Ka esimene armastus pole korvpalluri südamest kadunud. „Kui tekib võimalus, jälgin alati kergejõustikuvõistlusi. Ja sisimas pesitseb tükk aega väike soov teha mõne seltskonnaga lihtsalt huvi pärast kümnevõistlust, et mis tulemused tuleksid. Eks need naljakad oleksid, aga proovida võiks,“ kujutab Kangur end tagasi lapsepõlve, tõkete-ketaste-teivaste maailma.
Palju tublisid kergejõustiklasi üles kasvatanud treenerite Ando ja Katrin Palginõmme juures valitsebki see tõkete-ketaste-teivastemaailm. „Harrastasime kõiki alasid, aga päris ametlikul võistlusel pole ma kümnevõistlust teinud,“ ei saaks Kangur toonast punktisummat tänasega võrrelda.
Ta arvab, et teivashüppega selle klassikalisel kujul läheb praegu raskeks – „nii tehniline ala, vajab harjutamist“.
„Ainsana jäi proovimata vasaraheide. Arvan, et see ala käis tolles eas üle jõu, kõiki teisi olen proovinud. Erinevas vanuses meeldisid erinevad alad. Mida pikemaks sirgusid ja suuremaks said, seda paremini tulid välja raskemad alad – näiteks kettaheide, kuulitõuge. Nooremana meeldisid rohkem jooksmine, tõkked, kaugus- ja kõrgushüpe.“
Mõni aasta hiljem, juba korvpalliväljakul, paistabki Kangur silma tugevuse ja sitkusega. Kas kergejõustikutrennide ajal oli ka jõusaal au sees?
„Ei saaks öelda, et ma jõusaalis tohutult rassinuks. Nii noorelt ei tohigi panna kangi rebima. Natuke tõstsime. Veidi treeneri näpunäidete järgi, veidi ise. Selles eas poisid tahavad ikka hakata kange rebima, aga õnneks üle piiri ei mindud. Väga noorelt ei tasu naba paigast sikutada,“ edastab korvpallikoondise kapten ka noorsportlastele selge sõnumi.
Aasta 2009: Mängus Ukrainaga.
Ka legendaarne treener Jaak Salumets on kindel: Kangur ladus kergejõustikuga endale põhja alla. „Õige korvpallur peab piltlikult öeldes tegema ära kümnevõistluse! Jooks, hüpped, kõik-kõik, mis kergejõustikus leidub. Kangur seda 16. eluaastani tegigi, sul on põhi all ja edasi vajad korvpallitööd juurde. Nooremast põlvkonnast sarnaneb kehalise arengu poolest temaga üks mees – Martin Paasoja.
Pead aru saama, et teha tuleb ränka tööd – see on Kanguri hilisematest intervjuudest ka kõlama jäänud,“ resümeerib Salumets.
Kangur kostab, et on kergejõustikust tugeva põhja saamise teemal Salumetsaga täielikult päri.
„Olen saanud kergejõustikust meeletult kasu. See kasvatas teistmoodi lihase. Pead olema sitke, kergejõustik annab selleks ideaalse põhja. Lisapluss põlvedele – kergejõustik tugevdab nende ümber kõiki lihaseid ja nii peavad põlved ehk selle võrra paremini vastu.“
Salumets toob üldisest nukrast kehalisest valmisolekust rääkides Kanguri kui positiivse erandi näite. Kangur ise ütleb, et koondise suviste ettevalmistuste kohta pole tal halba sõna öelda, Priit Lehismets keerab vindi korralikult üles.
„Olgem ausad, paljud Eesti noormehed arenevad hiljem. Labaseim on võrdlus Gruusiaga – kui piltlikult öeldes kingitakse Eestis kümneaastasele poisile mänguauto, siis seal juba pardel.“
Niisiis, kergejõustik tuli kasuks, teisalt aga kahetseb Kangur, et ta ei jõudnud päris õige korvpallitrennini veidi varem – siis saanuks tehnilisi nüansse paremini omandada.
„Alustasin hilja, minu tehniline pagas oli nullilähedane. Töö tehnika kallal käib siiamaani. Loomulikult trennides tehakse seda, lihvitakse nii tehnilisi kui ka muid nüansse. Aga ikkagi tunnen, et võinuksin alustada kaks-kolm aastat varem. Mida noorem oled, seda lihtsamini asjad külge jäävad.
Vaatan oma viieaastast poega, kes käib korvpallitrennis ja teeb juba täitsa korvpalliliigutusi. Aga mõtlen, et ühel hetkel panen ta ka kergejõustikusse – las jookseb, hüppab, kargab, saab ka kondi tugevaks. Näis, kas kaht asja korraga saab hästi teha, aga ideaalis võiks neid mõnda aega paralleelselt harrastada. Et saaks üle keha erinevad lihasgrupid tugevaks,“ lööb Kanguris välja isapool.
