„Tänan auulikku härrat!“
Ta kummardas alandlikult ja pööris sammud koju poole.
Härra waatas taga järele ja urises: „Sellest mehest saab tugew talupoeg, karsk kui hobu, kartmata kui lõwi, aga tasane kui lammas!
Soo soo, jaa jaa, Kristjani silmist paistab päris Eestlane wälja.
Selsamal ajal jõudis ka metsawaht Tõmm oma majasse, wiskas mütsi mööda põrandat, püssi nurka, kiskus karwu, trammis jalgadega ja pomises:
„Homme, homme lähen mina mõisa ja siis Lahwardi Kristjan hoia püksi nööbid kõwad, et neid ööwaht wägist lahti ei kisu. Leenu, Leenu! Kus sina logeled, Leenu!“
„Mis sul waja on, armas isa?“ küsis Leenu elaja tallituselt laudast jookstes.
„Pane söök laua peale, minu kõht on tühi; kus ema on?“
„Oota sugu, söök on kohe laua peal; ema läks üleaia Madiselt linaharja tooma, meie tahame homme sugu weel linu sugeda.“
„Sugege aga peale, mina tahan homme ka üht luiest täidetud kubu sugema hakata, siledaks ja libedaks peab tema saama ja pehmeks, et teda ümber sõrme mässida wõib. Nüid on jo talupojad hullud, ja weel iseäranis noored peremehed, tahawad ninasse karata. Warastawad kui kaarnad, hauguwad kui koerad ja arwawad endal kes teab mis õiguse olema.“
„Armas isa, sind on täna mõni inimene pahandanud, tule siis ja heida magama, ehk homme tulewad teised mõtted ja Eesti rahwas oleme meie ometigi kõik“, ütles tütar Leenu.
„Kasi koera saba alla oma Eesti rahwaga. Mis kasu on minul Eesti rahwast? Nemad mind ei toida ega kata, ega minule palka maksa, muidu pahandawad aga weel oma uhkusega.“
„Kes on sind täna siis nõnda pahandanud, armas isa?“
„Pia suu, seal on Lahwardi Kristjan, kui päris koer, esite weel aasta peremees, raiub puid kust tahab ja kui mina teda selle eest karistada tahan, lubab tema nol’k mind üle aja, kui koera raibet, metsa wisata. Mis arwab ta ennast olema? Mis, mis – tulise päralt!“
Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piima kauss ja wõi taldrik kõlisesiwad; „tema julgeb minu wastu panna.“
„Armas isa, hakka sööma, sul wõib täiesti õigus olla, aga Kristjaniga on wist õel noota wedada, ta on tark ja kihelkonna koolis õpetud mees.“
„Mis, mis – sina hakkad weel tema eest seisma? mis, mis! sina minu, ühe auusa metsawahi tütar? Mitte sinu sülge ei ole ta wäärt ja sina piad teda targaks? Kül reede tema punased püksid tarkust kuulutawad. Homme päew lähen mõisa härra juurde ja räägin tänast juhtumist, kül siis saame näha, kes targem on, mina wõi tema.“
„Armas isa, oleks wist parem, kui sina homme mitte mõisa ei läheks,“ ütles Leenu pool paludes.
„Kasi wälja!“ käratas Tõmm ja wiha wälkus tema silmist.
Leenu jooksis wälja, jäi õues aja ääre seisma, pisarad tilkusiwad silmist ja ta ohkas: „Oh Jumal, isa tahab Kristjani kohtu kätte anda; piaks see karikas temast weel mööda minema; mina nutaks omad silmad peast, kui ta koguni mõisas peksa saaks.“
Tõmm aga istus tuas laua ääres, saatis wihaga leiba luusse ja pomises: „See on minu süi, et nüid oma tütar narukaelte ja wargate eest seisma hakkab. Kihelkonna koolitaja on neid kõiki ühe wormilise õpetusega täitnud ja minu tütar on ka uut õpetust temalt saanud. Parem oleks wõinud mina oma raha maha wisata, kui nüid õpetud tütre käest niisugust hullu juttu Eesti rahwast, ja kes teab kellest weel kuulma pian. Aga mina olen weel Tõmm ja mõisa metsawaht ja pargin enne tütre ja lasen siis ninaka Eestlaste nahka parksepa wiisil parkida.“
Selsamal ajal tuli metsawahi naene Edu koju. Tütar Leenu läks temale wastu ja ütles:
„Armas ema, isa on tuas hoopis pahane; Lahwardi Kristjan on teda täna metsas hoopis pahandanud, homme lubab ta tema peale mõisas kaewata, ja ega siis head lugu ei tule. Pai ema, katsu isada sugu waigistada. Minul oleks wäga kahju, kui see noor mees ilma aegu peksu läbi tiutatud saaks. Ta on koolis mind mitu kord aidanud, aita teda, armas ema, kimbatusest.“
„Mis meil, armas laps, meeste riiu-asjaga tegemist on? Aga siiski tahan asja kuulata, aga sa tead, kui wähe isa minu nõuu andmisest hoolib.“
Leenu jooksis karja lauta, nuttis kibedaste ja ohkas: „Oh jõuaks mina, ma peastaks Kristjani sest kimbatusest.“
Edu astus tuppa, nägi meest kortsus kulmul ja küsis asja järele.
