Tegus suvi jätkub meestekoondises ning 2011/2012. hooaja poole pealt pääseb mees esimesse välisklubisse – Saksamaa Bundesliga’s osalevasse Bayreuthisse. 2012. aasta koondisemängud ja järgneva klubihooaja mitu kuud jäävad aga põlvevigastuse tõttu vahele. Märk sellest, et tugevam jalg on küll tõepoolest tugev, aga võib ka väsida.
Siia sobib vahelepõige 2010. aasta jutuajamisest.
On avaldatud kahtlusi, kas Veideman peab kahte treeningukorda päevas vastu. „Pole probleemi,“ kehitab ta õlgu. „Olen kolm suve mänginud noortekoondises, harjutasime kaks korda päevas. Tagasilööke pole olnud. Teen jalale erinevaid harjutusi, hästi mõjuvad hommikused jõusaalitreeningud.“
Veideman ei saa aru, miks mõni inimene jalgade erinevusest – tegemist on kaasasündinud närvikahjustusega – suurt numbrit teeb. „Kaunase Žalgirises on ühe mängija (Martynas Pocius – toim) ühel käel neli sõrme. Meie hiljutises vastases Peterburi Spartakis mängib mees, kel üks käsi teisest selgelt pikem.“
Kuidas Veideman ise enda kaitsesuutlikkust hindab? „Saan hakkama küll! Jalgade erinev tugevus annab veidi tunda, vahel ei saa ma liikuda nii kiiresti kui tahaksin.“
Suvel 2013 on meeskoondises täies jõus tagasi ja aitab nii magusa Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri pileti kätte saada. Kujunedes ühtlases tiimis 11,9 punktiga suurimaks korvikütiks – kõik üheksa põhimeest toovad mängus keskmiselt vähemalt 5 silma.
Samas tunnistab Veideman isegi, et klubihooaja visketabavus võiks olla parem. Mehel pole küll Kuusmaa või Kullamäe käsi, kuid treeningutel paneb ta viskevõistlusi sageli kinni. Mille taha jäävad täpsed sooritused mänguolukorras?
„Trennis viskad rahulikult. Paned kümme tükki järjest, kakskümmend. Mängus, enne viskele minekut tekib nii-nii suur tahtmine pall sisse visata. Mitte et sa pead sada protsenti sisse viskama, vaid sa ise nii hirmsasti tahad seda. Tahad ju iga viset korvi saada. Ja kui mööda paned, siis küsid endalt: miks? Mida ma teen, miks ma sisse ei visanud?!
Olen mõistnud, et pole hea liiga palju mõelda. Aga tahtmine jääb ikka suureks! Eriti veel, kui kõik tundub olevat super: viskeliigutus, – tugevus… Kui sa näed, et vise on sada protsenti korvis, aga pall lendab hoopis kuhugi vastu lauda, on asi eriti hull – no kuidas niimoodi saab? Suur tahtmine, oled psühholoogiliselt üles kruvitud. Pean viskamist rahulikult võtma, endale asjad korralikult selgeks tegema, küll siis hakkab paremini minema.“
Vahelugemine
Mis aitab 2011. aastast tõusule?
Eesti korvpallikoondise tulemused, aga ehk mis veelgi olulisem − mängupilt, hakkavad paranema 2011. aastast. Esialgu on vastas küll Austriad ja Luksemburgid, nii et tegelikust tasemest ei saa veel päris aimu – vähemalt tore, et B-divisjonis me enam ei kaota.
Kuid suvi 2012 ning võidud Iisraeli ja Serbia üle näitavad, et kvalitatiivne nihe on toimunud. Mis aitab meid tõusule, mille arvelt see tuleb? Sest vaid mõni aasta varem ei tegelnud me Iisraelide ja Serbiate alistamise, vaid nendest madalama klassiga meeskondadele kaotamisega.
„Klubides leiab igal pool kadedust, keegi ajab oma statistikat taga. Eesti koondis on tõesti suure tähega Meeskond,“ alustab Janar Talts. Nii tema kui ka kõik teised mängijad kinnitavad, et sisekliima on vinge.
Talts jätkab: „Kõik moodustavad ühtse pundi, sobivad hästi, pole omaette nohisejaid või olukorda, et kedagi kampa ei võetaks. See on üks põhiline edu võti. Meie oskused pole võib-olla megahead, aga mäng tuleb „keemia“ pealt. Mis mulle veel meeldib – kõik usaldavad üksteist. Kui sa näed, et sõber on vaba, annad palli temale, las ta viskab, keegi pole kade.
Kõik arenevad, igale positsioonile on võtta päris korralikke mängijad. Timmu sai vanemaks, Siim sai vanemaks, Veidekas sai vanemaks, meie, „vanurid“ oleme veel seal ees. Timmu on tark mängujuht. Ning treenerid on viimastel aastatel andnud meile vabamad käed – mängime fun-korvpalli. Varem viskasime ise 50 punkti, vastase pidime kõigest 48 peale jätma.“
Eestlasi aitavad head ja toetavad omavahelised suhted. Rain Veideman ja Sten- Timmu Sokk.
