Uuel teel. Eduard Vilde

on>

      UUEL TEEL

      (Paroodia)

      Mul oli tol ajal harjumuseks oma suletöid enne trükkisaatmist tuttavaile ette lugeda. Muidugi tuttavaile, kel ilukirjanduse kohta otsust on, kuigi nad oma maitsesihis üksteisest vahel lahku lähevad. Nende kriitilisi arvamusi kuuldes saan siis juba kohe aimu, missugune vastuvõtt mu tööle hiljem osaks võiks saada nii publiku kui ka avaliku arvustuse poolt.

      Noil päevil olin jälle maha saanud väikese luulelapsega ja ootasin tuttavaid katsikule. Minu põnevus oma töökese muljet kuulda ja näha saada oli täna iseäranis elav. Ma olin nimelt, et ajast mitte maha jääda, teinud argse katsekäände uuele teele, mis pidi mu viima kõrgemale ja kaugemale. Kuis see mul oli õnnestunud, pidi nüüd selguma.

      Esimesena juhtus minu poole tulema härra Kask. Et meie tutvus oli veel noorevõitu ja vahekord seepärast liiga võõrik-viisakas – härra Kask rohkendas enda isikuga alles lühemat aega meie linna eesti emigrantide-hulgakest – siis pidasin tarvilikuks teda paluda, et ta avaldaks mulle oma arvamuse etteloetava luuletuse kohta julge avameeisusega, ka siis, kui see arvamus läbi ja läbi halb peaks olema. Ta tõotas seda, ja ma lugesin:

TOKERJAD

      Sinkjana, vinkjana:

      tokerjad

      tääbuvad,

      tokerjad

      hääbuvad; –

      singutades

      hinge roovilt,

      vaide,

      vaide,

      tõuseb

      küütuvuste käide,

      võikneb südame

      vaikselt surmale.

      Säravana,

      tinasena,

      heljetel:

      tokerjad

      tugevad,

      tokerjad

      mugevad, –

      huuvi, huuvi,

      vinetuse puikamuses,

      sõõru koonutuste peitel, vaarduvad,

      vaiguvad,

      tarduvad –

      hauda –

      hauda…

      Ja lõhna tunnen –

      kollast ja soodavat;

      mäe kedurjast kurgust ta ilmendes simpab,

      mind limpab.

      Too lõhna sallin.

      Ta umbilma kereselt

      salaja vimpab,

      ning

      timpab.

      Ja sinedaid raakmeid õhtuses udus –

      noid kuulan,

      nad Jumaluse partele simuralt siivavad, –

      mind piiravad

      sala

      ala

      Krõbedana tilgutina, suisa-suisa, sargneb määratumas pöörangus, kosmose kopetanud urvuses, teadmatuse vuhang põiki tukeldust elu mõnituste turbunud salvede poole. Kuid tema peab hulvima, üksnes tema paiknema ja libamisi roomama ühes diametreeriva täiuse sihil, saagiks udumuse purevaile murdjaile. Paistab õkva, kui purgeldaks põrguste potentside rusuvus talle hirmsate vorpidega tänkjas-tilgesse mälu-orkusesse. Ära nuusi: ses on kõige veerevuse jumalik tuum! Ära kraabitse ega küünitse: see on sinu aimavuse fundus, sinu Igavese Kõigevägevama Suigutaja Virivillus! Kougi, aina kougi!

      Too tõvetleb sinu intellekti undusi! Ära ole tõrges ja võigas igatsema, mis tuuldunud jumalate pudenenud ragamusest sulle padupunga on tuubitud! Rüsele tolle tondi vastu nagu puldrik Achillese vastu: sest too varitseb su viimaste ajuebemete järele, ta ei tunne hiiruvust! Valva ja kougi, veli! – -

      Tasa toodeldes käib kuu

      läbi virvade,

      üle koltunud

      kurnade

      taevani hõhvatud

      helid!

      ürgilma helid

      Pilje,

      hilje,

      sügavana,

      mustavana,

      piki peerengite põrmu,

      lähimeelsel vidinal –

      loiklevad,

      tuiklevad

      aralt, nii uniselt

      mõtted

      mõtted

      mõtted

      Jumala eest, ei ole vannetumat, mõrtsukalisemat; ei sarvik ega tokerjad ole sugusikkudele alandavamat loogamust kaela muljunud, kui tasakaalu tehes Uuriva Võimingu Igavesest Mürtsust! Tahaks matta kõik ja imeda! Nii hää oleks kõike matta ja siidimeelselt imeda!

      Vakka:

      valjud hääled,

      kalgid keeled,

      ilmade keerul,

      mägede veerul,

      pilvede takka.

      Takka:

      sädelev voog,

      haarates päkka

      ikka ja pikka,

      siivub ja soeb

      ja poeb.

      Lakka:

      luule tiirust,

      kunsti niirust;

      paiska vakka,

      leina takka,

      ole vakka

      nagu ikka

      Aga kratt külmetas katusel, puhus pihku ja nuttis: „Huu hu huuu!” Ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole, murumunad suus. „Hu hu huuu!” nuttis kratt ja sõneles nii: „Inimesed sõitlevad, sajatavad, sõimavad ja murravad kõdunenud ahervartel üksteise sääreluid. Aga vaata, mina kükitan katusel, külmetan ja nutan: hu hu huuu! Sest mis võib olla jaunim ja ülevam, mis võib olla sinimeelsem ja sügavam, mis võib olla sala-, algu- ja omapärasem selles inferioorses ilmas, kui katusel külmetada ja nutta! Nutta elu mõtte pudenenud rusudel, millele planeetide nõgine lumi on helbnenud!”

      Aga kratt nuttis, ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole, murumunad suus – -