Tõmm luges terwe epistli Kristjani uhkusest, ilmatarkusest ja ähwardas jälle peksuga.
„Jäta wanamees mõni nahatäis mõnele ka wõlgu“, ütles Edu tasaselt.
„Mis wõlgu, mis, mis? Kas sina ka tema poolt seisma hakkad? Mis!“
„Ära pahanda ilma aegu, armas mees, mõtlesin, tema on noor inimene ja saaks peksu läbi wäga tiutatud.“
„Nõnap need naeste mõtted on, just noortele on karistust tarwis, siis ei lähe nemad ninakaks. Talupoeg ei saa peksu läbi sugugi tiutatud, waid aga mõistlikumaks tahutud.“
„Seda mina just ei usu“, wastas Edu, „waid arwan, et talupoeg peksu läbi weel pahemaks läheb ja pealegi pool hulluks, kui ta enesel arwab õiguse olema, ja Kristjanil näitab sugu õigust olema, sest härra on wist temale luba annud oma koplit puhastada.“
„Mis aru teil tütrega täna peas on?“ kisendas Tõmm. „Teie tahate minu üle walitsema hakata ja mind sundida metsawargatega ühte nõuusse heita. Wist on teil mõni kosja nõuu weel selle taga warjul?“
„Ära nüid jälle wihasta, mina olen omi mõtteid aga sugu awaldanud; kas tütar sedasama mõtleb, ei tea mina.“
„Siis olge mõlemad üsna wait ja tehke oma tööd ja ärge segage mind minu radalt.“
„Tee siis, kuda tunned õige olema, aga ära pärast kahetse, kuda sa seda minewal suwel kord tegid.“
„Siin ei kahetse mina sugugi, noore härja terawad sarwed piawad nüriks lõigatud saama, ja nüid heidan puhkama.“
Edu pööris tuast õuue ja nägi Leenut mures oma tallitust tallitama ja ütles: „Ei minu sõnad mõju isa juures ühtegi, ta läheb homme mõisa ja kaebab Kristjani peale, aga mina arwan: härra ei tee Kristjanille ühtigi, sest tema on ise Kristjani käskinud oma hobuste koplit puhastada.“
„So, so, siis ei ole Kristjan jo mõisa metsast hagu ega puid raiunud?“ ütles Leenu.
„Ei ole, aga isal on käsk käes ka talupoegade piiris metsa kaitsta; on nüid Kristjanil käsk herra poolt, siis ei ole temal ühtegi wiga.“
Leenu nägu läks lahkeks ja südames ütles tema: „Tänu Jumalalle, seda mina Kristjanist kohe mõtlesin. Isa on ehk täiesti kõwera tee peal, ja toob homme pitka nina mõisast koju, aga see teeks teda weel õelamaks Kristjani wastu. Saagu mis saab ja tulgu mis tuleb, aga minu süda ei anna minule rahu, kui Kristjani käsi pahasti käiks.“
Teisel päewal tõttas metsawaht Tõmm mõisa, juhtus härraga kokku ja kaebas oma häda: „Kristjan olla tema wastu wäga ninakas olnud, lubanud teda üle aja wisata, sõimanud teda werekoeraks j. n. e., ja ei ole oma kerwest ära annud. Pealegi olla Kristjan juba ennemast mõisa metsast ilma luata mõnda käpanud, aga metsawaht teda mitte kohe kätte saanud.“
„Olgu nüid kuda on“, ütles härra, „aga see kord olen temale luba annud ja noored peremehed on ikka sugu ninakad, aga kül töö neid taltsaks teeb.“
„Härra on wäga armuline Kristjani wastu, ja kui ta kuulda saab, et minu kaeptus suurt ei ole maksnud, naerab ta mind kõige rahwa ees.“
„Kuule metsawaht“, ütles härra, „Kristjan käis juba eila enne õhtut minu juures ja andis oma sündinud lugu ise ülesse ja sellest wõid arwata, et tema üsna ilmasüita on ja ilmasüita inimesi ei tohi meie jo mitte peksa ega waewata, kui nemad ka meie orjad on.“
„See