PIKSE PILL
Alguse päevil oli vanataadil maailma korraleseadmisega väga palju talitusi, mis hommikust õhtuni tal aega viitsid ja mõnda ei lasknud tähele panna, mis siin ja seal tema selja taga sündis. Kanged mehed olid juba ilma algusest saadik üksteise vastased, mis sagedasti tüli tegi. Nõnda olid Pikne ja Vanatühi tüki aega teineteisega rammu katsudes võidelnud, kumb kumma üle suuremat voli peaks saama. Ehk küll mehed ööd ja päevad alati teineteise kannul luurisid ja päid rohkesti mõtetega väsitasid, kuidas nemad kas või kavaluse võttel teineteisele kõige enam vingerpussi võiksid mängida, siiski ei olnud nad tükil ajal õnnelikku silmapilku leidnud, kus nad salaja peetud nõu võiksid tõeks teha.
Juhtus kord, et Pikne alalise valvamise väsimusel kui unekott raskesti magama uinus ja õnnetul viisil oma pilli pähitsi alla panemata unustas, kus mänguriist muidu ikka seisis. Raske uni lukutas silmad ja kõrvad, mispärast mees ei näinud ega kuulnud, mis ta ligimail juhtus. Vanatühi, kes enamasti igal sammul vaenlase jälil luusis, leidis Pikse magamast, astus kikivarvul ligemale, võttis pilli magaja kõrvalt maast ja pistis vargasaagiga lippama. Sellega lootis ta müristajataati kõige enam pahandada ja ta võimust vähendada, kui karistaja riista ära peitis, mis siiasaadik kõige kurjem põrguliste nuhtleja oli olnud. Kui nüüd Pikne unest ärgates silmad vallali ajas, nägi ta sedamaid kahju, mis vaenlane talle magades oli teinud. Et keegi muu pilli ei võinud varastada kui Vanatühi, seda märkas ta kohe, aga kuidas varastatud omandust varga küüsist tagasi nõuda?
Ta oleks muidu küll varguseloo Vanaisale ära kaevanud ja talt abi palunud, aga seeläbi oleks ta enda hooletus avalikuks tõusnud, ja vanataat ehk oleks pealegi veel vihasel meelel teda karistanud. Need mõtted tegid Piksele tüki aega mõnda muret. Ta põgenes enamasti üksikuisse kohtadesse, kus keegi teda silma ei saanud.
Ehk Vanatühi küll muidu külavasika sarnane lontrus ja rumal igas tükis oli, siiski oskas ta oma nahka Pikse eest hoida. Muidu kattis ta Pikse pilli kui kolli, nii et eemalt juba putkama põgenes, aga nüüd võis ta natuke julgem olla. Ta teadis mõne salajase varju-urka, kus Pikse nooled talle ei võinud viga teha; veepõhjas võis ta Pikse pärast mureta elada. Pikne arvas sedamaid, kui ta mõnel päeval Vanatühja silma ei saanud, et ta kuskil vee all peidus istus, ometi ei leidnud ta tükil ajal midagi paremat nõu, kuidas teda kinni ja oma pilli ta käest tagasi pidi saama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.