Kui poiss teeb aastaid kergejõustikku, kuid lõpuks jõuab korvpalli juurde ja saab veel väga edukaks mängijaks, pidi ju korvpallipisik juba varasemast sees olema. Loomulikult oligi.
„Kuuri seinal oli korv, sinna sai palli loobitud ja nimesid öeldud, küll Metstak ja nii edasi. Pisik on ikka sees olnud ja järelikult oli korvpall südamelähedane. Kui Kalev tuli Liidu meistriks, siis neid mänge ma ikka mäletan. Tollal polnud suurt telekanalite valikut ja loomulikult kõik kodus vaatasid korvpalli,“ meenutab Kangur varasemat lapsepõlve. Kalevi Liidu meistriks tulles oli ta 8-aastane.
Küllap jõudnuks ta mõnes teises kohas elades otsaga korvpallitrennigi, kuid Pärnus olid ja on suurte traditsioonidega alad võrkpall, sõudmine, kergejõustik, ka jalgpall.
„Mingid kossutrennid Pärnus toimusid, aga see ala polnud nii popp või kättesaadav. Tugevaid spordialasid on Pärnus päris palju ja ühel hetkel jäi korvpall päris soiku,“ ütleb Kangur nukralt.
Korvpallihuviliste poiste jaoks päästis veidigi Pärnu liigat korraldanud mees Enn Koolmeister. Kangur: „Mänguisu oli nii suur, et mingil hetkel panid poisid omavahel pundid kokku ja mängisime. Kaks korda nädalas, hiljem võib-olla kolm. Jumal tänatud, et Koolmeistrigi tehtu oli Pärnus olemas. Poisid, kellele korvpall meeldis, said natukenegi lemmikalaga tegelda.“
Toksinud kodulinnas poolteist aastat palli, siirdub Kangur keset 11. klassi Audentesesse, toona veel Eesti Spordigümnaasiumi nime kandvasse asutusse.
Millist rahulolu tema häälest järgnevast rääkides kostub! „Siis hakkasin õiget trenni tegema. Kaks korda päevas, jooksime, tegime füüsilist, käisime jõusaalis, pallitrennid – tegime kõike, lisaks A-klassi liigamängud. Vatti sai kõvasti ja ka liha tuli luude peale rohkem. See oli nagu sõjaväekord – õigel ajal said süüa ja tegid trenni. Aga üle ei pingutatud, konti ei murtud, liiga suurt mahvi peale ei pandud. Võtsin esimese poole aastaga kaalus päris kõvasti juurde. Tegin spordigümnaasiumisse minekuga vaieldamatult õige otsuse.“
Aasta 2011: Niisugust pilti näeb pigem ratsutamisvőistlustel hobuste esituses − Kristjan Kangur hőljub üle Austria korvpalluri.
See on aeg, kus Kangur astub edasi seitsmepenikoormasammudega. Alles viskas ta Palginõmme näpunäidete järgi oda, kui saab juba pärast kooli lõpetamist kutse Kalevisse. See on veel see vana Tallinna Kalev, mille mänedžerina tegutseb kaheksakümnendate keskpaigas Jaak Salumetsa kõrval rakkesse asunud Riho Soonik.
„Loomulikult tuli see mulle ootamatult, samas oli väga hea meel, et saad meistriliiga võistkonda. Vist võitsime spordigümnaasiumiga tol aastal ka esiliiga ära. Oli enam-vähem draft nagu NBAs, iga meistriliiga võistkond värbas noori, kellest huvituti. Tartu võttis niikuinii poisse Ülenurmelt, kes läks Rakverre, kes A. Le Coqi, kes mujale. Arvan, et sain Kaleviga jackpot’i. Kõik jagati ära, ka minu klassivennad pääsesid meistriliiga pingile ja see oli meile väga hea,“ meenutab Kangur noore mängija jaoks vaat et otsustavat hetke.
„Ühest küljest oli Kalevis muidugi raske, kõvad vennad ja välismaalased ees, palju neid mänguminuteid siis ikka tuleb. Ent juba asjaolu, et saad nendega trenni teha, aitab palju kaasa. Mulle meeldis duubelvõistkondade olemasolu. Üldjuhul said seal korraliku, 20−30-minutilise koormuse. Pärast tuli meeste mäng otsa, kus käisid väljakul 5 või 10 minutit. Lõpuks olid päris surnud ja oma koormuse kätte saanud. Duublimänguta jäänuks aga kont külmaks. Duubel aitas noorte arengule päris palju kaasa ja olen kahe käega selle süsteemi taastamise poolt.“
Tavaliselt teavad poisid juba viie-kuueaastaselt hästi, kelleks tahavad saada. Kes autojuhiks, kes tuletõrjujaks, kes kosmonaudiks. On ka neid,