Taras Bulba. Nikolai Gogol

unustab enese süngelt moonutavas lõbus; see oli koolivendade tihe ring. Vahe oli ainult selles, et koolmeistri kepi ja labaste targutuste all istumise asemel sooritasid nad röövretki viiel tuhandel hobusel; aasa asemel, kus mängitakse palli, olid neil kaitsmatud, lahtised piirid, kus silmapiirile ilmus tatarlase nobe pea ja liikumatult süngelt vaatas türklane oma rohelise turbani alt. Vahe oli see, et sundiva tahte asemel, mis ühendas neid koolis, jätsid nad ise vabatahtlikult maha isa ja ema ning põgenesid isamajast; et siin oli neid, kel oli köis juba kaelas kõlkunud ja kes kaame surma asemel nägid nüüd elu, ning elu selle täies vabaduses; et siin oli neid, kes õilsa kombe kohaselt ei suutnud hoida oma taskus kopikat; et siin oli neid, kes olid seni tukatit pidanud rikkuseks, kellel võis rentnike-juutide armust taskud pahupidi pöörata, ilma igasuguse kartuseta, et sealt midagi välja kukuks. Siin olid kõik bursakud, kes ei olnud välja kannatanud akadeemilisi vitsu ega olnud koolist kaasa toonud ühtki tähte; kuid ühes nendega oli siin ka neid, kes teadsid, mis on Horatius ja Cicero ning Rooma vabariik. Siin oli palju neid ohvitsere, kes hiljem välja paistsid kuninglikes sõjavägedes; siin oli hulk väljakujunenud vilunud partisane, kel oli see õilis veendumus arvata, et on ükskõik, kus sõdida, ainult et sõdida, sest ei sobi õilsal inimesel elada ilma tapluseta. Palju oli ka sääraseid, kes tulid Setši selleks, et hiljem öelda, et nad on olnud Setšis ja juba karastatud rüütlid. Ja keda siin ei olnud? See kummaline vabariik oli just tolle aja vajadus. Sõjaelust lugupidajad ning kuldkarikate, toredate brokaatide, tukatite ja reaalide himustajad võisid igal ajal leida endale siin tööd. Üksnes naiste ihalejad ei võinud siit leida midagi, sest isegi Setši agulis ei tohtinud näidata end ükski naine.

      Ostapile ja Andrile näis äärmiselt kummaline, et ka nende ajal tuli Setši määratu hulk rahvast, ja oleks keegigi küsinud neilt, kust nad tulevad, kes nad on ja kuidas on nende nimi. Nad tulid siia nagu omaenda koju tagasi tulles, kust nad alles tunni aja eest olid lahkunud. Tulija ilmus ainult koševoi ette, kes harilikult ütles: „Tere, kas Kristust usud?” – „Usun!” vastas tulija. „Ja kas püha kolmainust usud?” – „Usun!” – „Ja kas kirikus käid?” – „Käin.” – „N’oh, tee siis ristimärk!” Tulija lõi risti ette. „Noh, hea küll!” kostis koševoi. „Mine siis sinna kurenni, kuhu ise tahad.” Sellega oli lõppenud kogu tseremoonia. Ning kogu Setš palvetas koos ühes kirikus ja oli valmis kaitsma teda viimse veretilgani, ehkki ta ei tahtnud kuuldagi paastumisest ja kasinusest. Üksnes suurest kasuahnusest aetud juudid, armeenlased ja tatarlased julgesid elada ja kaubitseda agulis, sest zaporožlased ei armastanud kunagi tingida, vaid nii palju kui käsi raha taskust välja tõmbas, nii palju nad ka maksid. Muide nende kasuahnitsejate sahkerdajate saatus oli väga haletsemisväärne: nad sarnlesid nendega, kes elutsevad Vesuuvi jalal, sest niipea kui zaporožlastel ei olnud enam raha, peksid uljad mehed puruks nende poekesed ja võtsid alati ilma rahata. Setš koosnes rohkemast kui kuuekümnest kurennist, mis väga sarnlesid üksikute iseseisvate vabariikidega, veelgi rohkem aga sarnlesid kooli ja vaimuliku õppeasutise lastega, kes elavad täielikul pansionil. Keegi endale midagi ei muretsenud ega hoidnud enda juures; kõik oli kurenniülema käes, kes selle eest tavaliselt kandis isa nimetust. Tema käes olid raha, riided, kogu toidumoon, kört, puder ja isegi küte; tema kätte anti raha hoiule. Üsna tihti tuli kurennide vahel ette riidu: sellisel korral läks asi sedamaid kakluseks. Kurennid täitsid väljaku ja purustasid üksteisel rusikatega ribiluid, kuni ühed jäid viimaks võitjaks, ja siis algas prassimine. Niisugune oli see Setš, millel oli nii palju ahvatlusi noortele meestele. Ostap ja Andri sööstsid kogu oma noorustuhinaga sesse vabadusmerre ning unustasid silmapilkselt isakodu, kooli ja kõik, mis varem oli liigutanud nende hinge, ja andusid uuele elule. Kõik pakkus neile huvi: Setši vabad kombed ja lihtne kord ning seadused, mis näisid neile liiga rangetenagi keset nii isemeelset vabariiki. Kui kasakas varguse pealt tabati, varastas mingi tühisegi asja, siis loeti see juba teotuseks kogu kasaklusele: ta seoti kui autu inimene häbiposti ja tema kõrvale pandi maha malakas, millega iga möödamineja oli kohustatud andma talle hoobi, kuni ta löödi niiviisi surnuks. Võlgnik, kes ei tasunud oma võlga, aheldati suurtüki külge, kus ta pidi istuma seni, kuni mõni tema seltsimeestest otsustas ta vabaks lunastada, tasudes tema eest võla. Ent kõige raskemat muljet avaldas Andrile hirmus karistus, mis oli määratud tapmise eest. Mõrtsuka enda juuresolekul kaevati auk, lasti ta elusalt sinna sisse ja tema peale pandi puusärk, milles oli tema poolt tapetu laip, ja siis aeti nad mõlemad mullaga kinni. Hiljem viirastus talle kaua veel see hirmus karistusviis, ja alatasa oli tal silme ees see hirmsa kirstuga elusalt maetud inimene.

