„Ärge süüdistage end, härra Ullver,” lohutas Alla ja ütles siis veidi kohatult: „Meil öeldakse, et „oleks on paha poiss”.”
„See on õige. Ja ärme seda teemat enam puuduta. Saate nüüd aru, miks ma ida poole enam oma jalga ei tõsta. Kahju ainult, et nende valduses nii ilusad ja kuulsad paigad on. Potsdamis Sanssouci loss ja kogu ansambel oma parkide ja marmorpaleega, me armastasime seal abikaasaga jalutada.”
„Mina oleks tahtnud Unter den Lindenil jalutada. Ma ei teadnud siiani, et seegi ida poole peal on.”
„Ärge seda igatsegegi. Unter den Linden pole enam endine, Hitler lasi ju pärnad maha raiuda, kuna need segasid sõjaväe marssimist, ja uued puud on veel kidurad.”
„Ma arvan, et siin on sama palju kauneid kohti, kui mitte rohkem.”
„Teil on jälle õigus. Mulle imponeerib teie optimism!”
„Ega ilma selleta ma raudse eesriide taga poleks ellu jäänud. Muide, ma olen elukutselt näitlejanna. Aga teie, mis elukutse teil on, kui küsida tohib?”
„Töötasin palju aastaid ühes mänguasjade firmas, olin juhataja asetäitja. Aga nüüd olen pensionil.”
„Nii noorelt!”
„Olen juba kuuekümne viiene,” teatas mees.
„Tõesti!” imestas Alla. „Pidasin teid palju nooremaks. Aastad aina lähevad. Ma ei häbene öelda, et olen ka juba veidi üle viiekümne,” rääkis Alla ja mõtles ise, et hakkab peagi kuuekümne poole kiskuma. Ja see muutis teda korraga murelikuks. Kui Enet ei lastagi Saksamaale? Siis pole kedagi omast lähedal. Jageleb siin aina selle raugaga edasi ning tunneb end teisejärgulise inimesena.
Ja Alla hakkas oma elu-olu pihtima äsjasele tuttavale, kes tundus siin võõras linnas peaaegu sugulasena, ning esitas küsimuse: „Kas tegin ikka õigesti, et Eestist ära tulin? Igatsen sinna tagasi!”
„Ärge tehke, armas proua, ennatlikke otsuseid! Igal maal ja igal pool on omad puudused, aga kuskil pole nii halb kui vanglas, ja mis see sotsialistlik kord muud ongi. Eestisse tagasi võite üsna kergesti saada, kuid siia enam mitte kunagi.”
„Mul ei ole siin ühtegi sugulast. Olen eluaeg ümbritsetud sugulastest ja nüüd korraga olen üksi… abikaasa on hea, aga igatsen teisi lähedasi…”
„Kas kõik teie sugulased elavad Eestis?”
„Ei, mitte kõik. Üks õde elab Ameerikas ja tema lapsed samuti ja siis ühe teise õe tütar elab ka nende lähedal, Chicagos nimelt.”
„Aga milles siis küsimus! Sõitke oma õde vaatama. Siin pole ju mingeid takistusi! Oleks vahelduseks rutiinsele pansionielule ja saate mõne aja sugulastega koos olla!”
„Ma ei ole veel Saksamaa kodanik.”
„Siis ajage see asi ruttu korda! Ega selleski takistusi ette tule, olete ju Saksamaa kodanikuga abielus!”
„Päris hea idee!”
„Muidugi, siis on teile kõik teed avatud.”
„Seda küll,” nõustus Alla, „mu mees rääkis sellest juba ammu, ma mõtlen kodanikuks võtmist, kuid ma ei olnud sellest eriti huvitatud, kuid võtan nüüd teie nõuannet kuulda ja hakkan hommepäev sellega tegelema.” Alla hing muutus korraga kergeks, ta tahtnuks isegi laulu lõõritada, kui see vaid kohvikus sobinud oleks. Milline tore idee sõita Chicagosse Ollile külla! See reis on küll üsnagi kallis? Kuid tasapisi tuleks Hansile seda mõtet sisendada, nii ettevaatlikult, et mehele jääks peagi mulje, et see oligi just tema idee. Alla oli ju elukogenud naine ja tundis metoodikat, mis andis kindla tulemuse.
Kohvikusse sisenes soliidne härrasmees, tervitas neid, ja valis samuti aknaaluse laua. „Kas…?” tahtis Alla küsida.
