Lahtisema mängujooniseni on võimaldanud jõuda teistsuguste individuaalsete oskustega nooremad korvpallurid. Ning vanemate meeste oskused ja mängumõistmine on paranenud. Kümme aastat on tööd tehtud, tulemus pidigi tulema.“
Peatreeneri noorem poeg, tema parem käsi ja plaanide väljakul elluviija Sten-Timmu Sokk täiendab: „Treenerid on praegusele koosseisule leidnud sobiva stiili. Mina näiteks harjusin sellise vahelduva kiirusega transition-mänguga ära Tartu Rockis, kus seda harrastas ka Indrek Visnapuu. Nüüd on meil koos võistkond, kes tahab niisugust mängu mängida. Meil on kolm-neli vanemat, kogenud meest, nooremad annavad energiat, pluss Saage-sugused, kes hoiavad vaimu üleval. Juhtub, mis juhtub, keegi ei löö risti ette.
Pean meie treenereid väga headeks taktikuteks. Mänguks koostatakse konkreetse vastase vastu alati kaitseplaan. Rünnakud vaatame igal suvel uuesti üle, vahel muudame detaile, aga üldiselt teeme samu asju, peame üksteist mõistma. Meie sats pole eliitmängijaid täis, kuid treenerid suudavad meid võistkonnaks kokku sulatada.
Kangurid, Taltsid, Arbetid vastutavad kogu aeg, ning endal on hea kerge väljakule minna – pole nii suurt pinget õlgadel. Nad suudavad meeskonda väga hästi vedada, vahet pole, kas musta töö tegija või skoorijana.“
Taneli ja Timmu isa Tiit Sokk rõhutab, et küsimus pole ainult oma mängujuhtidest poegade oskuses treenerite kavandatut väljakul suunata, vaid eranditult kõik mängijad on väga targad ja saavad teinekord platsi kõrvalt tulevate näpunäidetetagi aru, kui olukorrast tulenevalt peab midagi muutma.
Nooremaid korvpallureid rõõmustab eriti asjaolu, et vanemad kolleegid pole ülbed, vaid toetavad. „Kangur, Arbet, Talts ei hakka millegi valesti tegemise järel sind sõimama, vaid suudavad asja rahulikult selgeks teha, tulevad ja näitavad: siia-siia-siia. Mitte et sa oled mõttetu vend, ei oska, mine ära! Kõik on inimesed, kõik eksivad. Õpid igas trennis, igas mängus. Asjad räägitakse rahulikult läbi ja järgmisel korral juba teedki õigesti! Kui ka väljaspool platsi tekib mingi mure, saad rääkida ja abi küsida,“ seletab Rain Veideman koostöö lahti.
Suvel 2014 võib näha, et ka pesamuna Veideman ise seletab väljakul päris palju.
„Jah, ütlesin Reinar Hallikule – kui ta saab kolmesejoone taga vabana palli, ei pea ta minu suunas enam mingit petet tegema –, pane julmalt peale, sul on hea vise, oled ju superviskaja!
Rain Raadikule soovitasin küsida vahetust, kui ta ära väsib. Tuleb uus mängija, puhkad ja tuled tagasi. Kui see mees hakkab hüppama ja kargama ning paned talle sinna korvi alla palli, on ta ju võimeline mängima!“
Veideman rõhutab plussina ka stabiilsust, Tiit Sokk on juhendanud koondist juba viis suve järjest. Samuti annab iga välisklubis leiva teenimine mängijale juurde – „lähevad mehed paremaks, läheb ka meeskond paremaks“.
„Kui ühel aastal oldi kehvad, ei vahetatud kogu koosseisu välja, et nüüd uutega paneme. Kusagilt pidi see tõus algama. Meeste tase on paranenud ja sisekliima on super. Muud ei midagi, LeBron Jamesi pole ju tulnud. Taktika sobib, Sokk ja Varrak on teinud mängimise meestele väga lihtsaks. Saame lihtsaid korve, kaitses kõik mõistavad, mida peavad tegema, ja kohe hea on seal väljakul olla, kui mäng sujub! Eks meil ole olnud nii tõuse kui ka mõõnu, aga mõõnadest saame ühiselt üle.“
Teine üheksakümnendatel sündinud mees Siim-Sander Vene arvab, et 14-aastane finaalturniirita periood on tõepoolest pikk, kuid üldises plaanis näitab meie korvpalli seisu – reaalset edasipääsuvõimalust enne 2012. aastat ju ei tekkinudki.
Vene kerib kalendri uue aastatuhande esimese kümnendi lõppu tagasi. „Esimesel aastal, kui tulin, oli kõige noorema ja kõige vanema mehe vanusevahe päris suur. Nüüd mingil hetkel jäi see üsna väikeseks, alla kümne aasta. Oleme suhteliselt ühes vanuses, teeme kõike koos, lollused ka koos ära! Tekkis kõva kambavärk. Varem igaüks tuli, tegi oma töö ära, tekkisid väiksed grupid, aga ei enamat.
