära, eks siis jõuab. Ja Helve mattiski, kuigi kahetsusega, oma soovi iseendasse ning unustas lõpuks hoopis, et ta sellest üldse Lainele kirjutanud oli.

      Seda suurem oli Helve hämming, kui ta leidis oma postkastist tädi Olli kirja, mis kandis tema nime. Tädi Olli ei kirjutanud ju talle kunagi. Tervitusedki kogu perele andis ta edasi ainult oma õdedele kirjutatud kirjade kaudu, aga et spetsiaalselt temale… ei, seda polnud veel juhtunud. Helve uudishimu oli nii suur, et ta selle tavalisest suurema ning mitmete välismaiste markidega täiskleebitud ümbriku juba esikus kärsitult lahti rebis ning jahmus. See oli ju küllakutse! Tädi Olli kutsus teda Chicagosse!

      Samast leidis Helve ka tädi Olli kirja. „Sa olid kord teatanud Lainele, et tahad siia tulla,” kirjutas ta napisõnaliselt. „Saadan siis sulle kutse. Mul on seda lihtsam teha kui Lainel. Gretat tulla ei lastud, ehk on sinul rohkem õnne.” Ja oligi kõik. Muidugi olid lõppu lisatud ka tervitused ning pärast oma nime väiksemalt kirjutatud teade: „Sõiduraha maksan ma loomulikult kinni.”

      Helve pidi kirjutatu kaks korda läbi lugema, enne kui taipas, et tema ammune soov võib täituda – küllakutse oli käes! Samas aga valgus väike pahameelevari üle Helve näo. Tädi Olli kiri polnud sugugi südamlik, oli justnagu armuanni viskamine õetütrele: võid tulla, kui tahad, mitte aga, et oleks rõõm sind näha või midagi muud taolist. Siis aga rahustas Helve end, sest tädi Olli juba oli kord selline – tema ilusaid sõnu öelda ei osanud. Oma südames aga oli ta alati suuremeelne olnud, seda kinnitas emagi alati. Ja küllap tunneb tädi ehk nüüdki rõõmu, ja kui mitte selle üle, et näeb Helvet, siis vähemalt selle üle, et ta selleks üle ookeani reisiks võimalust saab pakkuda.

      Kiri näpus, kiirustas Helve esikust Rolandi juurde. Ent leides mehe pikutamas, lükkas ukse vaikselt kinni ja läks hoopis vanemate tuppa.

      Isa ei olnudki üksi, ta istus koos Hillariga. Ukse avanedes katkes nende vestlus, ning nähes Helve ärevat nägu, jäid nad ootele.

      „Ma sain tädi Ollilt kutse!” pahvatas Helve juba ukselt. „Vaadake ise, kui ei usu!” Ning liputas rõõmsalt mitme templiga varustatud ingliskeelset paberit näpu vahel.

      Hillar haaras kirja enda kätte, silmitses seda viivu ja ulatas siis isale. „Ta kutsub tõepoolest Helvet Chicagosse ja lubab kindlustada täieliku ülalpidamise ja katta sõidukulud.”

      „Tahad siis minna?” Isa andis kutse tütrele tagasi.

      „Muidugi tahan!” oli Helve õhinat täis. „Ainult et kes mind laseb?! Ma ei tea veel ühtegi inimest, kellele oleks luba Ameerikasse sõiduks antud!”

      „Eks mõnele ikka on,” arvas Hillar.

      „Jah, aga Helvele vaevalt antakse. Oleks veel, et ema või õe juurde. Ikkagi teise järgu sugulane. Need illusioonid tuleb sul kohe peast välja visata, kuulsid ju küll, kuidas tädi Gretale „ei” öeldi!” See oli isa arvamus.

      Hillar aga tõusis mõtlikult toolilt, rapsas kutse uuesti Helve käest ära ja sõnas otsustavalt: „Ehk polegi asi nii lootusetu… Vaat mis… või hea küll, võta see siiski praegu tagasi, ma pean temaga enne rääkima.”

      „Kellega?”

      „Mul on üks kursusekaaslane julgeolekus repatrieerimisosakonna juhataja. Ülikooli ajal oli täitsa poiss, ehk aitab.”

      „Ära sa hakka end nende seltsimeestega siduma!” hoiatas isa. „Tood perele veel asjata pahandusi kaela! Helve võib ju niisama proovida.”

      „Ole rahulik, isa! Mis vahet seal on, kui ta nagunii neid asju ajab. Ma kutsun ta meile, räägin temaga siin, nelja seina vahel ja nelja silma all. Augukaevajat temast ei ole – mees on sirge seljaga, ütleb ära, kui ei saa, ja ongi kõik.”