Kuid härra Ullver ennetas teda: „Too härra, Piir on ta nimi, on samuti meie kaasmaalane. Tunnen teda juba palju aastaid, küll põgusalt, kuid tean tema elulugu. Kui soovite, ma räägin temast?”
„Loomulikult! Olen kõigist siinsetest eestlastest huvitatud ja tahaksin hea meelega nendega kontakti võtta!”
„Ta on, muide, arhivaar ja teeb veidi ka kirjanikutööd. Tema on ainuke eestlane, kes seda kohvikut kõik need aastad veel igal kolmapäeval külastab.”
„Ah nii, ta armastab kohvikus istuda,” järeldas Alla.
„Kas just seda, eks ta ole sellega ära harjunud. Kuid tal on selleks ka tagamõte. Ta ootab siin ikka veel oma tütarlast, kes nüüd peaks juba keskealine küps daam olema.”
„Kus see daam siis on?”
„Ei tea. Aga noorena kinnitasid nad teineteisele, et kui saatus peaks neid lahku viima, siis saavad nad ükskord ikkagi Hilbrichtis mõnel kolmapäeval kokku, ükskõik millisel aastal.”
„Ja tema ootab?”
„Jah. Härra Piir jäi Gestapole silma ja tal tuli end sõja lõpuni varjata. Tükk aega ei teatud tast midagi. Vahepeal oli suur Berliini pommitamine ja eestlased rändasid siit välja. Kui kõik enamvähem rahunes, hakkas ta uuesti kohvikut külastama, kuid südamedaam enam ei tulnud. Tema aga lootis, loodab siiamaani, et naine tuleb kord tagasi, nii nagu nad teineteisele lubasid. Ja kuigi kohvik on nüüd teine, ootab mees ikkagi. Kas pole kena truudus!”
„Oo jaa. Kas ta jäigi poissmeheks?!”
„Jah.”
„Tõepoolest ilus lugu, nagu polekski elust enesest. Aga ehk tasubki oodata, ehk tulebki armastatu kunagi välja.” Ja Allale torkas pähe meeletu mõte: kui oleks tahtmist ja aega, siis võiks ehk seda naist ise mängida. Tal on ju oma näitlejateel igasuguseid rolle mängida tulnud. Ehkki see idee oli alatu, küsis ta oma kaaslaselt: „Milline tema daam välja nägi?”
„Väike blondiin, ilus naisterahvas. Aga niipalju aastaid on möödunud, eks temagi ole muutunud.”
„Ehk elab ta endiselt Berliinis, kuid nad pole teineteist enam ära tundnud,” arvas Alla ja kahetses, et on hoopis teist tüüpi.
„Ei, see on võimatu. Elanuks ta siin, tunneksid nad teineteist kindlasti! Selles pole kahtlust.”
„Kahju.” Alla seiras meest, kes suutis üle kahekümne aasta oodata. Ta ei paistnudki, et ootaks, luges rahulikult ajalehte, tegi nagu lihtsalt aega parajaks.
Alla heitis pilgu käekellale ja kohkus. Mitu tundi oli otse märkamatult möödunud ja nüüd tuli rutata, et vajalikud ostud teha.
„On teil kiire?”
„Kahjuks jah, pean tõepoolest minema,” ütles Alla ja hakkas närveerima, et järsku tema kaaslane on lubatud laenu unustanud. Piinlik oleks seda ise meelde tuletada.
Alla tõusis.
„Oodake, aga raha? Kui palju te vajasite?”
Alla istus tagasi ja ütles piinlikust teeseldes: „Kolmsada marka.”
Mees võttis rahataskust kolm rahatähte ja ulatas Allale: „Olge lahked, mul on heameel, et saan üht kaasmaalast aidata.”
„Suur, suur tänu! See on ütlemata kena teist. Ainult ma ei tea täpselt, millal ma saan laenu tagasi maksta ja kuhu ma selle siis toon?” Ja mõtles ise, et päris huvitav oleks uuele tuttavale külla minna ja tema kodu näha.
„Sellega pole kiiret!” Mees ulatas oma nimekaardi. „Kui saate tagasi maksta, siis helistage ja määrame kohtamise, siiasamasse kohvikusse.”
„Ma teen seda. Kas te käite siin tihti?”
„Ei. Pärast oma abikaasa surma olen vaid paar korda siin käinud. Aga kui helistate,