PALVE
Põhjas vilu öö. Hall taevas üle linna.
Veerand üks lõi Raatuses ju kell.
Tuled kustuvad. Kuu kõrgel paistab sinna,
kus on tema haud, – hing hääbuv, hell!
Nõrk planeedi paiste, – minu tuba pime,
akna varjud seinal raamides.
Ajad, lendvad valgused, – ei teed, ei nime!
Surev igatsus mu südames.
Muusika sääl kostab unistavalt ikka
Oh, maa lapse vaikiv naer ja nutt!
Siis kui tuleviku teadus tõuseb pikka —
sust ei kõnele ka muinasjutt.
Meeles mineviku pildid pikas reas
ja mul on kui näeksin kõike ma.
Suurelt seisvad elumõtted teiste seas,
tagaseinaks taevas kaugena.
Jumal, usk, mis selged äkki üksilduses,
teie päralt terve elu and.
Minu palve – imelises igatsuses —
sõnata – kui soovi sini rand.
HING OTSIB ÜLES TEED
Mu üksik tuba ämariku valgel.
Kui rägastik all korstnad, katused.
Ma istun akna ees – tuim tüütus palgel.
Kui hilja varjus päeva matused!
Ei läinud aegasid, ei päevi leina,
mis halli, viimsena kord puhkavad
kesk minu haua kitsast nelja seina
ja surma vaikust, mulda langevat.
Kesköösel virvendavad tähed kaugel —
kui paleused, püüded, igatsus.
Kaob rahutus mu kahvatanud laugel.
Hing otsib üles teed, kus Jumalus.
AEG LÄINUD MÖÖDA…
Aeg läinud mööda – lennatades luulet,
eit laulab haual leinaliste viit!
Neid nagu elavana näed ja kuuled,
kes ammugi on hävinud ju siit.
Ei ole kurtjaid kalmudel ka kaua.
Kui kuuleks kaduviku kauget häält:
„kes elavana astub päälpool haua,
on saja aasta pärast kadund säält.”
Kui kurvad, külmad ristid ümberringi!
Oh, igavene Jumalus ja usk!
See rahustab siin rõhutute hingi.
Mul lahkub südamest üks tume tusk.
HAUA VAHEDEL
Rong huikab üle surnuaia.
Rong ruttab ilma edasi.
Ma haua vahedel käin eksi —
tuhm, kauge tähti valgus nii.
Meest lõhnab õitsev rukkis nurmel
ja uimastavad sirelid,
kõik unistavad armastusest,
mis täidab ilma kaugusid.
Ma haua vahedel käin eksi.
Kas leian õige elutee?
Siin palju kannatusi kustus
Ja süütus südametesse.
ENNE JA NÜÜD
Sa olid kaua väikene laps
ja mõistmata unistaja.
Tõtt, häädust ja ilu sa ihkasid
ja kauguses kutsuvat kaja.
Nüüd oled sa tõsine võitleja,
kaed elumurele silma,
näed ilma hädade lõpmatust
ja valude vaevatud ilma.
Su sõber kui sätendav päikene
jäi kauguse võlvis öö varju.
Teed üles ei leidnud hing väikene,
ei näinud ta tähtede harju.
Nüüd oled sa hädaga kihlatud
ja võidavad elutõed valjud.
Kuid ära neid ilmi sa unusta,
suurt tõde – kui enne sind paljud!
OH, ÄRKA UNISTUSEST!
Oh, ärka unistusest! Vaata tõde
Ja eluvõitlus seisab sinu ees.
Su luule nagu halastaja õde
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.