Kui oleme nii kaugele jõudnud, ju on Tiit Sokk teinud õiged valikud. Ta on aastate jooksul muutnud mängufilosoofiat, saame oma parematest mängijatest parima poole kätte. Meie koondis on ebastandardne, vastastele keeruline ja paljud ei saagi meie mängule täpselt pihta.
Kui keegi usub ja loodab sinusse, viib see edasi ja annab parema tunde. Mängijad naudivad seda! Kui sa tead, et saad oma asju teha ja tunned ennast mugavalt ega pea mängima stiilis, millega sa pole igapäevaselt harjunud või mis ei klapi sinu oskustega, on väljakul mugav olla, palju lihtsam ja lõbusam, siis on korvpall väga tore mäng!“
Resümee sõnastajaks sobib mõistagi kuldsuu Reinar Hallik:
„Koondises mängimisel on väga palju plusse, miinuseid praktiliselt polegi! Hea küll, jääb vigastuseoht ja perega ei saa nii palju koos olla. Meie naistel on raske, suvel, puhkuste ajal, ei saa mehega nii palju koos olla. Mees magab kahe trenni vahel, hambad laiali, ja käib mängudel. Kuid meie naised-elukaaslased arvestavad sellega. Sa ei hakka ju kohe esimesest päevast koos elama, sa tead, kellega sul tegu. Need on koondise ainsad miinused.
Võistkonnavaimu pealt tuleb väga palju. Olen kuulunud klubidesse, kus mängijad on head, aga vaimu ei ole, ja siis ei tule ka tulemust. Olen alati seda meelt, et sul võivad olla kehvemad mängijad, kuid hea vaimuga saad palju parema tulemuse. Kui mängisin Lappeenrantas, valis treener sinna kokku sobivad mehed – saimegi väga hea klapi. Kui aga mängisin Rootsis, hoidsid ameeriklased omaette, rootslased omaette, ülejäänud eurooplased omaette.
Koondises on üks punt, koondise trenni lähed alati hea tujuga ja tuled veel paremaga tagasi!“
Gert Dorbek
Soku kooli poiss
See vise ei unune. Mängivad Iisraeli ja Eesti korvpallimeeskonnad. Tel Avivi eeslinn Rishon Le-Zion, väikesevõitu, 2000 pealtvaatajat mahutav spordihall. Eesti on olnud terve mängu tagaajaja osas ja pääseb mõnikümmend sekundit enne lõpusireeni seisul 72:75 rünnakule. Head lahendust ei leita, Siim-Sander Vene teeb hädaviske, kuid Gert Dorbek suudab ründelauast lükata palli Sten-Timmu Sokule. Tollele jookseb korraga kolm vastast peale, sööt väljaku nurka suundunud Dorbekule ja… Tšahh! teeb võrk. Lisaaeg, mille Eesti juba võidab!
„Jumal tänatud, et sisse läks! Hea, et ma ei pidanud selle viske eel mõtlema. Aega oli kolm sekundit, mina täiesti vaba. Ainult viska! Õnne peab ka olema,“ kirjeldab Dorbek enda hinges toimunut mõni minut pärast mängu.
Dorbek ei pruugi olla koondise viimase kümnendi säravaim mängija, kuid seda viset ega mängu ei võta temalt ega koondiselt keegi. Ainuüksi selle viske, selle võidu pärast tasus tal hakata korvpalli armastama, harjutama, selle mänguga leiba teenima ja koondisse jõudma.
Kõik saab alguse omaaegsest Baltika noortegrupist, mis ühel hetkel liigub sujuvalt Tiit Soku korvpallikooli tiiva alla. Nii et Dorbek on Soku kooli poiss, käsikäes Tanel Sokuga sirgunud, mehistunud, koondisse ja EMfinaalturniirile jõudnud. Gert ja Tanel on parimad sõbrad.
Kord, kui Kalev/Cramo meeskond peab Kalevi hallis Balti liiga mälestusväärse mängu lõunanaabritega, kõik pikad mehed kukuvad vigadega riburada välja, kuid Dorbek ja Sokk mängivad kahel lisaajal vastaseid üksteise järel üks-ühe vastu üle ning jätavad võidu koju, kommenteerib kalevlaste toonane juhendaja Aivar Kuusmaa tunnustavalt: „Soku korvpallikooli poisid, Soku kooli kasvatus!“
Mida siis Tiit Sokk poistelt nõudis, milline see kasvatus oli? „Üks-ühe vastu mäng oli tähtis. Sokk nõudis noorteklassis alati esmalt läbimurret. Polnud nii, et tuled üle ja viskad peale. See ei läinud kohe üldse, niisugust asja meil ei lubatudki. Trennides harjutasime üks-ühe vastu mängimist palju. Samas ei tähendanud see pea ees korvi alla tormamist. Söötmist nõuti meilt samuti – kui sõber oli vaba, tuli pall anda sõbrale.“
Koondislastest tunneb Dorbek Sokkude peret kindlasti kõige paremini. Aga ta ei ütle, et Tanel sai isa Tiidult noorena erikohtlemist.