Teine 30+ vanuses mees Gregor Arbet lisab: „Pole vahet, kas oled 30- või 20-aastane. Koondis moodustab ühe rusika. Sel aastal polnud kõrval Kristjanit ega Janarit, aga ikka oli kõik mõnus ja tipp-topp.
Meie põlvkond on põhjas ära käinud ja õppinud. Tore, et suutsime end kokku võtta ja jõuda EM-ile. 14 aastat on pikk vahe. Koondises polnud eelmisel kümnendil sellist ühtsust nagu nüüd viimastel aastatel. Me ei saanud neid asju „jooksma“. Pigem nokitseti omaette, ei olnud nii head koos-tegemise-tunnet.
Nüüd, viimasel neljal aastal naudivad kõik võistkonnakeemiat ja mängupilti. Kõik saavad ka väljaspool platsi hästi läbi, toetavad üksteist. Kõigil on oma roll. Üks näide on Kristo Saage, kes ei pääse ju palju platsile, kuid kõik ütlevad, et kui seda venda võistkonnas ei oleks, siis… Saage hoiab riietusruumis tuju üleval: á la „mis mõttes me sellele või tollele satsile ära ei pane?“ Kõik on ühe asja eest väljas.“
Rollidest rääkides on selge, et mõnigi mängija peab kohati täitma veidi vastumeelseid ülesandeid. Aga keegi ei nurise selle pärast, kõik vaatavad koondist kui tervikut ja mõistavad: jah, mina peangi seda rolli täitma.
Janar Talts mängiks parema meelega „suure ääre“ kui tsentri ja Siim-Sander Vene „väikese“, mitte „suure ääre“ kohal. Vahel täidab keskmängija kohuseid ka Kristjan Kangur. Aga nad teevad seda nurisemata.
Tiit Sokk kasutab Gregor Arbetit sageli vastase mängujuhtidele surve avaldajana. Mängumees võtab oma emotsiooni kokku: „Vaatad väikest punni, Tiit ütleb, et lähed ja võtad teda. Mõtled – jummal-joo! Väiksed ju jooksevad ja siblivad igal pool! Aga sa lähed ja teed asja ära. Olen enda rolliga rahul. Sa tead täpselt, mida treener tahab, ja üritad teha nii hästi, kui suudad.
Loomulikult tunned end hästi, kui vastastel on hea point-guard, minu ülesanne on ta maha võtta, me võidame ja tema kasutegur polegi midagi erilist. Parima tunde ja mõnu annabki võit. Ma ei tea, kui palju on mängijaid, kes rõõmustavad enda visatud 30 punkti üle, samas kui võistkond saab pähe. Mida see annab?“
Kapten Kristjan Kangur ütleb, et ehkki 2012. aastal jäädi finaalturniirilt napilt eemale, lõid nood mängud järgmiseks suveks positiivse aluse. „Olime esimesed, kes välja jäid. Aasta hiljem polnud algus paljutõotav, kuid lõpuks ulpisime välja ja arvan, et pääsesime teenitult EM-ile.“
Eelmise kümnendi mõõnaaeg on paljuski seletatav ka põlvkondade vahetusega. Kui Liidu meistrid astuvad tasapisi kõrvale, jääb „auk“ sisse. „Ju pole väiksel riigil kogu aeg nii palju häid mängijaid, head emotsiooni ega vahvat punti, kes kokku hoiaks,“ pakub Tanel Sokk.
„Kangur, Talts, Arbet on koondisse kuulunud juba kümme aastat. Nad on saanud suurte mängude kogemusi, eriti Kangur. Neilt meestelt nõuti ilmselt liiga vara liiga palju. Et nad võtaksid Kullamäe ja Kuusmaa koha kohe üle, kuid nad polnud tol hetkel veel valmis. Viimasel kolmel-neljal aastal ongi nad olnud valmis ja liidrid.
Loodan, et finaalturniirile pääsemisel ei teki enam pikki vahesid. Meie B-koondis näitas tänavu suvel, et olukord pole üldse kehv. EM-il osalemine võiks saada igapäevaseks. Samas on Euroopa korvpalli tase muutunud nii ühtlaseks, et kui sa kõiki mehi kokku ei saa ja vorm pole kõige parem, siis jäädki tahapoole.
Eks kindlasti ole ka meie mängupilt kümne aasta jooksul muutunud. Kangur ja Talts on mänginud Itaalias, Kalev/Cramo VTB liigat, Tartu Rock eurosarja – neid mänge läheb vaja, sa harjud selle tasemega. Kui mängid VTB liigas