„Olgu! Eks avalda siis,” nõustus Juss.
„Vaadake, poisid, ma soovitan teil nendega kohtudes ettevaatlik olla! Ja kui tahate täpsemalt teada, siis Leod olevat ühe kahtlase tüübiga koos nähtud, nii et…!”
„Ah,” lõi Juss naerdes käega. „Jäta see udujutt! Nii võib meist igaühe kohta öelda.”
„See pole udujutt! See on fakt!”
„Fakt!” kordas Juss pisut pahaselt. „Kui sa selle sõna tähendust ei tunne, siis ära ka kasuta!”
„Mis asja sa norid! Tunnen küll ja kui tahad, võin sullegi seletada! Fakt on nimelt suhteliselt sama, mis tõde! Tões on aga alati osake absoluutset teadmist, ta koosneb suhteliste tõdede summast! Nii et ka fakti tuleb õigesti hinnata! Jäid rahule?”
Juss pani käe muiates Raivo õlale. „Hea küll, tarkpea! Sina jääd alati peale! Võtame parem nende terviseks!”
„Seda võib,” oldi üksmeelselt nõus.
Sumin kasvas, klaasid kõlisesid.
„Terviseks!”
„Olgu neil jõudu!”
„Jah. Ja mingu neil hästi! Ikkagi vahvad poisid!”
Guido tundis, et viin hakkas pähe. Poleks tohtinud šampuse peale viina võtta. Aga kus sa pääsed! Joo teist nagu limonaadi, pärast aga… Hea küll, enam ta ei võta!
Mõne tunni möödudes aga ei mäletanudki Guido enam, mitu klaasikest ta siiski veel tõstis ja nüüd juba ainult sünnipäevalapse terviseks. Juss oli kaval nagu armeenlane, oskas veenda. Käis aga peale, et kui ei võta, ei ole sõber, ei pea lugu! Ja et keegi ei tahtnud lugupidamatust avaldada, siis tuli klaasi tõsta. Tõsi, Guidol õnnestus küll mitu korda Jussi ära petta, sest ta tõepoolest ainult tõstis, ent kui lähenes Kätliniga kokkusaamise aeg, tundis Guido lauast tõustes, et pea käis ringi.
Tänavale jõudes ei taibanud noormees korraga, kummale poole tuleb minna, temale oli Mustamäe kant siiski veel võõras. Õnneks nägi ta eemalt rohelise tulega taksot enda poole sõitmas ja viibutas rõõmsalt. Saada sellisel kellaajal vaba taksot, see oli tõepoolest õnn.
Takso peatuski, ütles küll, et sõidab linna poole, ent kuulda saades noormehe soovi – minna Lasnamäele – keeldus kategooriliselt. Aga Guido oli rõõmus sellegipoolest – ta sai kätte õige suuna. Tähendab linn asus sealpool, kuhu sõitis takso.
Taksojuhid ei usaldanud viimasel ajal eriti meessoost reisijaid, pealegi kui nende sihtpunktiks oli Lasnamäe. Oli ju sealkandis nii mõnigi taksojuht oma päevasest teenistusest loobuma pidanud, eriti aga tegi neid valvsaks nädalapäevad tagasi Lasnamäe ehitatavate majade juurest leitud takso, mille juht lamas surnuna, pussnuga seljas…
Nii tuligi Guidol jala astuma hakata. Ta ei mäletanud isegi enam, kui kaua ta niiviisi kõndinud oli, igatahes oli selge, et Kätliniga kokkulepitud aeg oli ammu möödas ja Guido kirus ennast mõttes selle ennatliku sünnipäevale mineku pärast. Eelkõige aga muidugi ettevaatamatuse pärast, mille tagajärjel korterivõti tuppa jäi. Nüüd ei pääse ka ööseks koju! Peab minema otse Lauluväljakule ja üksi. Nähtavasti tuleb tal seal aega veeta hommikuni, sest hommikul pidi isa tingimata tööl olema, tädi Edna aga valmistas talle enne kohvi, nii et kodus pidid nad igal juhul varakult olema!
Mõte kohvile pani tunnetama, et kurk kuivas. Kuidas küll oleks nüüd ära kulunud kohvi või pudel õlut! Ah mis, ka klaasi vee eest oleks tänulik! Aga praegusel kellaajal pole siinkandis ei seda ega teist saada. Räägitakse, mõtles Guido, et välismaal, seal olevat baare, mis on öö läbi lahti ja kus iga kell võib janu kustutada…
Niiviisi mõtteid mõlgutades ei märganudki noormees, kuidas korraga miilitsaauto tema kõrval peatus.