      Peatselt tõusid mõlemad noored kasakad heasse lugupidamisse kasakate silmis. Sageli läksid nad ühes teiste oma kurenni meestega ja vahel kogu kurenni ning naaberkurennidega steppi küttima loendamatut hulka kõiksugu stepilinde, põtru ja kitsi, või jälle läksid järvedele, jõgedele ja ojadele, mis olid loosiga igale kurennile määratud, noota heitma ja võrke vedama ning välja tõmbama rikkalikke loomuseid kogu oma kurennile toiduks. Siin ei olnud vaja küll erilist oskust, millega kasakat proovitakse, aga nad hakkasid siiski oma otsese südiduse ja kõiges õnnestumisega teiste noorte seast juba välja paistma. Teraselt ja hästi lasksid nad märki ning ujusid üle Dnepri vastu voolu – tegu, mille eest algaja võeti pidulikult kasakate hulka vastu. Kuid vana Taras valmistas neile teistsugust tegevust. Talle ei olnud meeltmööda seesugune tegevuseta elu – ta tahtis tõelist tööd. Ta mõtiskles aina, kuidas saaks Setši õhutada vaprale ettevõttele, kus saaks endale vaba voli anda, nagu sobib rüütlile; viimaks ühel päeval tuli ta koševoi juurde ja ütles talle lausa välja:

      „Noh, koševoi, zaporožlastel oleks aeg juba peale hakata.”

      „Pole kusagil peale hakata,” vastas koševoi, võttes suust väikese piibu ja sülitades kõrvale.

      „Kuidas ei ole? Võib minna Türgi või ka Tatari peale.”

      „Ei või ei Türki ega Tatarisse,” vastas koševoi, pistes piibu jällegi külmavereliselt suhu.

      „Kuidas ei või?”

      „Niisama. Oleme lubanud sultanile rahu pidada.”

      „Aga ta on ju pagan: jumal ise ja ka pühakiri käsivad peksta paganaid.”

      „Meil pole selleks õigust. Kui me poleks veel ka oma usu juures vandunud, siis võib-olla oleks ehk võinud, aga nüüd – ei, ei või.”

      „Kuidas ei või? Kuidas sa siis ütled: meil pole õigust? Näe, mul on kaks poega, mõlemad noored mehed. Veel kordagi ei ole ei üks ega teine olnud sõjas, aga sina ütled – meil pole õigust; aga sina ütled, et zaporožlastel pole vaja minna.”

      „Noh, nii peab juba olema.”

      „Siis tähendab, peab olema, et kasakajõud kidugu ilmaasjata, et inimene kärvaku nagu koer, ilma tublit tegu korda saatmata, et ei isamaal ega kogu ristirahval ei oleks temast mingit kasu. No milleks me siis elame, kelle kuradi jaoks me elame, seleta mulle see ära. Sina oled tark mees, ega sind asjata ei valitud koševoiks, seleta mulle ära, milleks me elame?”

      Koševoi ei andnud sellele küsimusele vastust. Ta oli kangekaelne kasakas. Ta vaikis viivu ja lausus siis: „Aga sõda jääb ikkagi pidamata.”

      „Siis sõda jääb pidamata?” küsis Taras taas.

      „Jääb pidamata.”

      „Ja ei maksa sellele enam mõteldagi?”

      „Ei maksa sellele mõteldagi.”

      „Oota sa, kuradi kämmal!” lausus Bulba endamisi. „Küll sa mul veel näha saad!” ja ta tegi siinsamas otsuseks koševoile kätte maksta.

      Rääkinud ühe ja teisega kokku, korraldas ta kõigile joomingu, ning mõnemeheline purjus salk kasakaid vajus otse kogunemisväljakule, kus seisid posti külge seotud litaurid, milledel harilikult põristati raada kokkukutsumiseks. Leidmata pulki, mida litaurilööja alati enda juures hoidis, haaras igaüks neist kätte puuhalu ja hakkas sellega vastu litauri taguma. Põrina peale jooksis kõige enne kohale litaurilööja, pikk mees üheainsa silmaga, mis aga sellest hoolimata oli hirmus unine.

      „Kes julgeb lüüa litaure?” karjus ta.

      „Pea suu! Võta oma pulgad ja võmmi, kui sind kästakse,” vastasid vintis vanemad.

      Litaurilööja