Aknaklaas lasti allapoole. Paar teravaid silmi mõõtis hindavalt Guido teksaülikonda.
„Kuhu noormees läheb?” esitati venekeelne küsimus.
Guido ehmus pisut. Küsimus tuli ootamatult, pealegi ei tulnud talle kuidagi meelde, kuidas on vene keeles Lauluväljak ning ta tegi seda oma keeles.
„Ma lähen Lauluväljakule.”
Nüüd hakkasid autosistujad lõbusasti naerma.
„Kontserdile, tähendab? Sinnapoole meiegi. Tahad, viskame ära? Istu peale.” Ning juhi kõrval istuja lisas: „Sinu õnn, et sa näid korralik noormees olevat, mõne teise oleksime vaat et hulkumise pärast miilitsasse toimetanud!”
Guido tänas üllatunult ega lasknud ennast kahte korda paluda. Kähku avas ta auto tagaukse ning märkas juba istudes, et mõlemad mehed, nii autojuht kui ka tema kõrval sõitja, kandsid miilitsavormi.
On alles vedamine, rõõmustas noormees ning mõeldes loosungile „sinu miilits kaitseb sind”, muigas endamisi. Nood siin ju mitte üksnes ei kaitse, vaid viivad ka kohale!
Mõnusalt laskus ta seljatoele, sulges silmad ega vaevunud eriti mõtlemagi. Korraga avas ta silmad ja jahmus.
„Kuhu me sõidame?”
„Ära muretse, noormees!” rahustas miilits. „Mul on vaja korraks kodunt läbi minna, kontserdipiletid jäid koju. Võin sullegi vaba pääsme anda, kui soovid!”
Guido noogutas rõõmsalt.
Nad sõitsid piki agulitänavat, kus majad olid vanad ja kaua värvimata ning näis, nagu otsiksid mehed sobivat peatuspaika.
„Pea kinni!” käsutas samas autojuhi kõrval istuv miilits.
Nad peatusid madala puumaja ees, mida poolenisti ümbritses kõrge plank. Miilits ronis autost välja, vaatas ükskõikselt ringi, avas värava ja kadus selle taha. Hetke pärast ilmus ta uuesti nähtavale.
„Juua tahad?” küsis miilits Guidolt.
Kurk tõepoolest kuivas ning Guido noogutas.
„Ma ei hakka kopsikuga edasi-tagasi jooksma,” seletas miilits kärsitult. „Kui tahad, tule ise. Aga tee kähku, autojuhil on kiire.”
Guido ronis autost välja. Teda saatis autojuhi tuim pilk.
Olen mina alles… sõitles Guido samas ennast, tülitan südaööl võõraid inimesi! Selle januga oleks ju vabalt Lauluväljakuni kannatanud. Ent kuidagi piinlik oli nüüd juba autosse tagasi minna.
Värske õhk lõi pea selgemaks. Paari kiire sammuga järgnes ta miilitsale ja tõmbas planguvärava enda järel kinni…
„Miks te selle noormehe siia tõite? Selline kontingent ei kuulu meie teenindamisele!” Valvearst tõstis silmad noormehelt ning vaatas etteheitvalt sanitari poole.
Noormees kanderaamil oigas vaikselt.
„Tean, doktor, aga ta ütles, et on peaarsti sugulane.”
Teade mõjus.
„Doktor Karmi?!” arsti hääles kõlas imestus.
„Nii ta ütles… Doktor, ta vajab ju abi!”
„Kuidas? Aga loomulikult,” muutus arst närviliseks, ning iseenda esialgsest reageeringust häirituna kummardus kanderaami kohale. Kergitas siis pisut linaäärt haige jalgadel ja võpatas.
„Kiiresti operatsioonituppa! Ma tulen kohe.” Kanderaam koos haigega liikus kummirataste vuhisedes koridori lõppu. Liftiuksed avanesid. Ning juba minuti pärast lebas Guido operatsioonilaual pimestavalt valge laekupli all ning valuliselt oiates nägi enda ümber askeldamas valgetes kitlites inimesi. Ta tahtis midagi küsida, aga terav valu kusagil rinnapiirkonnas lämmatas hääle. Ning siis kaotas ta teadvuse…
„Kas kõik on korras?” küsis Räni Karm haiglasse jõudes oma noorelt assistendilt. Ja ajades selga valget kitlit, lisas: „Ma loodan, et öö möödus rahulikult?”
„Jaa… see tähendab, tegemist ikka oli, aga kõik sai korda,” noogutas